Tere
Olen ammu juba plaaninud teile kirjutada, kuid pole selleks lihtsalt aega leidnud, kuna sellist aega, et olen üksi ja saan süvenenult kirjutada, on väga vähe. Täna selleks tekkis võimalus.
Minu mure põhjus, miks teile kirjutan, on mu elukaaslane ja meie omavahelised tülid, millel on alati üks ja sama lahendus, mina olen lõppkokkuvõttes kõikides tülides süüdi, kuna pole tema arvates õigesti käitunud, olen üle reageerinud vms.
Räägin pisut ka algusest. Oleme koos olnud nüüdseks pea 5 aastat, meil on 2 imearmsat poega, 3,5 ja 1,5 aastane. Me armastame teineteist väga, oleme materiaalselt heal järjel, pealtnäha on kõik korras ja suhtes valitsebki harmoonia ja rahulolu. Kuid ainus, mis puudub, on mehe usaldus minu suhtes. Ma saan ka väga hästi aru, millest see tuleneb, kuid leian, et aega on läinud piisavalt mööda ja ma olen andnud palju ja teinud palju selleks, et ta ei peaks nii tundma.
Kui me tuttavaks saime, siis ei olnud see klassikaline kaks leiavat teineteist ja armuvad teema. Olin sel eluhetkel sellises etapis, et kasutasin mehi lihtsalt ära enda lõbustamiseks. Põhjuseks eelmine luhtunud suhe, kus mind teise naise pärast maha jäeti. Nautisin vaba naise elu, mitmed juhusuhted korraga jne, kuni ükspäev sellega Temale vahele jäin. Tegin talle väga haiget, ta eemaldus minust ja siis sain alles aru, millest ilma olin jäämas. Lõppkokkuvõttes saime asjad klaaritud ja sealt saigi alguse meie suhe. Tema armastas mind hoolimata kõigest ja mina armusin alles siis temasse, kui kõik see draama möödas oli. Lõpetasin kõik muud suhted ja olin meile pühendunud. Armusime ja nautisime koos elu.
Nüüdseks olemegi koos pea 5 aastat, meil on kodu ja lapsed, kuid usalduseprobleem on endiselt. Kõige värskem tüli oli nüüd läinud nädalavahetusel, kui oli mu sõbranna sünnipäeva tähistamine ja pärast seda läksime Temaga kahekesi klubisse tantsima. Teised lihtsalt ei jaksanud tulla vms. Oleme ka enne kahekesi väljas käinud. Ta jättis mu üks hetk üksi baarileti äärde ja läks suitsetama. Mina ei suitseta. Mul oli kokteiliklaas ja veeklaas ees, kui üks noormees kõnetas mind, et kas teine klaas on mu sõbranna oma. Sel hetkel tuli Tema nurga tagant ja nägi seda ning ilma igasuguse küsimuseta lihtsalt tõukas seda teist noormeest. Ma olin shokeeritud. Kutsusin teda korrale, et nii ei käituta. Piisab ka sellest kui ta tuleb mu kõrvale ja annab sellega sellele noormehele märku, et oleme koos. Ei pea ju sedasi tõukama. Tema vastas, et see vend nillis mind. Ütlesin, et ja mis siis. Ma suudan ise ka õigel hetkel ennast väljendada, et ma pole siin üksi, lihtsalt ei jõudnud seda veel teha, kuna Tema tuli tõukama. Ütlesin, et see ei ole minu arust okei käitumine. Läksime täiega vaidlema sel teemal kuni lõpuks ma olin pisarates. Meie tülidega on iga kord nii, et püüan ma temaga vestelda rahulikult ja nii hästi kui võimalik oma tundeid näidata või püüda talle selgeks teha, et tema käitumine oli vale, siis lõppkokkuvõttes olen ikka mina süüdi, et reageerisin üle ja sellepärast läksime tülli. Rääkisime selle sama teema veel järgmine hommik läbi rahulikult, aga tema jääb endale ikka nii kindlaks, et tema pole valesti käitunud. Seal klubis mehed ongi vaid ühe asja peale väljas. Järelikult ta ei usalda mind ikka veel, kuna arvab, et