Täna ütles naine mulle, et ta tahab lahutust, sest tal on seda vaja ja kui võimalik siis seda võiks teha peatselt.
Olen 29 a ja minu naine on pisut noorem. Asusime kokku elama üle 3 aastat tagasi, ning peatselt ta rasestus ja abiellusime. Hetkel meil on 2,5 aastane tütar. Pool aastat tagasi esitas ta soovi, et ma välja koliksin ja ma tegin seda. Ta ütles, et ei soovi minuga koos elada. Kuni selle hetkeni maksin ma kõige eest (lisaks +1 kuu) ja võimaldasin naisel oma pangakontot kasutada 600 euro piiris kuu jooksul, pärast seda ma olen maksnud elatist lapsele (vähemalt 215 eur kuus).
Põhjuseid miks ma välja kolisin on palju, kui alustuseks ütleksin, et meie kooselu ei vastanud enam kummagi meie ootustele. Me ei vaielnud, ta lihtsalt vahel rääkis minust üle ja mõned korrad ähvardas ning vägivallatses. Vahest peamine põhjus, miks ma aga välja kolisin, oli asjaolu et ka minul oli tekkinud depressioon ja väga selgelt tundsin, et paljud tema teod põhjustasid selle süvenemist. Keskendumisvõime ähmastumine, tegi mul töö tegemise keerulisemaks ja minu produktiivsus kannatas.
Leppisin oma ülemusega kokku, et kui ma ei tule töö ja koduste probleemid lahendamisega paraleelselt toime, siis peaksin keskenduma ühele. Pärast välja kolimist aga naine tekitas blokaadi, ning ei soovinud minuga enam suhelda ega võimaldada isegi mul last näha. Etteruttavalt ütlen, et kompromissina oma tööandjana lahkusin töölt 2 kuu pärast - on ebaproffesionaalne nõnda tööd jätkata. Ma olin selleks hetkeks leidnud teise töökoha, kuid ei jätkanud seal, sest pere probleemid ei olnud lahenenud ja eeldasin, et see juhtub peatselt.
Kuna naine on sotsiaaltöö õppimisega tegelenud, siis ta on väga hästi kursis oma õigustega. Ta ütles, et ei usalda mind lapsega üksi ja see on piisav põhjus, et nõuda sotsiaaltöötaja juuresolekut. Kuna ma kohtusse ei soovinud minna ja olen loomult vastutulelik tolerant olin sellega nõus. Kuigi läksin linnaosavalitsuse lastekaitsesse suhteliselt kohe, leiti aeg alles 2 kuu pärast (kuhu naine ei tulnud kohale ja see lükkus veel 1 kuu edasi).
Antud hetkeks on perekeskus jõudnud otsusele, et pole mingit põhjust, miks ma ei peaks last saama näha, ning organiseerinud kohtumised ilma nendepoolse järelvalveta. Tundub, et naine on sellega leppinud, kuna ta leidis, et tal on lihtsam kodukohajärgsesse kohvikusse minna, kui perekeskusesse tulla, kus ka tema käitumist jälgitakse (ning puudumist). Küll ütles ta väga selgelt, et tahab lahutust ja kui ma mainisin, et ma pole sellest huvitatud, ning perekeskuses mainiti lepitus teenusest, mainis ta et kasutaks seda võimalust.
----
Minu seisukoht on, et tütar on jätkuvalt mulle kõige tähtsam inimene maailmas ja naine on teisel kohal. Ma sooviksin nende mõlemaga hästi läbi saada.
Petnud või vägivaldne ma ei ole, olen peaaegu täis karsklane, ma ei suitseta, kuid vahel käitun passiiv-agressivselt nt: kui naine on minule midagi ebameeldivat öelnud/käitunud
* ma ei vii välja sööma, too või tee süüa hommikul ja/või õhtul või ei korista teiste järgi.
