Mul on vahel tunne, et mu mehel on rinnus südame asemel jääkamakas. Esimene näide: Meie 3-aastane poeg murdis suvel käeluu ja oli neli nädalat kipsis. Kui läksime kipsi eemaldama ja arst hakkas sidet läbi lõikama, sattus poja hüsteeriasse. Ta rabeles, karjus ja luksus, silmad klaasistunud. Mees kukkus kohe riidlema ja õiendama, et mis ta jonnib, vaja on kips eemaldada ja poiss peab sellest aru saama. Püüdsin seletada, et laps kardab valu tagasitulekut. Poja mäletas, et enne kipsi panekut oli kohutav valu. Mees hakkas siis minuga õiendama, et vaat kus psühholoog välja kukkunud. Minu mehe jaoks on meie poja IGA nutt ALATI jonn. Tema arust ei tohi laps tunda valu, viha, hirmu; tema arust laps AINULT jonnib...
Teine näide: Alustasime köögis remonti. Esimesel päeval ei saanud veidi aega wc-s vett peale tõmmata, sest mees tegeles köögis kanalisatsioonitoruga. Järgmine kord, kui mees taas köögis müttas, tuli meie 6-aastane tütar ja küsis, et kas ta tohib vett wc-s peale tõmmata, kui ta pärast kakale läheb. Minu kallis kaasa hakkas õiendama, mis lollid küsimused tüdrukule pähe tulevad. Proovisin siis seletada, et laps ju ei tea, mida issi köögis teeb. Eelmine kord ei saanud vett peale tõmmata, ja laps arvas, et seekord ka ei saa. Taas mõnitati mind.
Selliseid situatsioone on iga päev. Kui mina laste kaitseks välja astun, siis olen mina kurjategija, kes lapsed ära hellitab. Mu abikaasa ei suuda või ei taha mõista oma lapsi; ta ei suuda või ei taha asetada ennast nende asmele ja aru saada, et lapse mõttemaailm erineb täiskasvanu omast.
Üks näide on tütrega veel. Tema jalgratta kummid on peaaegu täiesti ära kulunud. Rääkisin mehele, et vaja ära vahetada, äkki kumm lõhkeb ja tütar kukub. Mees kohe imestama, et miks kukub, laps jääb seisma ja tuleb rattalt maha. Rääkisin, et laps ju ehmatab, hakkab sõidu ajal rattakumme vahtima, hakkab vingerdama ja kukub. Ütlesin et ta ei saa lapselt nõuda täiskasvanu moodi käitumist. Taas olin mehe jaoks paberiteta psühholoog ja mõtetelugeja.
Ma ei tea, kuidas panna mees oma lastest aru saama. Vaidlused sel teemal lähevad ainult suuremaks ja hullemaks ning ohustavad juba meie abielu. Ma armastan oma meest väga ja ei taha lahku minna, aga kui nii edasi läheb...
Mehed ja naised mõtlevad erinevalt. Mis on probleemiks naisele, ei pruugi see olla mehele. Naise avatud tajumise tõttu valdab teda sageli mure teiste pärast. Kui sellest teada anda, tajub mees, nagu süüdistataks teda. Mees kaitseb ennast vastusüüdistusega, et naine võtab kõike liialt südamesse ning teeb palju kära eimillestki. Kui veel õpetama hakata, kuidas peab ja kuidas ei tohi, on tüli majas.
Ma arvan, et esimene asi, millest alustada, on endale selgeks teha, mis täpselt see on, mis häirib, ja siis sellest teada anda (öelda, mis minuga toimub, mida ma vajan, arvan ja tunnen - mina-keeles!). Kindlasti osutab mees vastupanu: vihastab, siis süüdistab ja siis õigustab. Edasi võib toimida nii:
1. Sulle ei meeldi, et ma sellest räägin?
2. Sinu arvates on see pisiasi ?
3. Sinu arvates see nii hull ka ei ole?
4. Sa ei teadnud, et see mind häirib?
Tegemist on tunnete mahavõtmisega, mis tekkisid pärast teate edastamist.
Asjast veel ei räägita. Kui tajute, et teine pool on valmis teiega koos edasi minema, võite öelda: kuidas me võiksime seda lahendada.
Tähtis on olla küsimuste esitamisel järjekindel ja mitte alustada vaidlust, st te ei reageeri teise poole vastustele. Üldjuhul vastatakse 4. küsimusele eitavalt, mis näitab, et teil on aeg astuda samm mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmise suunas.
