Meie peres on ema-isa (mõlemad 30a), tütred 5 a ja 2 a. Me käime tööl, lapsed käivad lasteaias. Vanem laps on elav, tulihingeline, domineeriv ja juba oma tahtmistega. Väiksem ei püüa end eriti kehtestada, ju pole vajadust. Vahel, kui vajadus on old, on ta seda ka teinud.
Mees osaleb pere tegemistes 1oo%. On kohusetundlik ja arvestav. Ainult, et kui tal kannatus katkeb, tekib probleem.
Meie vanem tütar katsetab tihti piire. Proovib käskudest ja keeldudest üle astuda. Toon näite: kaotas ära sõrmikud. Ostsin uued, aga samasuguseid enam ei saanud. Need uued aga tütrele ei meeldinud. Ei pidanud õigeks, et tütar pirtsutab kinnastega. Andsime 1 päev valida- külmetab käsi, või paneb kätte. Ei pandud...kolmanda päevani jätkus see jama. Kuni lasteaiast öeldi, et kindad peavad olema. Panime siis kindad kotti kaasa hommikul aeda minnes. Selle peale tegi suurem tüdruk skandaali ja keeldus riietumast. Ja teda ei andnud ümber veenda (teda kunagi ei anna). Mehel kannatus katkes ja peatas selle jonni hoiatusega. Ei aidanud. Siis hakkasime hiljaks jääma juba. Mees reageeris järsu vihaga. Haaras lapsel randmest, korraks raputas ja surus ta jõuga istuma sinna, kus varem laps on nn mõtlemistoolil old. Sellega tegi aga mees tütrele haiget. Füüsiliselt. Ja probleem pole mitte see et 1x kogemata juhtus, vaid see, et päris pikalt juba reageerib mees lapse nn jonnile nii, et kui see ei lõppe (ja see ei lõppe vanema tütrega kunagi- ta ei oskagi nn alla anda), haarab mees tal õlast või käest. Aga sellega teeb ta lapsele haiget. Ma olen sellest mehega rääkinud. See ei ole aidanud. Ta nagu ei kontrolli end sellel hetkel. Siis jällegi otsustasin kohe olukorrale sekkuda- see vihastas meest. sain käskluse vait olla, sest õõnestan tema autoriteeti. Paraku ei saa ka sekkumata jätta, sest lapse tervis ja eluterve kasvatus on esmajärgulised. Ja laps ootab ju ka, et ema teda kaitseb.
Kui nüüd tundub, et teen sääsest elevanti ja et laps lihtsalt kasutab olukorda ära, et kui issi ei luba, siis emme hüppab appi, siis sellise jutuga oleksin nõus vaid juhul, kui ma segaks vahele sõnadega ja lubatud piirides distsiplineerimisele (ilma halvustamise, sildistamise, haigettegemiseta), aga seda see ju ei ole....
Mida teha?
Kuidas meest aidata?
Mees kasvatuslikke raamatuid ei loe, nõu kelleltki kuulda ei võta ja nõustamisega nõus ei ole.
Viimases hädas selgitasin eelmine kord mehele, et kui ta lastele haiget teeb ja mina oma lapsi ka ei kaitse sel hetkel, siis võetakse lapsed lihtsalt ära (missiis et tegu pole peksuga vms), no ja see pani ta veidike mõtlema. Aga järgmine kord kui vanem tütar sõna ei kuula, sis kordub kõik....
Teie 5 aastane tütar ja lapse isa on oma seisukotadest teadaandmisel väga kindlameelsed. Olete mehega asja arutanud, kuid olukord ei ole muutunud.
Igasuguse konfliktse olukorra lahendamise eest vastutab täiskasvanu. See, kuidas täiskasvanu reageerib ja lahendab olukorra, saab mudeliks, kuidas laps hakkab reageerima tulevikus ettetulevatele pingesituatsioonidele. Sõltuvalt geneetikast, sündimise järjekorrast, ümbritseva keskkonna muutustest, võtab mõni laps kergemini üle emale iseloomulikumad käitumisjooned, teine aga hoopis isa harjumused. Jäljendamisobjekt võib olla 3 aastasel ema, aga 5- aastasel isa. Niisiis on olukord pidevas muutuses ja millised mõjud tegelikult määravaks saavad, selgub alles siis, kui laps on ise täiskasvanu. Et mitte pinda jalge alt kaotada, oleks hea, kui täiskasvanu ei laskuks ise lapse tasemele, suudaks säilitada kõrvalseisja pilgu ja teaks, milleks laps arenguliselt võimeline on. Näiteks 5- aastase lapse saab küll karistades või jõuga panna tegema vajalikke tegevusi, kuid niiviisi ei aita me kuidagi kaasa lapse algatusvõimele, probleemilahendamisoskusele, sisemise motivatsiooni tekitamisele. Võib juhtuda, et kui lapsevanemad on olnud väga jõulised, hakkab laps tulevikus end vastandama teiste inimestega isegi üsna neutraalsetes situatsioonides. Samas, nagu ka juba mainitud, teeb looduslik valik oma ja on üsna ettearvamatu. Tavaliselt kompenseerib mõni lapsevanema positiivne isikuomadus või harjumus ning eelkõige armastus lapse vastu (ja sellega seonduvad käitumised), võimalikud destruktiivsed mudelid ja need ei kerki lapse kasvades nii esile, et hakkaksid tema elu oluliselt segama. Lapsevanem ei pea olema perfektne.
Mingil kombel on läinud nii, et olete valinud oma laste isaks just selle mehe. Tal on kindlasti palju positiivseid omadusi ja ka selliseid, mis on teile vähem meeldivamad. Näiteks emotsioonidega toimetulek, või siis mittetoimetulek. Halb uudis on see, te tõesti ei saa oma meest muuta ehk otseselt aidata, kui ta ei ole seda abi ise küsinud. Ainult tema ise saab teha otsuse ja võtta vastutuse oma käitumise eest.
Teie saate öelda, mis teid häirib mehe käitumise juures. Kui te kasutate Sina- sõnumeid, siis mõjub see rünnakuna ja tekitab vastandreaktsiooni. Kui kasutate Mina- sõnumeid, siis loob see eelduse, et mees võib hakata ise olukorda kõrvalt nägema.
Kui te, teie poolt kirjeldatud situatsioonis, sekkute, siis ilmselt ei tee te lapsele head. Pigem elate välja oma emotsioone, mis teil on tekkinud seoses mehe käitumisega ja lõppkokkuvõttes valate õli tulle. Ainus võimalik tulutoov sekkumine on arutelu ja vestlus mõlemale täiskasvanule sobival ajal ja rahulikus situatsioonis.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
