Viimasel ajal tülitseme tihti mehega ja peaaegu alati lastega läbisaamise teemadel. Meil on hea issi kuid talle miskipärast tundub, et teda peres ei armastata (armastatakse vähem kui emmet) ja sellest pidevad konfliktid. Täna hommikune situatsioon: poiss (6a) tegi omale nuudleid, issi oli köögis, emme teisel korrusel väikest õde üles võtmas. Poiss ei saanud kausi tõstmisega hakkama, kuid issi käest ei küsinud. (Mulle väitis et ei julgenud, kuigi issi oli parajasti heas tujus) Issi tegi vihjeid et küsi keegi appi, ise abi ei pakkunud. Poiss hakkas siis üles ronima et emme käest abi küsida. Issi sai selle peale kurjaks ja pahandas poissi miks ta tema käest ei küsi kuigi ta on siinsamas kõrval. Laps oli ehmunud ja mina hakkasin teda kaitsma öeldes, et poiss ei julge küsida ja miks issi siis ise küsimata appi ei lähe või ei lahenda olukorda kuidagi teisiti. Issi väidab et meie (emme ja lapsed) oleme temast mingi koletise maalinud ja keegi ei julge tema käest abi paluda ja üldse teda ei austa jne. Järgnes sõnavahetus issi ja emme vahel ja kannatajateks on eeskätt lapsed. Kuidas selliseid olukordi lahendada? Mulle tundub et mees on armukade minu suhtele lastega ja vahel ka vanaema ja vanaisa peale. Lapsed on suvel tihti seal ja vanaisa mängib nendega tihti. Laste koju tulles torkas issi last mängeldes õrnalt kruvikeerajaga ja ütles midagi naljakat. Lapsel aga polnud parajasti tuju ja ta hakkas nutma väites, et issi tegi haiget. Issi solvus ja ütles poisile, et kui see vanaisaga mängib siis tal küll kunagi valus pole ja tema enam kunagi mängima ei hakka. Mängigu siis vanaisaga. Kuigi issi seda päris tõsiselt ei mõelnud oli laps väga kurb, et issi enam temaga kunagi ei mängi. Mina hakkasin last kaitsma ja läksime jälle mehega tülli. Mida küll teha, et selliseid konflikte vältida. Lapsed ei pea ju ennest halvasti tundma kui nad vanaema ja vanaisaga mängivad ega pea valima nende ja issi vahel, ega issi ja emme vahel.
Olete püüdnud siluda ja leevendada pingeid isa ja laste vahel, kuid näib, et tulutult. Usute, et mees on hea isa, kuid tema tunneb siiski teisiti. Ka lapsed , vähemalt poeg, on üsna vastuolulises olukorras. Tõepoolest, see, kui poisil on teistega, nt vanavanematega hea ja lõbus olla või ta soovib abi küsida kelleltki, ei peaks see aga isa ees süütunnet tekitama. Küllap on poiss parajas segaduses. Mis siis õieti toimub ja mida Teie teha saaksite?
Seni olete toetanud oma poega, kui näib, et ta seda vajab. Ja iga laps vajab, et vanemad pakuksid talle kindlustunnet. Teie kirja põhjal võib aga oletada, et samal ajal juhtub ka see, et mees jääb toetuseta ja ta saab ikka ja jälle kinnitust, et ta ei saa hakkama, on teinud midagi valesti, on mittemõistetud ja koguni eemaletõugatud. See omakorda ilmselt kutsub esile temas pingeid, soosib teatud tõlgendusi (solvuma, kui naljast aru ei saada, nägema ohtu, kui teistega on lõbusam jne., st võtma asju isiklikult enda vastu suunatuna) ja vastavalt reageerima.
Mida isa võiks selles olukorras vajada? Et ka tema tunneks, et ta on hea isa ja teiste poolt tunnustatud? Küllap otsene viis on seda talle öelda. Nt väljendada heameelt ja rõõmu, kui ta tegeleb lastega, võtab midagi toredat ette. Tunnustuseks sobib kõik, milles saaksite olla ehe ja siiras. Seejuures on väga oluline, et oleks rahulolu ka paarisuhetes. Leidke üles ka need olukorrad, mil saate toetada tema arvamust, väljendada lähendust ja tunnustust.
Vaidlustes lastega tuleb kasuks näidata üles solidaarsust isaga. Olles mehe poolt, teda toetades, ei pea Te tingimata olema lapse vastu. On võimalik väljendada hoolivust mõlema suhtes.
Preagu olete sattunud sageli isa ja poja suhetes vahendaja rolli. Kui tõesti on vajalik sekkuda, siis oleks parem jääda neutraalseks ja paluda neil endil jõuda lahenduseni, mis sobiks mõlemale. Teie roll võiks piirduda sellega, et väljendate oma aktsepteerivat suhtumist mõlema tunnetesse ja peate mõlema heaolu oluliseks. Kui poeg mõistab, et tunnustate isa, siis pakub see ka talle kindlustunnet.
Omavaheliste suhete teemasid on parem mehega arutada ilma laste juuresolekuta. Lastele on parim, kui nad kogevad, et isa-ema omavahel suhtlevad lugupidavalt ja seda ka erimeelsuste korral.
Ja veel. Olukorras, kus isa ja laste vahelised suhted on sageli vajanud Teie poolt sekkumisi, on oluline võimaldada neil omavahel ilma Teieta midagi ette võtta, näit sportimine, matkamine, meisterdamine jne. See loob midagi, mis seob neid, loob võimalusi suhelda emotsionaalsel pinnal, mida nad kindlasti vajavad.
Häid suhteid ja uusi elamusi!
