Tere. Räägin ka mina oma loo ehk oma pere loo, lootuses, et hakkab kergem ja ehk saan ka head nõuannet, kuidas edasi.
Olen oma abikaasaga üle 11 aasta koos olnud, sellest üle poole abielus. Meil on kaks last - 5 aastane ja beebi. Ehitame maja ja oleme suhteliselt normaalsel järjel - vaatamata pikale kooselule ja lastele on meie vahel siiski suur armastus ja kirg. Mees on sportlik, ei käi väljas teisi naisi vaatamas, ei liialda alkoholiga, tegeleb lastega ja on hooliv. Väliselt on kõik ideaalne, lausa liigagi ilus. Kuid on üks mure, võiks öelda, et isegi saladus. Nimelt, mu mehel on sõltuvus - börsisõltuvus. Ma ei ole spetsialist ja ma ei oska teist hinnangut asjale anda. Algas kõik juba tegelikult väga ammu. Siis, kui esimene laps oli alla aastane - siis kaotas ta börsil meie jaoks väga suure summa (sisuliselt kogu mu tollaegse aastateenistuse). Jah, ta oli ise ka pikka aega sellest teost rivist väljas. Kuid kuna ta on väga aktiivne ja oskab oma äri ajada, siis otseselt majanduslikult me väga ei kannatanud. Pigem oli pettumus see, mis mind valdas. Ma palusin teda tol korral, et ärgu jamagu selliste asjadega - börs on selline koht, et kuskil keegi ikka jääb rahast ilma.... ja varem või hiljem oled jälle sina see, kes kaotab.
Läks mööda aastaid - ma ausalt ei tea, kas ta börsiga veel tegeles või mitte, igatahes läks kõik vaikselt ja arvasin, et see teema on ammendatud. Tõenäolilselt olin ka ise pime, sest börsimaania kestis ikka edasi. Tagantjärele paistab asi eriti selgena - töölt tulles pani mees esimese asjana arvuti tööle, et seal istuda nii ka nädalavahetustel peale ärkamist. Õhtuti jäi ta arvutisse tegutsema. Jah, see meeletu arvuti-armastus tekitas ka tülisid, kuid kuna tal on oma firma, siis kõik põhjendused olidki seotud töö-asjade ajamisega... Ja kui arvutisse ei pääsenud või pidi millegi muu, nt lapsega tegelema, siis oli ikka trotsi täis ka....
Eelmise aasta augustis tuli siis meie jaoks suurim krahh. Mu mees kaotas jälle börsil päris suure summa - oli ju eriti suur masu aeg ja nüüd lisaks sellele läks kõik äris teenitud kasum (nii vähe kui seda ka oli) korstnasse. Andsin talle kaotatud raha meie uue elamise tarbeks soetatud säästudest, sest ta oli börsile firma raha pannud. Kõige selle tagajärjel muutus mu mees masendunuks, kõigest oli kopp ees ja miski teda ei huvitanud. Pidin ta tuju päevast-päeva üleval hoidma, teda ergutama ja toetama. Kuna olin ise teise rasedusega algusjärgus, oli see nii jube kurnav ja raske, sest eks ka mu enda olek oli teine kui muidu.
Palusin jälle, et lõpetagu see jama börsiga, et ei ole mõtet sellel. Et pigem las seisab ja ootab meie majanduslik olukord, kui et riskida ja ühel päeval võlgade katteks kõik kaotada. Sel hetkel kui ma temaga räägin tundub, et talle jõuab minu jutt kohale, et ta saab aru. Isegi kinnitab, et jaa-jaa......
Niisiis möödus kuu, kui tundus, et meeleolu läheb mehel paremaks - ise arvasin, et ei tea, kas jälle on börsil ja midagi liigub tal heas suunas... aga ei julgenud küsida ja torkida. Ei tahtnud ka arvutis nuhkida, sest ma ei ole seda tüüpi. Ja nii oligi, kuni ühel päeval kaotas kõik. Ses mõttes, et jälle väga suure summa. Ta helistas mulle tööle ja nuttis teisel pool toru. Ma ei ole oma meest mitte kunagi, ka lähedase matustel nutmas näinud. See oli kohutav - näha, kui murtud ta on... Mäletan, et tema juurde sõites oli mul telefoni juba hädaabi number valitud, sest sel hetkel olin ma valmis kohtuma mehe laibaga.... tema jutt telefonis, hääl ja kõik muu.... Igatahes kohale jõudes ootas mind ees inimvare, kes nuttis ja ei leidnud lahendust, sest olles kaotanud ühe summa lisas ta veel juurde rohkem kui juba kaotatud ja kaotas ka selle lisatud summa.....
Samal päevl lasin tal helistada ja endale aeg panna sõltuvuse ravimiseks nõustaja juurde. Ta hakkas nõustaja juures käima, alguses tihedamini, hiljem harvemini. Tundus, et elu läheb paremaks. Ütlesin mehele, et ma ei kavatase terve elu tema maha mängitud rahasid kinni maksta ja et rohem andestamisi minu poolt ei tule.
Tundub, et nõustajast oli abi- ta nägi, et oma vaba aja sisustas ta arvutis, mitte perega. Kuigi jah, nõustaja polnud sellist tüüpi sõltuvusega kokku puutunudki ja oli ka ise mu mehe jutu järgi üsna abitu tema aitamisel.
Ma olen oma mehele rääkinud, mis tunde tema tegu on minus tekitanud - rääkinud, rääkinud, rääkinud.... ma olen vältinud talle muudes olukordades nende juhtumite nina alla hõõrumist, olen pidanud meie kokkulepet, et võõraid meie pere "saladusse" ei pühenda ja et üldse katsume selle halva unustada ja eluga edasi minna. Ma olen talle ka väga selgelt öelnud, et minu tingimus edasise kooselu suhtes on see, et ta enam börsil ei käi ka lihtsalt vaatamas ja sel teemal mõtteid mõlgutamas....
Ja nüüd sain ma jälle teada, et mu mees käib börsil - käib vaatamas, kuid oma sõnul raha ta sinna ei pane. Ma tunnen, et olen petetud, et meie peret ei ausatata, kui on teised kokkulepped olnud. Ta ütleb, et nõustaja juures ei ole vaja käia, sest ta saab ise hakkama, kuid mulle tundub, et ta ei saa hakkama. Ta ei suuda üle olla oma vajadusest/haigusest minna börsile...
Ma olen iseendaga vaeva näinud, et meest jälle usaldama hakata, et mitte tunda hirmu, kas ta jälle ei mängi meie raha maha... Ja nüüd on ta jälle õõnestanud kogu seda pinnast, kus meie pere seisab.
Eile, kui teada sain, ütelsin, et valigu, kas pere või börsilkäik. Vastuseks on jaa-jaa ja et tema ei oska oma tegusid põhjendada. Isegi kui teab, et oma sellise käitumisega mulle nii haiget teeb ja vanad haavad lahti kisub... Mina aga ei oska teda enam mõista. Ma tunnen, et olen petetud ja ei oska teda usaldada. Sellises suhtes ma ei taha olla, kus pole usaldust ja austust üksteise vastu.
Mida teha? Kohe mitte ei oska edasi, sest tundub, et minu rääkimisest ja palumisest ei ole abi.
Ette tänades!
|
