Läksime lapse isaga lahku juba aasta tagasi. Kuna lahkumineku algataks olin mina, siis tundsin vastutust või süütunnet lapse ja samuti lapse isa ees ning olin meeltesegaduses nõus last jagama nädal aega ema juures ja nädal aega isa juures. Laps on hetkel 7 aastane.
Kahjuks on see lahkuminek olnud väga valulik nii minu kui lapse jaoks, sest lapse isa manipuleerib lapsega, tehes niimoodi minule haiget. Ta teab, et ainus, mis mulle kordab läheb on laps. Küll ta räägib lapsele, et ema ei hooli lapsest, et ema on kõiges süüdi, et pere lagunes jne. Kui mina leidsin mõni aeg tagasi endale uue kaaslase, läks lapse isaga suhtlemine veelgi hullemaks. Isa hakkas last ähvardama, et nüüd ei ole emal sinu jaoks üldse aega, et ema ei taha ega viitsigi sinuga tegeleda ning tagajärg on selline, et laps on lihtsalt segaduses. Ta ei oska vabalt olla isa juures, sest ta teab, et rääkides näiteks kui tore oli tal koos minu ja uue tuttavaga, saab isa kurjaks. Samas tulles minu juurde, ei saa laps üle emotsioonidest, mis tulevad lapse isa süüdistusest minu pihta.
Ma tunnen, et see on kurnav nii minule kui lapsele, laps ei pea saama nii vara täiskasvanuks ja võtma vastu pooli valivaid otsuseid. Samuti ei ole lapse isal õigus minu mentaliteeti lapse ees nõrgestada ega panna last uskuma, et ma olengi halb ja mõttetu ema. Lapse isaga ma näost näkku väga palju ei suhtle, kuid läbi sotsiaalvõrgustiku suudab ta mind igapäevaselt endast välja ajada, sõimata ja kui ta maha rahuneb, siis ütleb, et hoopiski armastab mind. Ma tunnen, et see on tema kinnisidee, mind niikaua mõjutada, kui ma enam ei suuda vastu panna ja siis ta loodab, et meil on võimalik ära leppida. Aga mina seda kindlasti ei soovi. Olen endale juba aja psühholoogi juurde broneerinud ja teen seda sama ka lapsele.
Hiljuti oli juhus, kus laps isa nädala ajal oli koos minuga peale lasteaeda ning ei soovinud minna isa juurde tagasi. Mina ei suutnud teda sundida ka. Selle peale sai lapse isa vihaseks ning ähvardas, et edaspidi, kui on tema aeg, siis ei näidata last mulle üldse enam, et las nutab kui tahab. Või hakkab minule tagasi tegema, manipuleerides lapsega siis, kui lapsel on aeg minu juures olla. Sellepeale kui ma lspele ütlesin, et isa sai natuke pahaseks, et ema juurde soovisid jääda, hakkas laps lohutamatult nutma ning ütles, et issi hakkab nüüd jälle minuga pahandama.
Minu tuttavad ja sugulased kõik ütlevad, et selline lapse jagamise viis, nädalate kaupa, tekitab lapsele suurt segadust, tal ei ole oma kodu tunnet. Ja see on süvenenud, laps onn vaikne, nukker, õnnetu. Seda väidavad ka lapse lasteaia õpetajad.
Soovingi uurida, mis võimalused on mul kohtus määrata lapse ametlikuks elukohaks minu kodu ning kokkuleppel teatud päevad, või nädalavahetused saab laps olla isa juures. Mainin ka seda, et hetkel lapse isa alimente ei maksa, kuna laps elab võrdelt kummagi juures ning olen kuulnud teda hõiskamas, et selline korraldus sobibki talle hästi, sest siis ei pea ta mulle midagi maksma.
Laps läheb sügisest kooli ning ma tahan, et selleks ajaks oleks tal stabiilne kodu ja head suhted vanematega.
Kas ma pean alustuseks pöörduma ka lastekaitsesse? Või piisab psühholoogi juures käimisest ja kui omavahel ei suuda kohtumiste aegu kokku leppida, siis tulebki pöörduda kohtusse?
Kurb kuulda, et peale paarisuhte lõppemist halvustab teie eksmees lapsele/lapse kuuldes teid. Lapsele on seda liiga palju kanda, ükski laps ei peaks teise vanema mahategemist kuulma ega kannatama,- laps on lojaalne mõlemale oma vanemale ja see on teda tegelikult emotsionaalselt ja psühholoogiliselt traumeeriv, kui ta peab viibima pidevalt negatiivses õhkkonnas. Muidugi vajab laps kontakti mõlema lapsevanemaga, aga ainult siis, kui suhtlemine ja kooselu eemalelava vanemaga ei ole last kahjustav!
Pole mingi ime, et ta on muutunud kurvameelseks, vaikseks ja õnnetuks.
Soovitan teil koheselt kontakteeruda elukohajärgse lastekaitsespetsialistiga. Tema aitab, on teie suhtlemise ametlikuks vahendajaks ning saate teha vajadusel uued ja lapsele kohasemad kokkulepped nii eemalelava vanema külastuskorra osas (kodu on lapsel ikka üks, ja see on nagu ma aru saan, teie pool), kui kindlasti sisse seada tingimus- kokkusaamised lapsega saavad teoks vaid siis, kui lapse juuresolekul ei halvustata teist lapsevanemat!!!
Alustuseks ikka koostöö endise partneriga läbi lastekaitsespetsialisti, aga kui tõesti seal tehtud kokkulepped ei pea, siis soovitan konsulteerida edasiste sammude osas juristidega. Tasuta nõustamist saab: http://www.juristideliit.ee/tasuta-oigusabi/
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
