olen 6lapseema ja lahutatud,viislast on esimesest abielust ja üks nüüd kelleka elan. minu vanem tütar 14a. ei poolta teda see on minu jaoks raske,samas näen et ega mees ise väga uvitatud ei ole ka et midaki ka ise teha,et saada lasteka headeks sõprateks,tema suhtumine on nende suhtes negatiivne kuidaki,kogu aeg keelud,mitte kuulamine ainuld tema arvamus ja õigus.olen nii palju mõelnud, rääginud,tülitsenud et vahest on targem suhe ära lõpetata.armastab ka juua siis on kuri kui oma joomiseka üle piiri läheb.ise tunnen et on minu vajadused ära unustanud mõdlen koos väljas käimist,kingitust või mida iganes.ma ei tea mida teha.
Nii nagu eelpool öeldud, pooldan ka mina alustada kõnelustest mehega. Rääkida võiks enda tunnetest ja mõtetest ning öelda, et see olukord teeb haiget. "Mulle tundub, et sinu suhted lastega ei ole eriti soojad ja see teeb mulle haiget. Ma hea meelega kuulaksin, mida sa tunned ja ise sellest asjast arvad".
Sellises vestluses on oodata vastupanu mehe poolt. Kuid vastupanu põhjused on ikka mehes endas - häbitunne, ebamugavus, abitus jne. Kuidas sellises olukorras toimida? Selle kohta võiksid lugeda "Suhted elukaaslasega" rubriigist teemat "Kui mees ei mõista lapsi". Seal rääkisin sellest pikemalt
Kui vestluseks ei ole endaljulgust, siis kindlasti pöörduda psühholoogi poole. Internetist võib leida mitmete nõustamiskabinettide ja perepsühholoogide kontakte. Kui mees pole nõus kaasa tulema, siis minge üksi. Peamine on see, et te ei jääks oma murega üksi!
Elukohaprobleeme aitab lahendada sotsiaalhoolekanne.
