Ma isegi ei oska kuskilt alustada... kooselu vaid 2,5 aastat, peres aastane laps ja kord nädalas on tülid, mis on alati ühe stsenaariumi järgi - ütlemised, ähvardamised (a`la kasi välja, saad lõuga jne) ja viimaks lapse äravõtmine. Mees võtab lapse sülle ja ei luba mul temaga olla, lõpuks paneb riidesse ja läheb välja. Kuhu ja mida tegema, ei ütle. Naudib, et olen teadmatuses ja hirmul, kas näen oma last veel. Probleemist (vihahoogude väljendusviis, tagajärjed) rääkimine ei õnnestu, sest on arvamusel, et ise viin ta alati nii kaugele ja nii juba vähemalt aasta. Tunnen, et ta manipuleerib minuga ja terroriseerib lapse kaudu (ähvaradades mind lapseta jätta). Jah, mul on omad vead, võib-olla näägutan tihti vms, aga kas tõesti võib see kõik minu põhjustatud olla? Olen proovinud vait olla, konflikti tekkides tasa olla, rahustades, aga ikka lõppeb kõik alandustega, ähvardustega ja lapse äravõtmisega. Tunnen, et laps ongi talle oluline vaid siis, kui tahab mulle nn ära panna, koht kätte näidata. Tahaksin ära minna lapsega ja loota, et suudan veel õnnelik olla ja mitte igapäevaselt stressata. Kardan kui lähen, läheb ta hulluks ja röövib mult lapse. Kas politsei üldse aitaks? Sest isal ju ka õigus lapsega olla. Kui aga selle õiguse kasutamine käib tema äranägemise järgi ja mina näen last siis kui temal on kiire, pole see ju normaalne...
Lapse sünd toob koju nii rõõmu, kui ka probleeme. Osades kodudes jäävad domineerima perekonnaks olemise rõõm, osades aga pinged ja segadus. Teie perega tundub, et on juhtunud viimane lugu. Lapsevanemaks saamine võibolla raske nii emale, kui ka isale. Kõige keerukam koht on paarisuhte hoidmine. Lühike tõde on see, et perekond on nii tugev kui on abielu/paarisuhe. Seega tuleb siia kõige rohkem investeerida, nii aega kui ka energiat.
Teie loost ei saa ma päris täpselt aru, kas olete mõlemad valmis suhte päästmise nimel pingutama või olete alla andnud. Kui mõlemal on olemas tahe suhet jätkata, tuleks leida võimalus asjade selgeks rääkimiseks. Kui soovite seda ise teha on mõistlik minna kodust välja nt. jalutama, kohvikusse, et rääkida oma erimeelsused lahti. Enamasti on sellised vestlused väga emotsionaalsed. Sellisel juhul on mõistlik kasutada kolmandat inimest nt. psühholoogi või pereterapeuti. Kõige targem on pöörduda omavalitsuse sotsiaalosakonda ja küsida piirkonna psühholoogide ja pereterapeutide kontakte. Samuti pakuvad sotsiaalosakonnad perelepitus vestlusi, kus on vanematel võimalus erimeelsusi selgeks rääkida.
Kindlasti on vestlused vajalikud ka lahutamise korral, kuna Teil tuleb hakata mehega last jagama. Seega mõlemas olukorras leidke endale sobiv spetsialist, kes saaks Teiega läbiviia vestluse. Alustada võite ise spetsialisti juurde pöördumisest. Head nõu saab ka lastekaitse töötajalt, kes oskab nõu anda politsei ja seaduste poole pealt.
