Olen 42 aastane mees ja oma naisega (39) olnud koos 13 aastat. Meil on kaks last, 12 aastane poeg ja 3 aastane tütar. Siiani on kõik sujunud vähemalt minu arvates kenasti, oleme ehitanud omale kauni kodu, meil on palju ühiseid tuttavaid-sõpru kellega perekonniti läbi käime ja ühiselt aega veedame. Ka meie omavahelised suhted tundusid korras olevat, seksisime regulaarselt, üksteisele selles osas etteheiteid ei olnud ja ka muudes asjades eriti nääklemist polnud. Olen viimased aastad töötanud seoses oma maja ülesehitamise pärast Soomes ja iga kümne päeva järel kolm päeva kodus veetnud, see suvi käisin lausa igal nädalavahetusel. Soomemineku otsuses oligi naine see kes julgustas seda sammu ette võtma, et saaksime oma maja lõplikult valmis ehitada. Kuna mõned meie ühised tuttavad elavad sama elu, siis täiskasvanud naised ikka suhtlevad omavahel ja kellegil selles osas probleeme ei paistnud olevat.Oleme aastate jooksul ikka vahetevahel arutanud seda petmise teemat, kas siis juhtumiste tõttu kellegagi tuttavate seas või siis lihtsalt, kuna see teema tänapäeval suht aktuaalne tundub olevat ja naine on ikka alati olnud see, kes selles suhtes on olnud äärmiselt sallimatu ja muret tundev. On ta mullegi mõnikord öelnud kui kuskil kellegiga midagi sellist on juhtunud, et kallis, kui sa peaksid midagi sellist tegema, siis ütle seda mulle, et olgem üksteise suhtes ausad. Ausalt öeldes ei ole ma oma elus mitte kedagi teist sellist tundnud, kelle jaoks on elus kaks kõige suuremat hirmu, üks neist on võimalik petmine ja teine läbi selle suguhaiguse saamine. Öeldakse, et elus juhtub asju ikka siis, kui seda kõige vähem oodatakse ja nii ka meie elus. Pärast ilusat suve kui just olime tulnud naisega suurepäraselt autoreisilt Euroopast, kus käisime kahekesi, juhtus selline asi, et olles mind suudlustega hommikul linna asjatoimetustele saatnud, tulin sealt ka pahaaimamatult paari tunni möödudes tagasi, kuid naine kes mind ees ootas jalutas mulle õue peal sellise kurva näoga vastu, istus maha ja hakkas valjult nutma. Küsisin, et kallis. mis lahti? Algul ei räägitud midagi, siis ütles, et tal on ahistaja. küsisin, et kes ja siis meenus mulle seik kolme kuu tagusest ajast kui naine läks sõbranna sünnipäevale ja sealt suunduti koos teistega ööklubisse, kust ta saabus koju hommikul kell 6. Kahtlust äratas tookord see, et ta pole kunagi nii hilja tulnud ja üldse käib haruharva väljas. Teadsin ka seda, et teised pidulised kellaga ta koos oli läksid kindlasti varem koju, kuna kõikidel on väikesed lapsed , seega pinnisin teda nii kaua, kuni ta tunnistas, et oli ühe mehega tantsinud seal ja see oli teda koju saatnud, et mitte midagi muud ei toimunud, ta lihtsalt tantsis ja kuna teine inimene oli autoga, siis tõi ta lihtsalt koju, et pole midagi mille üle peaks muret tundma. Kuna mulle see asi ei istunud siis vestlesime sel teemal põhjalikult ja naine rahustas mu maha, öeldes, et mul pole mitte mingit põhjust muret tunda. Kuna arvasin tema elupõhimõtteid teadvat, siis polnud mul tõesti põhjust midagi kahtlustada. Naine isegi tunnistas mõned päevad hiljem, et talle isegi meeldis see, et kuidas ma reageerisin sellele vahejuhtumile, et ta näeb tõesti, et ma hoolin temast, kui see tema hiline kojutulek mind sedasi mõjutas, et mul pole kõigevähematki põhjust tema armastuses kahelda, et õnneks pole see asi nii nõme kui ma arvan ja tal poleks aegagi selliste asjadega tegelemiseks, kuna kogu aur läheb lastele ja oma õpetajatööle, et tõesti