ma ei suuda ise sellise olukorraga toime tulla, kui keegi mind kõnetab vms. Ma veel selgitasin, et see on klubi ja seal käiaksegi omale otsimas nt paarilist, meie ju saime ka nii tuttavaks. See on üsna normaalne, et kui kaunis naine seisab üksi leti ääres, siis lõppkokkuvõttes keegi kõnetab teda. Mind siis antud juhul. Veel ütles ta mulle, et tal on endiselt haavad sellest ajast kui tuttavaks saime. Vihjates sellele, et mul temaga samal ajal veel keegi oli. Ma saan aru, et see teeb talle haiget, aga kas aeg ei oleks juba üle saada? Kas ta hakkabki mulle seda elu lõpuni nina alla hõõruma ja meelde tuletama? Me oleme sellest korduvalt rääkinud, aga ta ei suuda lihtsalt seda unustada ja vist ei unustagi. Ei peagi, aga see häirib meie elu kohutavalt. Millal ta sellest ükskord üle saab ja mind usaldama hakkab? Tema mulle vastust ei anna. Aga ma ei suuda elada nii, et iga kord kui mingi tüli on seoses armukadedusega vms, siis tuletatakse vanu asju meelde. Ja sellise asja pärast ei lähe lahku ka, kuna meil on ühised unistused, lapsed ja kodu. On mille nimel pingutada, kuid sellest uuesti rääkimine ei muuda midagi. Lõppkokkuvõttes kisume lihtsalt vanad haavad lahti ja raputame soola peale.
Meil on viimasel päris palju selliseid mõttetuid tülisid, millega ma ei oska enam toime tulla, sest ma ei suuda ennast kehtestada. Ma ei suuda oma seisukohti talle selgeks teha ja tema arusaama asjadest muuta. Ta jääb alati oma versiooni juurde, olgu tal õigus või mitte. Ja ma tunnen, et ma ei jaksa seda võitlust temaga enam pidada. See on ahistav ja vaimselt nii kurnav. Ma tunnen pärast iga meie tüli, et minust on jälle killuke ära murtud. Ning lõpuks ma varisen lihtsalt kokku. Tunnen, kuidas ta muutub mulle juba vahel vastikuks, st põhjustab selle, et ma hakkan teda eemale tõukama. Aga ma ei taha ei see juhtuks, et meie suhe muutuks ebakindlaks. Aga ma ei suuda talle seda ise selgeks teha, mida see kõik minuga ja meiega teeb.
Mul on kohati tunne, et ta ei oska naistega käituda, kuna tal pole varasemaid kogemusi suhetega. Ja siis ta arvabki, et nii ongi õige käituda naisega, teda lihtsalt jalgealla tallates. Ei mingit austust ega lugupidamist. Ja ta võtab mind nii iseenesestmõistetavana. Et niikuinii ma ei jäta teda maha. Meil on ju lapsed ja kodu. Ja kuhu mul minna on. Ja arvabki, et siis võib minuga käituda kuidas tahab.
Ühesõnaga, pikk ja keeruline lugu. Seda tülide kirjeldamist siia lihtsalt ei ole mõtet trükkida. Ma ise tunnen, et ma vajan abi, temaga seoses. Oleks vaja kedagi kolmandat, kes talle ütleks, mees hakka oma naist hindama ja käitu nagu mees mitte nagu poisike. Või siis ütleks mulle, mida ma teha saaks või kuidas temaga suhtlema peaks, et me saaks oma probleemidest normaalselt rääkida, teineteist mõistes ja kompromisse otsides. Suhtes ju on vaja ennekõike austust, ausust ja kompromisse leida, aga temaga mul see ei õnnestu. Seega sooviks ilmselt mõne suhtenõusatajaga maha istuda ja asjadest rääkida, esialgu üksi ja hiljem koos temaga. Ta on nõus tulema, on mulle öelnud nii, kui olen meeleheitel olukorras välja öelnud, et peaksime vist nõusataja poole pöörduma. Oskate soovitada kedagi konkreetset ? Mitte ärge saatke mulle suhtenõusatajate nimekirja ja kontakte, mids on terve lehekülje täis.
Tänan!
|
