Olen oma noormehega koos olnud peaaegu 3 aastat, kokku kolisime umbes paari kuu pärast peale nö käima hakkamist. Tegemist oli tudengiajaga, mistõttu oli kokku kolimine mingil määral ka lihtsam - nii või naa üürisime kortereid ja kuidagi läks iseenesest.
Saame hästi läbi, meeldib reisida, kodus olla, maal käia jne. Koos on tegelikult hea olla.
Sel sügisel on aga meie elus palju uut. Tagasi kodulinna kolimine, noormehel uus kool (uued tutvused); suviläbi aga elasime eraldi, kuna polnud püsivat kodu, ent teadsime, et sügisest elame jälle uues kodus koos. Täna on uus kodu olemas, aga tunded pigem jahtunud; noormees ütleb, et näeb mind kui oma head sõbrannat. Lahku ei taha minna, aga ärevus ja kirg on kuhugi peitu jäänud.
Kohati mõtlen, et see on normaalne etapp suhte jooksul, ent kohati jällegi kahtlen. Tahaksin siinkohal näha-kuulda kõrvalseisja arvamust. Kolm aastat ei ole just meeletult pikk aeg, aga samas tundub piisav periood, et suhtest esimesed suured leegid asenduksid millegi muuga.
Kuidas siit edasi minna ja kuidas oma suhe jälle elavaks muuta?
Olen teiega nõus, mõneti on see isegi paratamatu, et peale kolmeaastast kooselu ei "särtsu enam sädemeid". Põhjus nimelt selles, et organismis on taastunud normaalne hormoonide tase, võrreldes ajaga, kus olite armunud (see juhtubki juba umbes alates 6-st kuust, hiljemalt 2aasta pärast). Inimene bioloogilise olendina on ehitatud nii, et liigi kestvuse eesmärgil liidab armumine vastsed partnerid intensiivsete kiresidemetega ühte.
Seega, armumise faas läbitud, kuidas edasi? Ideaalis peaks selleks ajaks olema paarisuhtes aeg, mil armumine on transformeerunud sügavamaks tundmuseks, armastuseks. Aktsepteeritakse teineteist selliste inimestena, nagu ollakse, suhtes on vastastikune austus, usaldus, avatus, turvatunne. Suhet nähakse pikaajalises perspektiivis, soovitakse veeta teineteisega kogu ülejäänud elu. Mis ei tähenda, et kaduma peaks kirg, soov intiimsuseks, läheduseks.
Kui kirjutate, et teie noormees soovib teid näha pigem sõbrannana, siis minu arusaamise järgi oleks see justkui tagasiminek suhte arengu etappides,- sõber ja sõbranna ollaks ehk kohtingufaasis, enne seda, kui kooselu algab.
Mida teha? Kõigepealt vaadake sügavalt endasse ja leidke ausad vastused- kas soovite kooselu sellistel tingimustel? Kuidas ise näete oma paarisuhte tulevikku?
Siis oleks kohane oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ausalt ja süüdistamata rääkita oma partnerile. Ning kuulata ära temapoolsed ootused, vajadused jne.
Julgustan teid paarina osalema prep-paarisuhtekoolitusel, kus saate huvi korral teha tööd oma suhtega koolituse formaadis, lisainfot leiate: www.prep.ee
Kui te partner pole huvitatud osalema, on võimalus teil üksi tulla prep-koolitus üksikisikutele, "Minu suhe on minu kätes", et mõtestata, analüüsida oma suhet. Nii prep- kui üksikisikute koolitustele saate registreeruda:prep.ee/kalender/
Kui soovite paarinõustamist, leiate terapeutide kontakte aadressilt: www.pereterapeudid.ee
Loodan, et leiate oma küsimustele vastused!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
