No tere. Olen "õnnelik" nelja lapse ema. Mul on supertoredad lapsed ja ma armastan neid üle kõige maailmas. Aga kahjuks ainult nemad ja kodu ongi kogu minu elu. Kui midagi head on liiga palju, pole see enam hea.
Olen 27 aastane ja 7 aastat olen olnud lastega kodune. Ja tunnen, et ei jaksa!
Meil pole kunagi olnud toetavaid vanavanemaid, kes oleks aidanud laste järgi vaadata, kui endal isu omi asju teha. Esiteks sellepärast, et nad on kaugel. Teiseks, kuna olen kange ja püüan alati ise kõigega hakkama saada. Ja kolmandaks (mis seletab ka eelmist) pole meie suhted nii head, kuna mind mõisteti väga hukka, et saan kahekümne aastaselt emaks, hakkan elama sama noore mehega kui ma ise ja pealegi polnud tal paksu rahakotti puuga seljas. Oma elu alustamine oli uskumatult raske nii majanduslikult kui vaimselt. Hea, et oli omavahel palju armastust  . Eriti irooniline on aga see, et nüüd kui oleme, täiesti ise ilma abita, jalad alla saanud, on ka ema ja tema elukaaslase suhtumine täiesti muutunud. Meil on auto, maal oma maja ja praegu küll veel üürikorter linnas, kuid üsna varsti jaksame muretseda ka päris oma linnakodu. see kõik ei ole tulnud kergelt ja pole kerge ka praegu. Olen õppinud erinevatel aegadel ära majandama uskumatult väikese eelarvega. See pole sugugi lihtne, sest laste söögilaud peab alati, hoolimata rahalisest seisust, olema täisväärtuslik ning ka kõik muu, mis lastele. Rahateenija meie peres on küll mees aga jah, majandaja olen mina. Mitte nii, et mina teen, poon ja lasen, me peame alati aru aga lihtsalt minu mõtted lähevad millepärast rohkem käiku ja paljud asjad (nt. söök, laste riided jne.) teda ei huvitagi. Meil pole sellest kunagi probleeme olnud, mees arvab et ma saan sellega paremini hakkama ja ta jätab end rahumeeli kõrvaltvaatajaks. Vahel on see minu jaoks raske aga saab hakkama.
Ka laste kasvatamine, kodune elu ja ka maakodu korrashoidmine (seal on tohutult tööd) on minu õlgadel. Olen üritanud mitte teha mehele etteheiteid selle kohta, et ta peale ametliku töö midagi muud kodus ei tee. Kuigi vahel nii tahaks, kuid see oleks ebaõiglane, sest ta on tõesti õhtuks väsinud ja tüdinud. Kuid ikkagi tundub vahel, et minu "tööpäevad" on palju pikemad kui temal aga ,noh, samas ei too mina ka ju midagi sisse. Talle meeldib see, mida teeb ja inimestega suhtlemine, mh, kuid kahjuks tüdineb ta õhtuks sellest niivõrd, et laste ja minu jaoks enam viitsimist pole. Mina aga veedan pikad päevad lastega ja tahan väga suhelda just täiskasvanutega. No ja ongi huvide konflikt - mina tahan rääkida, tema aga telekat vaadata või arvuti taga istuda.
