oleme olnud üle 10 aasta mehega koos,oleme abielus, meil on lapsed. Mõned kuud tagasi hakkas mulle tunduma, et meie suhe ei ole enam endine ja kahtlustasin, et mehel võib olla ka keegi teine. Minu küsimuste peale vandus mees,et tal ei ole teist. Rääkisin talle oma tunnetest ja palusin ka tal nendest rääkida. Ta ütles ainult seda, et ta on tüdinud, et elu on liiga rutiinne. Tegelikult ei saa öelda, et me üldse teineteisega ei tegelenud ega väljas ei käinud. Mu hing ei andnud rahu ja ma uurisingi välja, et ta on suhelnud juba mitmeid kuid ühe naisega, kes ei ole eestlane, kellega nad kohtusid tööreisil. Kui see välja tuli, hakkas mees lõpuks rääkima. Ta ütles, et neil ei ole olnud seksuaalsuhet, et see naine on talle olnud keegi, kellega lihtsalt on olnud hea rääkida. See kõik tekitab minus nii palju erinevaid tundeid ja segadust. Esiteks see, et miks ta minuga ei ole oma probleemidest rääkinud, miks ta mulle ennast ei avanud. Teiseks alandus, tunne et mind on petetud. kurbus, et asjad niikaugele on läinud, et me ei ole üksteisele oma vajadustest rääkinud ja ta on selleks kellegi teise leidnud. Tunne, et äkki me ei sobigi ega olegi sobinud kunagi kokku. Kuidas minna siit edasi? mees on ka suures segaduses, vahepeal ta tahaks justkui proovida meie suhet parandada, aga vahepeal ütleb tema ka, et tal on tunne, et me ei klapi ja peaks lihtsalt edasi ilma teineteiseta liikuma. Minul on samuti kõige suurem küsimus praegu see - kas me peaksime proovima suhet kokku lappida, kasvõi laste pärast? Kuidas jõuda endas selgusele, mida ma üldse tahan, kas ma üldse sobin suhtesse. Vajakski kellegi targema nõu, millest alustada, et selgusele jõuda, nii mina ise kui abikaasa. Meil mõlemal on probleeme ka äkkvihaga ja oma tunnete taltsutamisega, mis mõjub halvasti lastele.
Olete mehega koos olnud üle 10 aasta. Hetkel elate läbi suhte madalseisu. Olete segaduses ja otsite selgust, kas minna edasi koos või lahus.
Usun, et selguse loomiseks on eelkõige vaja rahuneda ja teadvustada, et isegi, kui otsustate lahku minna, jääte lapsevanemateks elu lõpuni. Seega on kõikide jaoks, ka laste jaoks, parim, kui suudate hoida (taastada) sõbrasuhted ja austuse teineteise vastu.
Hästi sügaval sisimuses tahab inimene, et teda tingimusteta aktsepteeritakse (armastatakse). Veelgi enam, inimene igatseb alateadlikult seda heaolu, mis tal oli kunagi päris väikese lapsena, mõnikord arvatakse, et ehk igatsetakse isegi seda sügavat heaolutunnet, mida on kogetud emaihus. Täiskavanud inimene leiab end mõnikord situatsioonis, kus tunneb end justkui rajalt maha pudenenuna. See võib olla tingitud stressist, kuid mõnikord tekivad sellised tunded justkui ilma põhjuseta. Inimene ei leia vastuseid ja ümbritsevad ebakõlad hakkavad häirima. Kuigi täiskasvanud inimesel on endal vastutus otsida ja leida lahendusi, teadvustada oma katmata vajadusi ja luua enda ümber keskkond, kus end hästi tunda, suunab inimene oma rahulolematuse esmasena oma kõige lähedasemate vastu. Tajutakse puudusi, reageeritakse, sest teine ei mõista jne., taipamata, et ebakõla kõige sügavamad põhjused on iseenda sees peidus.
Olles suhtes, ei saa oodata, et kaaslane on perfektne, et ta ei tee vigu. Kooselu ongi selleks, et üksteist toetada. Kui vaadata pikaaegseid kooselusid, siis ei ole need püsinud tänu vigade puudumisele vaid tänu kannatlikkusele ja soovile raskustest üle saada.
Kui see suhe ei kahjusta sind, kui see suhe on turvaline, teil on ühised vaated tulevikule, kui saate teha kokkuleppeid ratsionaalselt pinnalt, kui teil ei ole tekkinud füüsilist vastumeelsust, siis on ikka mõistlik üritada teineteist taasleida.
Alustage sõprusest, rõõmust ja lõbust, ehk ka põnevusest, siis võite jõuda uue läheduse ja intiimsuseni.
Kui olete mõlemad avatud uutele kogemustele, siis võib olla sobib teile koolitusel osalemine. Lisan lingi. http://prep.ee/
Kui olete natuke konservatiivsemad ja koolitus tundub olema liiga intensiivne, siis võiks olla abi pereterapeudi kaasamisest. Leiate kontakte meie koduleheküljelt või pereterapeutide liidu koduleheküljelt.
