Tere.
Mul on selline mure, et minu abikaasal on kindel veendumus, et poisse ei ole võimalik teisiti kasvatada, kui füüsiliselt karistades. Et tema on lapsepõlves küllalt näinud seda, kuidas "muttide juttu" poisid ei kuulanud ja tegid seda, mida ise tahtsid (ise on ta ainult emaga kasvanud laps, isa oli küll olemas, kuid elas perest seoses tööga eemal). Karistamine näeb siis välja selline, et isa karjub laste peale kurja häälega (enamasti on probleemiks sassi aetud elamine) et miks see sokk siin vedeleb, kes selle paberitüki sinna maha viskas, miks sa jope diivani peale viskasid (just täpselt nii, et iga mitte omal kohal oleva asja võtab eraldi läbi ja karjub veel, et vasta mulle - no mida laps oskab vastata - ütleb vaid et ei tea) ja siis kui laps(ed) neid asju ära panema lähevad, siis seisab isa kõrval ja röögib, et mis sa uimerdad siin, kiiresti tegutse, või et miks sa selle sinna panid ja jagab vopse vastu pead või tõukab lapsi. Lapsed on muidugi hirmul ja ei tea, kuidas käituda nii, et isa rahul oleks. Vahepeal käsib mees siis lastel enda juurde tulla ja seletab karjudes, et nii ei tohi teha ja et see ajab teda väga vihaseks, kui kodu sassis on ning enamasti sakutab või annab ka kõrvakiile ja lubab peksa anda, kui veel midagi sellist näeb.
Näiteks tulime eile töölt ja üks lastest oli jätnud oma koolikoti koridori põrandale (kuna koridor on väga väike, siis see takistab tõesti koridoris liikumist lausa), ka jope oli visatud diivanile, kust see oli maha kukkunud, lisaks oli veel muudki sodi laiali (mõned paberid põrandal, vedelevaid kommipabereid jm). Üks poiss oli voodile magama jäänud - isa tiris ta siis magamise pealt üles ja sakutas ning käskis kohe koristama hakata, ise eelpoolmainitud viisil juures kärkides ja müksusid jagades. Poiss muidugi hakkas nutma ja värises hirmust ning oli segaduses, sest enamasti iga teo kohta sai ta veel pahandada ja sakutada, kuna mehe arvates tegi ta kõike valesti ja mitte piisavalt kiiresti. Samas annab mees palju korraldusi ja siis pahandab, et laps ei tee asju sellises järjekorras, nagu isa arvates õige oleks (kuigi ta lapsele pole ise öelnudki, mida kõigepealt teha). Kuna alles paar päeva tagasi oli sarnane olukord, siis küsis veel poisi käest, et kas kolmapäeval sai liiga kergelt karistatud, et nüüd jälle asjad vedelema jättis.
Kui mina vahele astun, siis saan ka oma jao, et pole osanud lapsi kasvatada ning et poisse ei saa ainult rääkimisega kasvatada.
Teda ümber veenda minul arvatavasti ei õnnestu, kuna oma veendumuses (poisse ainult jutuga ei ole võimalik normaalseks inimeseks kasvatada) on ta üdini veendunud ning kuna tema töötab koolis õppedirektorina ning ka õpetajana, siis on ta enda arvates kasvatuslikes küsimustes nagunii spetsialist ja mina peaks hoopis temalt õppima, kuidas lapsi kasvatada.
Meie suhted on sellepärast juba palju kannatanud ja isegi kui oleme leppinud ja saame normaalselt läbi, siis alati kui mees kiidab, et tal on nii tore naine ja lapsed, mõtlen ma neile kordadele, kui ta on mulle öelnud, et ma laste kasvatamisega absoluutselt hakkama ei saa ja et kui kasvatamine ainult minust sõltuks, saaksid meie lastest pätid, ning mulle tundub, et kiitust ei mõtle ta tõsiselt, vaid tahab ainult oma head meeleolu hetkel väljendada. Lisaks tekib vahepeal mõte, et kuidas ma saan kallistada ja armastada inimest, kes minu lapsi nii halvasti kohtleb.
Olete püüdnud ise mehega rääkida, kuid tulutult. Mees on veendunud oma meetodite õigsuses ja asudes laste poolele, satute ka ise mehega konflikti.
Vägivalda ei saa ega tohi õigustada, eriti kui kannatajaks on lapsed. Praegu näib, et selle probleemiga peaks tegelema vahetult ja soovitan pöörduda spetsialisti poole.
Kui leiate, et nõustaja vastuvõtule minemine on mõeldav, palun kirjutage mu mailile - mari-liis@sinamina ja teatage Teile sobiv piirkond. Nii saan anda tublide spetsialistide kontaktid.
