me oleme noored tudengid. rasedaks jäin pool aastat hiljem, olime väga rõõmsad ja tegelikult armastame teineteist-peame seda mõlemad armastuseks (sõprus, kiindumus, kirg, vaimne side). ometi on meil ka kujutlused elust üldiselt, mis alati ei kattu. tema tahab nt tulevikus välismaal töötada, mina tahan nt laulatada ja elu Jumalaga jagada.pealegi olen temal esimene suhe ja tal on õrn äng, et vabadusetunne on käest...elulõpuni on kõik kindel. mina tahan väga, et olekski elulõpuni kõik kindel. saan aru, et see väljarääkimine tegi meile ainult head, kuigi osad tema tunded teevad haiget. samas tunnen et toetusin talle üleliiagi-ta on väga turvaline-olen iseseisvuse natukene unustanud. kuigi armastame teineteist tuli paar päeva täiesti üllatavalt juttu ka lahkuminekust-et kui kahtlused ja äng. ma olen juba taastunud, aga mu ilus ja jäägitu usk temasse on nüüd muutunud.tean, et võib juhtuda, et aastate pärast läheme lahku, tülitseme ja viimaks armume teisesse.... võibolla olin naiivne, aga mu usku on kinnitanud alati tema sõnad ja käitumine. kas sellised kriisid ongi need neljanda aasta kriisid ja aasta pärast lapsesündi kriisid? on see ohumärk?
On päris loomulik, et kahe inimese ettekujutused elust ei kattu täiel määral. Suhte õnnestumiseks ja püsimiseks on oluline, et sarnasus oleks nn. baasilistes väärtustes, et liigutaks ühes suunas, oleksid ühised eesmärgid. Lisaks ühisele elule ja eesmärkidele on kummalgi oma elu ja eneseteostus, kõike ei saagi ega peagi koos tegema. Kui te mõlemad hindate truudust ja tahate suhet, kus teineteist mõistetaks, kui te arutate läbi, kui palju aega veeta pereringis, kui palju kahekesi, siis ei peaks ju häirima, kui teine tegeleb ka oma hobidega ja aeg - ajalt sõpradega aega veedab. Iga inimese rahulolu sõltub ju tema vajaduste rahuldatusest. Teise õnne nimel ei saa loobuda oma vajadustest, küll aga valida vajaduste rahuldamise viise. Kirjutate, et rääkimine tegi tegelikult head. Nii see on. Kui pooled asjad on arutamata, rääkige need siis lahti. Kui on teada, mida teine ootab, mis on tema jaoks tähtis,mis talle haiget teeb, on võimalik sellega arvestada. Teadmatusest võib aga palju tülisid tõusta.
On küll kurb ja valus, kui helesinised unistused purunevad, kuid see on samm täiskasvanute maailma, reaalsusesse, kus tuleb osata asju näha ja mõista, aru saada ka inimestest, kes mõtlevad sinust erinevalt jpm.
Suhte alguses tõesti armastajad nagu sulavad teineteisesse, see etapp ei saa aga igavesti kesta. Kummalgi on vaja jälle iseennast üles leida, omadel jalgadel seista ja teineteisega siiski oma elu jagada. Nüüd hakkavad ka erimeelsused ilmnema. Ei ole võimalik probleeme vältida, vaid õppida neid lahendama.
Perekoolis õpetetavatest oskustest: selgest eneseväljendusest, aktiivsest kuulamisest, kuueastmelisest probleemilahendusmudelist, väärtusvastuolude käsitlemisest on kasu mitte ainult lapsevanama rollis, vaid ka paarisuhtes ja kõigis muudeski olukordades. Koostööni ja tegeliku teineteisemõistmiseni jõuavad need paarid, kel on piisavalt ühist pinda ning kes on õppinud nii iseennast kui teineteist kuulama ja probleeme lahendama mõlemad - võidavad põhimõttel. See on tõeline elukestev õppimine, mis ühtaegu põnev ja nauditavgi võib olla.
Soovin Teile kannatlikkust ja armastust! Nii nagu lilled õitsevad siis, kui nende eest hästi hoolitsetakse, nii ei püsi ka ükski suhe iseenesest, vaid sel juhul, kui mõlemad selle eest päev - päevalt hoolitsevad.
Aruteludes võib abi olla ka Eia Aseni raamatust "Pereraamat. Kuidas õnnelikult koos elada".
