Kindlasti sadu kordi küsitud küsimus, aga mismoodi mõjub lahutus lastele? Kui pealtnäha on pereeluga kõik korras, on isa on ema, kes ei riidle, ei tülitse. Aga mina naisena ei ole rahul oma eluga. On erinevaid põhjuseid, miks asi nii kaugele on läinud, nagu on. Elu läks kuidagi nii, et oleme abielus, saime kaks last, üks praegu 10 ja teine 6 aastane. Ma tean, et ei armasta oma meest, oleme nagu võõrad, me ei räägi, ei naera koos, me kasvatame lapsi ja tegeleme olmeasjadega. Ja mina olen koos temaga laste pärast, kahjuks, ma ei tunne ennast selletõttu hästi. 4 aastat tagasi oli mehel armuke, umbes pool aastat. Mina ei ole seda tegelikult unustada suunud, kahetsen, et tookord kohe lahku ei läinud. Aga peale seda armukese asja siiski......on teisiti. No ma ei saa sellest üle ja ega vist ei tahagi. Ja nüüd armastan ise teist, kes armastab mind, kuid kellel paraku ka on pere. Aga ma olen kindel, et tema on minu jaoks õige. Kui poleks lapsi, poleks vaja mõelda. Ma tean, et oma mehega suhteid ma ei suuda taastada selliseks nagu peaks olema mehe-naise vahel. Aga ma ei kujuta ette, kui suur trauma oleks lastele lahutus, kardan et liiga suur. Kuid on ju vale ka ainult laste pärast koos olla ja teisest küljest oleks nagu vale ainult enda õnne silmas pidades lahutada ja lastele haiget teha. Ja kolmandaks, tegelikult ju petan oma meest ikkagi, juba ainult sellega, kui pidevalt mõtlen teisele. Kas polegi lahendust?
Lisaks sellele, kuidas mõjub lahutus lastele, on olukord ka Teile endale keeruline. Kuidas on juhtunud nii, et pereelu on olnud „pealtnäha“ korras, kuid ometi pole Te rahul. Samuti on vaevama jäänud mehe abieluväline suhe aastaid tagasi. Nüüd, kui olete leidnud mehe, kellega usute, et võiksite olla õnnelik, keda armastate, ei saa Te siiski selle üle rõõmu tunda. Küllap on selline olukord kõigile pingeline. Lahendusi võib olla erinevaid - see, mis näib ühele parim, ei pruugi olla seda teistele, keegi saab haiget ja keegi leiab kergendust. Keegi aga, tunneb rohkem survet otsustamiseks. Ilmselt olete see Teie, sellest ka süü- ja vastutusekoorem.
Kirjast võib välja lugeda, et olete kindel, et oma mehega, laste isaga Te õnnelikku suhet kogeda ei looda, ilmselt olete nii juba aastaid tundnud. Oletan, et ka mees pole õnnelik, tal on olnud teisi suhteid ning nii olete jätkanud, leppinud, selgust loomata. Ehk pole hilja siiski rääkida mehega ja saada selgust, millega te kumbki rahul pole, mis on häirinud ja lähedust mittevõimaldanud. Küllap on olnud ka toredaid aegu, teineteisest rõõmu tundmisi. Ka headele aegadele mõtlemine aitab jõuda selleni, mis nüüd teisiti on, et seda ühendavat head nii väheks on jäänud. Rääkige avatult sellest ning arutlege, millest ilma jääksite, kui see suhe lõpetada.
Mis otsuseni te ka ei jõuaks, on hea teada, et see on läbimõeldud, oluline ära öeldud ning võimalused ära proovitud. Vastasel juhul jääb Teil või mehel hulk vastamata küsimusi ja kahetsusi. Seda tuleb teha ka laste pärast. Isegi kui otsustate kooselu mitte jätkata, mees-naise suhte lõpetada, jääte te mõlemad ema-isa suhtesse ning olete olulisemad inimesed oma lastele. Lapsed vajava ema ja isa, kes ei klaari suhteid, ei maksa kätte, ei otsi süüdlasi. Te saaksite olla lapsevanemad, kes ei kaasa lapsi oma pettumuse leevendamiseks, vaid suhtlevad teineteisesse lugupidavalt.
Üksteisesse austavalt ja hoolivalt suhtumine on ka see, kui olete vastastikku ausad ja mängi „topelt mängu“ (nt väljendate kodus mehele püüdlusi suhet hoida ja samas peate seda lootusetuks ning jätkate kõrvalsuhete arendamist), saate rääkida ka sellest, et olete otsustamisraskustes, kahtlete kooselu jätkamises. Kui aga leiate, et soovite kooselu jätkata, siis lugupidav suhtumine mehesse ja pühendumine perele tähendab kõrvalsuhte lõpetamist.
Antud olukorras on suhete teemal väga keeruline rääkida, seda enam, kui olete seni seda vähe teinud. Selguse loomiseks ja otsustamiseks on see aga hädavajalik, seda nii laste, kui teie kui nende vanemate pärast. Samuti on hea teada enda jaoks suhte ebaõnnestumise tagamaid, et probleemid ei tuleks kaasa uude suhtesse. Uus suhe ei peaks olema eelmise suhte „vigade parandus“ või pettumuse kompensatsioon.
Lõpetuseks veel lisan, et lapsed ei vaja õnnetuid, võõrandunud vanemaid, keda saadab kahetsus ning kohustus olla abielus vaid laste pärast (nagu ka ise tõdete oma kirjas). Rahulolu pakkuv paarisuhe ja kooselu ei tugine igapäevakohustuste ja lastekasvatamisele. Rõõmu ja teineteisele pühendumist on ka vaja. Ikka on niipidi, et teieteisega koosolemise nautimine, emotsionaalne lähedus teeb võimalikuks ka raskuste ja kohustustega toimetuleku.
Parimaid otsuseid!
