Viimasel ajal on tööl olnud nii pingeline, et olen kodus nagu närvipundar. Endal on juba ka häbi, et iga asi jääb mulle hambu ja siis ma tänitan lapse ja mehe kallal. Ei saa kuidagi sõnasbast kinni. Proovin küll ennast talitseda aga see tuleb juba nii automaatselt. Mees teatas sis eile õhtul, et minuga on võimatu ühes ruumis olla... Ma ei saa aru, mida iseendaga teha või mis on minuga juhtunud!?!
Tead mis nõu Gunnar Aarma selle kohta annab - pane esikusse väike pingike kus istuda ja iga kord peale tööd enne kui esikust välja liigud istu sinna korraks ja lase kõik mured välja. LIhtsalt unusta töömured. Tuleks ette kuutada et kodu on nagu puhkusetsoon - TArtu või PÄrnu sõit kus muidugi on uued probleemid tegemised aga siiski ka uus keskkond ning uued rõõmud. (Siiski oled ju seal koos inimestega kes sind armastavad)
JA kui ka need uued tegemised lihtsalt füüsiliselt tõesti liiga juba teevad su tööst väsinud kehale, ära karda kohustusi ära jagada mehe ja kui laps vähegi suurem on, ka temaga. Ainult põhjenda neile se ära, sest teades mehi nemad küll ei suuda leida seost su ärrituse ja liigse kodutöö hulga vahel.
Aegajalt on meil raskeid aegu ja perioode, kui iga väiksemgi asi meid endast välja viib.
Oma lähedastele tuleks sellest ausalt ka rääkida, öeldes neile mina-sõnumeid. Ütle, kuidas sa end tunned ja milline mõju on sellel tundel ka sinu käitumisele. Kui oled oma seisukorrast ja vajadustest abikaasale ja lastele teada andnud, on suurem tõenäosus, et nad sind mõistavad ja püüavad ka aidata sul sellest olukorrast välja tulla. Vajadusel saate siis üheskoos abikaasaga välja mõelda, mida teha selleks, et saaksid natukene puhkamiseks aega.
Aeg-ajalt soovime me leida aega ainult iseendaga tegelemiseks. Tahaksime olla natukenegi eemal kõigest, mis tundub meid sel hetkel häirivat.
Oma vajadusi tuleks kuulata ja neid mitte alla suruda. Näiteks leida see vaba päeva, mis veeta tervisekeskuses või ilusalongis, või teha midagi muud, mis aitab meil uut energiat ammutada ja jõudu koguda.
Olles ise väsinud, närviline ja pahur, ei suuda me pakkuda oma lähedastele seda, mida nad meilt ootavad, kuigi pingutame hambad ristis oma igapäevaseid toimetusi teha.
Siin nagu ei kehtiks see ütlus, et "rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld".
Andke oma olukorrast lähedastele teada.