pole huvitatud veel kellegi teise nägemisest. Nii see teema jäi kuni selle kolme kuu möödumiseni, mil tuli välja, et naine oli juba ööklubist tulles selle võõraga autos suudelnud, andnud oma telefoninumbri. Nädala pärast mees helistas esimest korda ja kaks nädalat peale seda oldi voodis ja nii kestis see üheksa nädalat. Loomulikult võeti mängu ka meie abieluvoodi, kondoomi ei kasutatud ühelgi korral ja naine käis ka selle mehe juures külaskäikudel. Poiss leidis ema telefonist kahtlase sisuga sõnumeid ja lubades nende sisu issile avaldada öeldi talle , et räägi, räägi pealegi kui tahad, et me tülli läheme ja samas mäng jätkus, ning poiss ei julgenud rääkida midagi kartes vanemate tüli. Millalgi juuli alguses hakkas naisele kohale jõudma, et millega ta õieti tegeleb ja siis soovis selle suhte lõpetada, kuid teine pool ei olnud sellega nõus ja hakkas teda ähvardama ja ahistama, lubades kõik mehele ära rääkida, asja avalikkuse ette tirida jne, et saaks naisega edasi vallatleda. Kui see ahistamine oli kestnud kuskil kuu, ei näinud naine enam muud väljapääsu kui mulle kõik ära rääkida, muidugi pidin enamus asju ise temalt oma küsimustega välja meelitama. Naise vastus kõigele on see, et ta ei tea miks ta seda tegi, et tal on kõik olemas ja kõik on hästi, et ta on valetanud ja teinud haiget oma kõige kallimatele inimestele, et sellele pole mingit õigustust ja et ta armastab mind. Mina aga mõtlen siiamaani, et mis asi see siis oli ja kuidas me saaks ja kas üldse saaks oma pereeluga edasi minna, kui inimene, kes on su elu majakas ja kellest sa kõige vähem usud midagi sellist tegevat, teeb seda siiski, olenevalt meie avameelsest vestlusest pärast seda ööklubijuhtumit. Kas see ei ole täiesti teadlik tegevus, kui sa juba petmise eos kinnitad üht ja käitud täiesti vastupidiselt, pead samas lapsed maale organiseerima, et teise mehega kohtuda, või tütre enne magama panema, kui teine mees su abieluvoodisse tuleb? Kas vastus, et ma ei tea mis see oli ja miks ma seda tegin on antud olukorras veenev, et suhet jätkata?Kaks kuud on möödunud kuid minu sisemuses kõik keeb ja peas on küsimusi rohkem kui vastuseid, mida ma saanud olen. Armastan oma naist ja lapsi, tahan kooselu jätkata, kuid kardan, et kogu selle loo "anatoomia" hakkab mind kummitama.
Lisaks veel nii palju, et kogu selle aja jooksul (4a), mil olen välismaal töötanud oleme naisega iga jumala päev interneti vahendusel ühenduses olnud ja vestelnud õhtuti päevateemadel ja ka muudest asjadest, samuti oma tunnetest. Mina olen endale täiskasvanud inimesena teadvustanud, mis eesmärgil ma võõral maal tööd teen ja ma ei ütle, et see oleks mulle nii vaimselt kui ka füüsiliselt kerge olnud, aga mitte kunagi pole mul olnud mõttes oma naist petta. Peale seda petmisest teadasaamist ja naise jutu ära kuulamist otsustasime ikkagi kokku jääda, kuna naine väidab, et armastab mind ja tegi oma elu suurima vea, ning lubab et enam seda ei kordu, et tema on oma vitsad saanud. Ma samas näen kuidas ta kannatab ja nutma puhkeb, kui seda teemat puudutada üritan, ning ei taha sellest enam rääkida, vaid unustada ja eluga edasi minna. Ma isegi näen, et ta pingutab, et heastada tehtut, meie suhe on mõnes mõttes isegi hoogu juurde saanud. Ka mina armastan oma naist ja püüan juhtunust üle olla ja üritan olla parem mees oma naisele, süüdistades olukorda, et ma pole olnud kogu aeg tema kõrval, kui ta mind vajab. aga teatud hetkedel viivad mõtted mind ikka selle juhtumi juurde tagasi ja see