Olen oma mehe armukesest ja nende elust teadlik juba üle aasta. Minu kannatus on ammu katkenud ja palusin tal meie juurest lahkuda. Ah jaa...enne veel teadmiseks, et oleme abielus 13 aastat olnud ja meil on 2 last( 9 ja 12 ). Mehe jaoks on meie abielu juba teine.
See sõda minu ja selle armukese vahel on kestnud juba 6 kuud. See " tädi " on võtnud endale õiguse sõimata nii mind , minu lapsi kui ka ämma ja teema on ikka üks, et miks me ei lase mehel omas kodus edasi elada ja tema juures tegudel käia. Kusjuures tädil endal on ka mees juba 18.aastat kodus olemas ja rutiini tõttu naudib seda "vasakule panemist" ilmselt.
Oleme jõudnud mehega sinna etappi, et jahume iga päev sellest, et mis siis edasi ja kuidas ? Palusin teha tal otsus KOGU ELUKS, mille peale ta vastas, et ei tunne VEEL seda teist nii palju, et koos elama hakata, aga ei suuda talle ka öelda, et tahaks oma pere juures siiski elada. See kõik on hakanud laastama juba terviseid ja pisarad on meie kodus igapäevased. Kaua jõuan veel ? Olen pannud meile aja ka perenõustamisele, et sealt saaks abi kasvõi teemal, kuidas valutult lahku minna. Sest antud situatsioonis tundub, et lappida pole enam midagi. Kuigi mees korrutab, et olen naine, keda iga mees võiks endale tahta, aga temal pidavat selle teisega olema miski SUUR armastus, mis kuidagi ei taha üle minna. Ma siis palusin minna oma suure armastuse juurde ja pole ju vahet, kus elada...vaid ikka kellega Aga vaat ei lähe mees minema ( olen kord tal isegi asjad pakkinud) Ta ei soovi omast kodust kuskile minna, lahutust ei anna mulle, lastega on muutunud väga närviliseks, on isegi kätt tõstnud ( ka minu vastu ) . Püüan aru saada, et ta on omadega nii ummikus, et ei suuda enam ennast talitseda ja kui palun tal lahkuda, siis hakkab nutma ja tekst on sama, et selliseid otsuseid ei tehta nii kiiresti. Kuigi olen lasknud tal siin oma otsust mõelda juba 6 kuud ( afäärist teadasaamisest alates )...Kuidas saaksin kaasa aidata sellele, et mees juba oma otsuse teeks. Teise naise puhul on juba mõni luukere kapist välja kukkunud, mis minu mehele ei meeldi, aga see naine räägib musta valgeks ja jälle kõik asi korras...mees usub VAID teda, kuigi olen ka omalt poolt üritanud mehe silmi avada ja selle naise tausta uurida, mis polegi nii puhas ja valge... Kas keegi oskab aidata, kuidas edasi ???
Jah, olen Niitsega nõus selles osas, et vahel on vaja teha selgeid otsuseid...
...kuid mingis osas ei saa ma kuidagi nõustuda... kättemaks ja teise elu põrguks tegemine võivad olla vahel väga magusad, kuid suhtele ja lastele ei tule see kindlasti kasuks. Hirmu tõttu võib mees ju mingeid otsuseid teha, kuid millisest lähedusest sel juhul juttu saab olla. Ja lastel on õigus oma isa armastada ka siis, kui nende isa ei oska oma naisega ausal viisil suhelda. Lapsi on ebaõiglane tõmmata naise ja mehe omavahelisesse konflikti. Paarisuhe on siiski mehe ja naise asi.
Krissu, saan aru, et hetkel tunduks igasugune otsus Sulle juba kergendusena. Oled väsinud kooselust oma mehega teades, et ta on intiimselt lähedane kellegi teisega.
Paistab, et Sinu mehe jaoks ei ole selge, milliseid otsuseid ta teha soovib. Ja saan aru, et ka Sina oled valmis hetkel veel mõlemaks võimaluseks. Sellises olukorras võib tulla kasuks, kui võtta aeg maha ja olla võimalusel mõnda aega lahus ja alles seejärel teha lõplik otsus. Suurte emotsioonide keskel on raske näha, milline otsus tegelikult õige on.
Kui elada koos sellises määramatuses, siis on Sinul raske jääda selle armastusega kontakti, mida Sa mehe suhtes tõenäoliselt tunned. Samuti on Sinu mehel raske leida seda armastust üles, mis tal Sinu suhtes on, kuna teie vahel on nii palju muid tundeid ja rahulolematust. Kui saaksite olla eraldi mõned kuud, siis tunnete, kas tekib soov pingutada ja ületada takistused, et suhet uuesti ehitada või tundub õige lasta lahti.
Kui otsustate jääda kokku, siis nõuab andestamine Sinult selget otsust ja suurt tööd oma haavaga. Suurt sisemist tööd nõuab leppimine selle mõraga, mis on tekkinud ja lahti laskmine soovist kätte maksta ning tagasi teha, et ka teine natukenegi sellest valust võiks aimu saada.
Samuti peab olema Sinu mehel selge otsus ja võime endale andestada, sest vahel on raske olla koos inimesega, kellele oled oma valikutega haiget teinud . Samuti tuleb mehel enda poolt teha maksimaalne, et usaldus võiks tasapisi uuesti tekkida. Selleks, et tekiks taas mõistmine, tuleb seda tõeliselt tahta – tahta aru saada teise inimese tunnetest ja maailmast.
Olen igati päri, et perenõustamisele tasub minna ja kui ei õnnestu suhet päästa, siis ehk leiate viis kuidas säilitada tulevikus suhe lastevanematena. Te võite mehe ja naisena lahku minna, kuid lapsevanemateks jääte ikka. Teie lapsed on väärt vanemaid, kes suudavad normaalselt omavahel suhelda ja vajadusel ühes ruumis viibida.
Aga vaat ei lähe mees minema ( olen kord tal isegi asjad pakkinud) Ta ei soovi omast kodust kuskile minna, lahutust ei anna mulle, lastega on muutunud väga närviliseks, on isegi kätt tõstnud ( ka minu vastu ) . Püüan aru saada, et ta on omadega nii ummikus, et ei suuda enam ennast talitseda ja kui palun tal lahkuda, siis hakkab nutma ja tekst on sama, et selliseid otsuseid ei tehta nii kiiresti. Kuigi olen lasknud tal siin oma otsust mõelda juba 6 kuud ( afäärist teadasaamisest alates )...Kuidas saaksin kaasa aidata sellele, et mees juba oma otsuse teeks. Teise naise puhul on juba mõni luukere kapist välja kukkunud, mis minu mehele ei meeldi, aga see naine räägib musta valgeks ja jälle kõik asi korras...mees usub VAID teda, kuigi olen ka omalt poolt üritanud mehe silmi avada ja selle naise tausta uurida, mis polegi nii puhas ja valge... Kas keegi oskab aidata, kuidas edasi ???