Kaks kuud tagasi tulin lapsega mehe juurest ära.Meie suhe arenes väga kiiresti ja jäin rasedaks.Kolisime kokku ja üritasime üksteisega harjuda.Ei olnudki väga hull!Aga peale poja sündi hakkas kõik allamäge minema!Mees hakkas jooma ja purjuspeaga mõnitama-sõimama.Midagi ma ei oska,midagi ei tee,seksikas ei ole jne.Algul üritasin ikka rääkid sellest,aga kui igakord tuli vastuseks mingi uus versioon kui halb ma olen,siis loobusin igasugusest rääkimisest.Nüüd olen kaks kuud juba vanemate juures....närvid lausa puhkavad.Aga mees käib kogu aeg peale,et tule koju proovime veel.Tema teeb enda poolt kõik,et seda ei korduks ja ta olla muutunud.Tahaks teda uskuda ja tagasi minna,aga ma ei suuda unustada kogu seda jama,mis oli,kui me koos elasime.Ja kuidas elada inimesega,keda ei austa ega usalda?Samas pojal oleks isa vaja!Kas see on piisav põhjus,et minna tagasi mehe juurde,keda kardan.Sõnad võivad ikka tohutult haiget teha Üks osa mõistusest saab aru,et sellel suhtel ei ole tuleviku,aga samas ma ei saa ju seda kindlalt teada enne,kui ei ole proovinud.Olen sellest segadusest nii väsinud!
Sa pead iseendast hoolima ja iseenda eest seisma. See on oluline. Kui sinu suhe ei ole terve elukaaslasega (austus ja hoolimine), siis ei saa olla terve sinu suhe ka lapsega. Loomulikult on lapsele vaja isa. See on tõeline ristsõnamõistatus. Aga selle lahendamine ei saa toimuda sinu arvelt. Ole väga ettevaatlik.
Sa oled väga vapper, et otsustasid ära tulla. Mitte miski ei õigusta vaimset (ega füüsilist) terrorit!!!! Ma usun, et lapsele on kindlasti parem olla rahulikus kasvukeskkonnas, kui see kui ta näeb isa ema sõimamas, alavääristamas. Lapse hinge jäävad sellest samamoodi sügavad haavad. Laps näeb ja kuuleb, isegi väga väike ja ta elab seda sisimas samamoodi sügavalt läbi. Tema mina-pilt ja enesehinnang kujuneb ju ümbritseva keskkonna ja inimeste läbi.
Kui ühekorra sai kiiresti kokku kolitud, siis proovi seekord rahulikult. See, et sa mehega kohe kokku ei koli, ei tähenda, et lapsel ei ole isa. Hea isa saab olla ka distantsilt. Seisa iseenda eest, sellega hoolitsed sa kõige paremini ka poja eest ja tema hingerahu eest! Anna endale aega ja ole tugev! Otsi lähedastelt tuge, sa ei ole üksi (kuigi see vahel tundub nii)!!!
Vägagi nõus Sama asja läbielanu-ga! Mees võib väga hästi ka eraldi elades isaks olla. Tean, sest mu oma isa elas emast lahus, aga see ei tähendanud, et ta meiega tegelenud ei oleks. Iseenesestmõistetavalt toetas ema ka rahaliselt, aga lisaks sellele viis kinno, sööma, teatrisse jne, lisaks suviti olime alati tema juures. VÕin omast kogemusest öelda, et kuigi lahkuminekust teadasaamine oli tõesti suur hoop (olin siis ka raskes eas -12), oli see pikemas perspektiivis kasulikum kõigi närvidele.
Ja tundub, et selle õiendamisega elas ta lihtsalt päevast päeva oma muresid ja kibestumust sinu peale välja. Pole mingit mõtet sellise ärakasutajaga üritada. Välja arvatud juhul, kui ta tunnistab, et TEMAL on probleem ja et ta on valmis ka muutuma ja selle nimel töötama. Aga mitte sind probleemi mässides, öeldes: "ProoviME uuesti". Ja kui ta enda vigasid ei kavatse teadvustada, pole muud kui - Bye, bye baby, bye, bye!
Ega tegelikult see otsustamine ei ole nii kerge, et kui mees ei teadvusta siis bye-bye. Sa ikka ootad ja loodad, et ta muutuks, annad veel ühe korra ja veel ühe korra (sajandat korda) andeks. See on just põhjus, miks paljud perevägivalla all kannatavad naised ei suuda oma mehest lahku minna. Nad usuvad ja loodavad...!
Võta endale aega, sa tulid ära... ära kiirusta tagasi... Me küll ei saa kunagi öelda, et 100% ta ei muutu või ta nüüd muutub. Kuid, kui sul on hirm ja halb tunne veel nii värskelt meeles, siis oota... Lapsel on vaja ka õnnelikku ema!
Keegi ei saa Sinu eest teha otsust minna tagasi oma lapse isa juurde või mitte. Sa ütled, et ei austa ega usalda seda meest ning kardad teda. Me võime ju arutleda selle üle, kellel on probleem. Kuid jõhkrus ja joomine annavad sellele esmase vastuse. Me võime rääkida ja soovitada aktiivset kuulamist (sisaldab empaatiat, sallivust ja siirust), kuid kaks TK saaksid seda kasutada vastastikku vaid siis kui mõlemad pooled juhinduksid eespool nimetatud kolmest märksõnast.
Mõtle hoolega kui tihti Sa praegu oma lapse isaga suhtled, kas ta on alati täiesti kaine (ollakse alkoholi tarvitanud või mitte tarvitanud, vahepealset varianti ei ole), kas Sinu mees näitab üles hoolivust ja sallivust ja austust Sinu ja teie ühise lapse vastu.
Ning lõpuks mõtle, mis see on mille pärast mees nii väga tahab uuesti proovida ja mis võiks olla selle proovimise hind nii Sinu kui ka lapse jaoks (praegu ja ka tulevikus).
Üks osa mõistusest saab aru,et sellel suhtel ei ole tuleviku,aga samas ma ei saa ju seda kindlalt teada enne,kui ei ole proovinud.Olen sellest segadusest nii väsinud!