Nojah, ega polegi ju probleem minu mehes vaid ikka minus. Selles kuidas hakkama saada nii, et ka ise õnnelik oleks. Ma olen alati arvanud, et naise ülesandeks siia ilma sündides ongi antud see, et olla toeks oma mehele ja heaks emaks oma lastele. Naine peab endas kandma headust ja lahkust, et enda ligiduses olevad inimesed õnnelikuks teha, hingelt ilusamaks kasvatada. Ma tean, et me suudame seda. Ainult siin on üks väike AGA, ükski patarei ei püsi täis ilma laadimata. Ja ma tunnen, et minu patarei on juba täiesti tühi. Ma ei tea kust olen veel viimasel ajal võtnud selle energia, et hakkama saada. Kõige tavalisemad kodutööd, nagu nõudepesemine või söögi tegemine jne,on muutunud nii vastumeeleks, et sunnin end iga päev neid tegema see on tegelikult väga jube tunne. Minu lastele meeldib kui küpsetan ise kooki, varem tegin seda hea meelega, nüüd järsku avastasin end mõttelt, "et oeh no juba jälle küpseta ja küpseta, ei viitsi ju," kui lapsed eile õhtul kodusaia palusid. Eks ma ju ikka tegin, aga rõõmuta. Hirmuga olen olen aru saanud, et enamik asju, mida päevad läbi teen, on tehtud vaid sellepärast, et peab! Harva tunnen veel seda meeldivat rahuldustunnet, kui olen hästi hakkama saanud kõikide kokku jooksvate tööde ja probleemidega, mis lastega tekkida võivad. Pisikeste inimeste kasvatamine, on kohati päris raske. Eks neilgi rüblikust inimeseks kasvamine ole keeruline tee käia ja mina olen ju ainus teejuht. Nelja väikese lapse omavahelisi konflikte ja muid muresid tuleb aidata lahendada, see võtab mõnikord VÄGA PALJU energiat. Õnneks annavad nad ka väga palju vastu, samapalju nagu nad võivad olla väikesed kuradid, võivad nad olla ka väikesed inglid . Mina enda lapsepõlvest ei mäleta armastavat, rääkivat, lohutavat kallistavat, õpetavat ema, sidet emaga pole tekkinud tänaseni, mäletan vaid, et ta oli väga kuri kogu aeg. Tahan olla oma lastele kõike seda, mida mida minul väiksena ei olnud. Ja tundub, et õnnestunult . Noh, ega ma lastega ainult kodus ka ei istu, käime õues "seiklemas". Meie korteri ligidal algab selline nn. eikellegimaa kus suured heinamaad, väikesed küla teede moodi teed, noh tore igatahes laste jaoks. Koer kaasa ja jalutama. Ja ka linnaüritustest, kuhu lastega saab minna, olen proovinud ikka osa võtta. Aga kuidagi see lust ja tegemiserõõm on kadunud, nii et ka selleks, olgem ausad, pean end üsna tihti sundima. Tahaks, et see poleks nii!
Ema ja perenaisena olen saanud end teostada aga inimesena üldse mitte! Olin enne esimese lapse ootele jäämist tööl sisekujundusefirmas ja palju plaane ja unistusi oli seoses selle alaga. Mul on väga hea kunstianne ja nii kooliaegsed õpetajad kui ka firma peadisainer soovitasid minna õppima. Eks need plaanid olidki ja alustuseks kunstikooli sai ka astutud, kuid siis tuli esimene rasedus ja kuna polnud toetajaid aitajaid, tuli koolist ära tulla ja hoopis teisel rindel edasi minna. Ei, ma ei kahetse ühtki oma tehtud otsust. Need neli päikesekiirt on parimad asjad minu elus, mis üldse juhtuda said! Lihtsalt see hetk, milles ma praegu elan, vajab üle vaatamist, sest tunnen, et elan midagi väga valesti. Kust tuleb siis see pidev kurbus, mida tunnen? Palju tuleb vist üksindusest. Paaril "vana" elu aegsetest sõpradest on ka lapsed, kuid nad elavad kaugel ja neilgi oma mured murda ja elud elada. Teised, kel lapsi pole, läksid oma eluga edasi. Ma ei haaku nendega hästi  , elustiilid on praeguseks liiga erinevad. Jah, muidugi on mul ju ka mees, selles mõttes füüsiliselt ma ju üksi pole. Kuid kurb tunne on kui oled rääkinud televiisori ees istuvale mehele, millise ägeda teoga mõni lastest, või nad kõik, täna hakkama on saanud või mis vinget olen kujundanud maakodu õues vmt. ja avastad peale pikka juttu, et ta pole sind üldse kuulanudki. Nagu meie polekski tähtsad või minu saavutused poleks kiitmist väärt... Üksi võib end tunda ka siis kui terve pere kodus.
Ärge võtke seda, kui mingit nutulaulu. Minu elus on häid asju kuhjaga, lihtsalt mingi oluline asi on puudu, mis ei lase seda kõike nautida. Ehk on kellegil nõuandeid või lihtsalt näiteid enda elust, kuidas teie oma tassi täidate. Rõõmus ema on õnnistuseks kogu perele. Ka minu pere väärib rõõmsat ema, ma olen lihtsalt unustanud kuidas seda olla. Või pean ma seda alles õppima hakkama? Ehk olen algusest peale midagi kahe silma vahele jätnud? Kõike head kõigile emadele ja ka isadele kes viitsivad siin foorumis käia .
|
