Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Elukaaslaste lahkuminek, tütred 6-aastane ja 9-kuune

Marju
Külaline
Postitatud 23.09.2016 kell 18:43
Tere,

Minu mure seisneb selles, otsustasime elukaaslasega lahku minna ning nüüd ei tea kuidas on laste psüühikale parim viis kohtuda isaga, kui lapsed jäävad alaliselt elama ema juurde. Kui tihti? Kui kaua? Kas mõlemad koos või eraldi (imik saab rinda)? Kas koos laste emaga või eraldi (erali ei tuleks siis noorema tütrega kõnealla)? Soov on, et lastele kuidagi traumat või jälge ei jääks, et vanemad lahus on. Kindlasti ei soovi, et tütred üksteisest kuidagi eralduvad (vanem saab isaga olla, noorem on rinnast sõltuv ja seetõttu jääb emaga). Olen seda meelt, et lapsed peaksid koduks pidama siiski vaid ühte elukohta. Palun nõu!
Agne Vilt
Perenõustaja
Postitatud 25.09.2016 kell 10:35
Olete elus oma elus keset suur muutusi. Pool aastat tagasi sünnitasite teise tütre, nüüd seisab ees lahkuminek laste isast. Soovite teada, kuidas oleks mõistlik lastega seotu korraldada, kui elate laste isast eraldi, et lapsi antud olukorras võimalikult palju säästa.

Tõenäoliselt on teil praegu päris raske. Pisem tütar alles beebi, kes vajab väga suurel määral teie tähelepanu, aega ja energiat, vanem tütar on koolieelik, kel ilmselt aasta pärast seisab ees suur muutus koolimineku näol, lahkuminek elukaaslasest on arvatavasti seotud tugevate tunnete ja lisapingetega. Praklilistest nõuannetest on praegu ilmselt abi ja kasu, samas ärge unustage ka oma tunnetega tegelda – neid endale teadvustada, julgeda kogeda, läbi elada, neid aktsepteerida. Ratsionaliseerimine surub emotsioonid ja tunded kui ebavajaliku ja koormava kõrvale, sellest võib aga enda psüühikale ning ka suhetele lähedastega suurt kahju sündida. Samamoodi olge olemas oma vanema tütre jaoks, et teda mõista ning toetada selles raskes olukorras ning ka edaspidi – lapsed ei oska enamasti veel sõnastada oma muresid, hirme, pingeid, kuid see ei tähenda, et nad neid ei kogeks. Ema-isa lahkuminek on aga kindlasti väga suur stressiallikas.

On kiiduväärt, et te laste heaolu tähtsaks peate ja soovite sättida edaspidise elukorralduse nii, kuidas laste jaoks kõige parem oleks. Kas lastel on üks põhikodu ning nad külastavad regulaarselt teist vanemat või on neil paralleelselt kaks samaväärset kodu, sõltub vanemate sisetundest, laste eripäradest ja vajadustest, praktilistest argumentidest. Ühte kindlat „õiget vatust“ siin ei ole. Väiksema tütre jaoks on loomulik, et tema põhikodu on ema juures, vähemalt kuni ta on rinnalaps ja soovitatavalt kuni 3-aastaseks saamiseni, mil lapse esmane kiindumussuhe emaga on ülioluline. Lapse jaoks optimaalne elukorraldus sõltubki suuresti ka lapse vanusest. Arvestada tuleb, et mida väiksem on laps, seda kiiremini ta unustab inimese, kellega ta kokku ei puutu. Seetõttu on oluline, et 6-kuune beebi isa regulaarselt näeks, vähemalt paar korda nädalas mõne tunni kuni poole päeva kaupa. Mõne aja pärast võib laps ajuti ka isa juurde ööseks jääda. Ei tasu heituda, kui laps väljendab stressi ühest kodust teise liikudes või vastumeelsust mineku suhtes - stress on loomulik igasuguse muutuse puhul. Kui on välja kujunenud kindel rutiin külastuste suhtes, ema-isa on ses suhtes üksmeelel, rahulikud ja toetavad ning lapsele antakse aega harjuda uues kohas, siis stress leeveneb. Üldisel on leitud, et ka väikeste laste puhul, kes ei oska end veel verbaalselt väljendada, on tihe kontakt mõlema vanemaga vajalik, isegi kui külastused lapsele mõnevõrra kurnavad on.

6-aastase puhul võib isaga suhtlus olla tihedam ja külastuskord pikem, näiteks kord-kaks nädalas üks õhtupoolik ja iga teine nädalavahetus. Oluline on see, et tütred saaksid olla piisavalt omavahel koos, samas ka see, et vanemad võtaks kummagi lapse jaoks ka üks-ühele aega, kus ainult nemad kaks saavad olla tihedas kontaktis ja teha just neile sobivaid ja meeldivad toimetusi. Kindlat valemit, kui palju aega kvantitatiivselt peaks kumbki vanem lapsega veetma, ei ole, tähtis on silmas pidada eeskätt lapse vajadusi, seda, et säiliks lapse kontakt kummagi vanemaga, et lapsega koosveedetud aeg oleks hea kvaliteediga.
Oluline on jälgida, et teisest vanemast (isast, kui laste põhikodu on ema juures), ei saaks nn pühapäevavanemat. See tähendab seda, et põhikodus tehakse argitoimetusi, on piirid, reeglid, kohustused ja teise vanema juures on pidev „pidupäev“. Laps peab ka teise vanema juures nägema argipäeva, panustama majapidamisse, täitma oma kohustusi ja pidama kinni reeglitest.

Lugemismaterjalist soovitaksin raamatuid „Lastekasvatus pärast lahutust“, mis pärineb Philip Stahli sulest, ning eesti autori Katrin Saali Sauli „Eluterve kärgpere käsiraamatut“.

Usutavasti olete oma otsuses elukaaslasest lahku minna mõlemad täesti veendunud, kui mitte, siis julgustan teid suhtega tegelema (paariteraapiaks on Eestis mitmeid võimalusi), sest oma ema-isaga koos elamine on laste jaoks (üksikute eranditega) siiski kõige parem variant.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!