närib mind seespidiselt ja paneb kahtlema, et kas ta ikka tegelikult armastab mind ja tahab minuga oma elu jagada, et äkki käitub nii laste pärast ja süütundest. Naine on rääkinud psühholoogiga ja parima sõbrannaga antud teemal ja tundub, et tema suudab ja soovib edasi minna, kuid mina ei ole saanud kellegiga sel teemal rääkida. Mul on sõpru, kuid nende maailmavaated sellistes küsimustes on ühesed- ei oleks mingit edasist kooselu inimesega, kes selliselt käitub. Ka mina mõtlesin enne seda juhtumit samamoodi ja praegusel hetkel olengi sisimas mõnes mõttes vastuolus oma seniste elupõhimõtetega. Kuna mu kõik sõbrad on ühtlasi meie peretuttavad, siis ei ole ma sellest juhtumist neile rääkinud, ei oma vennale, ega ka parimale sõbrale, kellega muidu kõike asju jagame, üritan elada nii nagu enne ja teha nägu, et midagi pole juhtunud, lootes, et aeg haavad silub ja küll ma suudan asjast üle olla ja eluga edasi minna, kuid see ei ole kerge, kui iga päev hakkab mõte lihtsalt ennast kerima ja viib tagasi sinna toimunu juurde. Eks see siin kirjutamine teeb kah olemise paremaks, vähemalt olen saanud asja kellegagi jagada,
Seoses naise armuafääriga on teie rahulik elu pöördunud ja palju muutunud. Kuigi olete otsustanud eluga edasi minna, ei anna ikka ja jälle üleskerkivad mõtted asu. Tunnete, et olete sisemises vastuolus oma seniste põhimõtetega.
Tõepoolest, kuigi on otsustatud jääda kokku, ei ole justkui tegu enam sama paariga ja sama partneriga. Uus olukord tahab harjumist ja aega. Inimene, kes on olnud petja rollis, tegeleb oma süü- ja häbitunnetega ning petetav peab hakkama oma kokkukukkunud maailma uuesti üles ehitama. Teatud mõttes on see tõsine revision oma väärtushinnangutes ja isegi identiteedis.
Ükskõik, kas tegu on lähedase inimese lahkumisega siit ilmast või mõne muu traumaatilise sündmusega, elab inimene alati läbi teatud leinaperioodi. Peale shokki saabub kõige keerulisem aeg, kus ikka ja jälle kerkivad üles küsimused: Miks? Kuidas ta sai nii teha? Miks see küll minuga juhtus? Kaasnevad tunded nagu abitus, hirm, enesesüüdistused, segadus, viha jms. Esineda võivad tervisega seotud probleemid ja unehäired. See on valulik aeg, mis tuleb lihtsalt üle elada. See ongi leinaprotsess, peale mida tuleb paranemine. Oleks hea, kui saaksite siiski mõne sõbraga rääkida. Kes teab, kui tegu on tõeliste sõpradega, siis need võivad positiivses mõttes üllatada. Sõbrad ei pea olema ju vaid ilusatel eluhetkedel. Kindlasti oleks abiks psühholoogi, terapeudi või nõustaja külastamisest. Nii saaksite oma valusad tunded lahti rääkida, uueks identiteediks seostada ja loodetavasti kiiremini oma eluga edasi minna.
Soovin jaksu!
natuke minu kogemusest, ehk on sul, Andrus, sellest abi.
Olen naine ja sarnase asja läbi elanud. On tõesti šokk, mul oli lausa närvivapustus, ei saanud magada, süüa, paanikahood. Olin tulivihane. Tulin sellest looduslike rahustite abil välja. Edasi on lein, pärast seda tuleb rahunemine, suudad läbielatut justkui kõrvalt vaadata.
Usun kindlasti, et trauma on väiksem, kui partner on nõus juhtunust rääkima, mõistab mida sina tunned ja näitab igati välja, et jah, ma kahetsen, tahan sinuga olla. Siis on sul võimalik sellest kergemini läbi tulla, aeg tõesti parandab haavad, suudad unustada ja taas oma kaasat armastada. Aga selle eelduseks on teise poole pühendumine sulle ja igati väljendamine, et suhe sinuga on talle ülioluline.
Kui muidugi suhe temaga on sulle siis enam oluline. Nii võib ka kahjuks juhtuda.
