kõik pealtnäha tore ja ilus... kindlasti üle keskmise suhete korras hoidmisele suundunud ohu-teadlikud inimesed... kvaliteeti ja perekonda ning loodust hindavad ning armastust väärtustavad isiksused... aga on tunne, et paigast ära on midagi, ja et ei ole piisavalt (loe: üldse) huvitatud enam üksteisest ei vaimselt ega füüsiliselt. aga pere on... väga kallid tunduvad tunded aeg-ajalt... laps mängib... isa tegeleb temaga kindlasti rohkem kui mingi suvaline "jorss" aga kuhu jääb ikkagi see naise koht selles suhtes? ja millega peaks ta rahul olema ja leppima ja milles end kehtestama? kes paganapäralt selle elu üldse välja mõtles? kuidas siis ikkagi õnnelik olla selles muinasjutus, kui muusikat pole kuskil? ei pane miski helisema ühtki hingekellukest enam see hea ja tubli "isamaterjal"? või tegelikult ehk paneks, aga tal pole huvi panna helisema seda sama vana ja tuntud kellukest, mis nii või teisiti olemas on ja kusagile ei kao??
praegu tundub küll, et ilmaaegu sai romantiseeritud monogaamseid suhteid ja südames arvustatud kogenud inimesi, kes "üle aisa" lõid.
Kuidas oligi see tõsine naljalugu: Hõbepulmadeni jõudnud paarilt küsitakse, et mis nende kestva kooselu ja õnne aluseks küll on... "Käime naisega piisavalt palju väljas ja jätame üksteisele ka üksi olemise aega," vastab mees. Küsimusele, et kuidas ikka nii võimalik on, tuleb vastuseks:"Meil on süsteem: mina käin väljas esmaspäeviti ja laupäeviti ja naine käib väljas kolmapäeviti ja reedeti."
Kui muusika on muinasloost kadunud, siis on muusika tagasitulekuks mitu võimalust - üks on väga raske ja toimib meist sõltumatult - kui ellu tuleb mingi suur mure või raske muudatus (loodame, et seda ei tule), siis tihti saavad eemalduvad partnerid uuesti kokku
või siis võib partner sulle armsaks saada siis, kui sa saad aru, et tal on keegi teine ja vastupidi
või siis kui kuidagi õnnestub seda asja selgeks rääkima hakata ja mõlemad tahavad ja leidub mingi abi (raamat, filosoofia, nõustaja...)
jne.
Või siis lahku statistika järgi
Vahel jõuame elus punkti, kus avastame, et partner on triivinud kuhugi kaugele. Kõik on justkui sama (eriti väljaspoololijatele), kuid mingi köis või side on katkenud. Laps on ikka kallis, mõlema jaoks ja hetked temaga on väga kallid! Kuid abikaasaga üksteisele silma vaadates, puudutustes ei ole enam seda tunnet, mis varem. Sulle tundub, et partneril ei ole enam sinu vastu huvi/soovi.
See on loomulik, et ootame suhtelt enamat, kui hea „isamaterjaliga” koos elamist. Lisaks emaks olemisele, oled ju ka naine, kellel samuti vajadused, mis praegusel hetkel on rahuldamata! Kui üks pool sinust on maha surutud, on raske olla ka rahul ja õnnelik.
Kindlasti tasuks oma tunnetest partneriga rääkida ja jagada iseendas toimuvat ning proovida üheskoos üksteisele taas lähedale jõuda!
Teine ei näe meie hingesoppidesse ja meie kaaslase omadesse, kui me ei räägi sellest, mis meis toimub. Sellise jutuajamise jaoks on vaja koos aeg maha võtta ja rahulikult omavahel rääkida. Püüda vältida üksteise süüdistamist ja kuulata ka seda, mis teisel öelda on.
Kindlasti ei ole selline jutuajamine kerge, kuid jättes asjad lihtsalt sinna paika, triivime sageli üksteisest veelgi kaugemale!
Võiksid mõelda tagasi ajale, kui veel äsja armunud olite. Mäleta kui paljuks sa siis oma mehe eest valmis tegema olid? ja tema sinu nimel ka. Kui mitte muud, siis kindlasti tundide kaupa suudlema, silitama, paitama. Nüüd ona jälle aeg kus oma laevad kokku viima peaksite, kõige parem oleks seda teha asjad korralikult läbi arutades.
((Miks on inimene nii vastupidav ja üha suureneva populatsiooniga - sest meile on antud kõnevõime, täpne selgitusvõime, mille läbi võime saada oma tahtmise teist inimest kahjustamata.))
Iial ei saa muidugi välistada võimalust, et teine pool enam suhte töötamiseks oma panust anda ei taha, aga need on harvad juhud, kui pereisa nii megaegoist ja ..lihtsalt loll on. Kui mees juba lapsega tegeleda viitsib, siis naisega ammugi (üteb minu loogika).
Muidugi peab olema sellise vestluse puhul valmis igasugusteks temapoolseteks nõudmisteks ja nii mõnigi süüdistus sinu käitumisele võib välja lipsata, aga koos leiate kindlasti mingi lahenduse.
Loodan, et pool aastat on muutnud teie elus mõndagi ja et oled leidnud põhjuse, miks just selle mehega edasi elada. Ma olen olnud sarnases, võibolla veidi rängemas, olukorras. Nimelt sai mul ühel hetkel eluisu otsa. Mul oli kõik olemas: armastav mees, lapsed, kõrgharidus ja... Ja tekkiski tunne, et enam edasi ei tulegi midagi, et kõik on saavutatud. Mille nimel edasi elada? Ja kellele sellest rääkida? Mehele ei proovinud - kartsin et ta ei saa üldse aru milles probleem. Emale ei julenud - emad ju muretsevad kole palju. Sõbrannasid nagu ka ei julgenud oma musta masendusega koormata. Järelikult, ainus võimalus - vabasurm. Õnneks sai mu elupäästjaks mõningane elukorralduse muutus ja uue lapse sünd. Ma tahan ikkagi ELADA, koos oma mehega vanaks saada. Muide, ma arvan, et ta oleks siiski mõistnud mu muret, kui oleksin talle rääkinud. Mul on maailma kõige parem mees. Ja ma ei väsi talle kordamast, kui kallis ta mulle on.