* kui poes käin ja midagi ei ole, siis ma ei hakka teise poodi minema või sellele asendust otsima
Majandusliku seiskoha pealt ma olen hetkel töötu (kuid olen intervjuud, test tööd, meeskonnaga kohtumised / ristküsitlused ja tausta uuringud läbinud) ja ootan 2'est kohast palga pakkumisi (mis on tugevalt üle Eesti keskmise). Naisel pole aga mitmekordset kõrgharidust või isegi bakalaureust ja ta pole viimase 5 aasta jooksul tööd teinud. Ma ei tea, et tal oleks mingit sissetulekut, võimalik et vanemad aitavad.
----
Ma arvan, et ta on 6 kuuga on muutunud. Vähemalt nüüd ta tegeleb lapsega ja pani ta lasteaeda, kus temaga tegeletakse. Ta käib poes (peab eelarvet?), ilmselt koristab enda/lapse järgi, kuigi ta veel tööl ei käi on ta vähemalt mõelnud selle peale. Ta enam ei mängi arvutis 12-18h ööpäevas. Lisaks, kuna ma temaga koos ei ela, siis ta ei takista mul magamamist, tekita lisa tööd oma tegemata jätmistega, ega põhjusta muid lisa töösid. Lisaks asjaolu, et ta emotsionaalselt ja füüsiliselt on eemale tõmbunud ei häiri nõnda palju, kui teda koguaeg ei näe ja see aktiivselt ei meenu.
Lihtsalt näiteks, et kui tal lastetoetus lõppes pidin mina töökohta vahetama, et võimaldada sama elukohta, suurenevad väljaminekud ja talle sissetulekut vähemalt selle võrra, samas kui ta siis ei teinud mitte midagi.
Seetõttu arvan, et me võime abielus edasi olla, ning võin panustada kuidas iganes vajalik. Ma arvan tütrele on parem, kui tal on kaks vanemat. Ma arvan samas, et ta ise ei tule endaga majanduslikult toime ja kunagi ta mainis, et vanemad toetavad teda vaid juhul, kui ta mehest on kindlalt ja jäädavalt lahku läinud.
----
Kuigi aktiivset kuulamist ole õppinud, siis see ei lahenda inimese probleeme vaid pigem aitavab teist inimest kes soovib oma probleemid ise lahendada. Minu olukorras aga see ei tule kasuks, sest tundub et naine leiab et ignoreerimine ja lahutus on lahendus.
Lisaks ma arvan, et ma ei oska ennast keskmisele inimesele arusaadavalt edastada. Mul oleks problemaatiline selgitada oma "tõelistest, sisimatest tunnetest ja vajadustest" teist inimest, kuid depressiooni ajal tundsin, et see on täiest ilmvõimatu. Mitte, et ma ei tundnud midagi, vastupidi - tundsin kaootiliselt kahevalentseid emotsioone.
Tänan teid põhjaliku ülevaate eest oma abikaasaga suhtest. Te saite täna teada, et teie naine soovib võimalikult kiiresti lahutust, kuid teie ise nii ei arva. Te leiate, et on mitmeid olulisi põhjuseid, miks peaks proovima koos jätkata ning te olete valmis suhte taastamise nimel kõike tegema. Kuna te käite perekeskuses, siis on teile pakutud lepitusteenust, mida alguses naine soovis, kuid tänaseks on ta meelt muutnud.
Suhted naise ja mehe vahel võivad kahjuks katkeda, kuid oluline on teada, et oma suhe lapsega ei kao kusagile. Teie lapsele on kindlasti parem see, kui on olemas kaks vanemat, kes on õnnelikud ja oma eluga rahul. Lapsele ei tule see kasuks, kui koos ollakse ainult tema pärast, sest see on lapse jaoks tohutu koorem kanda. Julgustan teid oma praeguse abikaasaga rääkima, et öelda, mida te soovikiste ning mida te olete valmis tegema selleks, et teie abielu päästa. Juhul, kui rääkimisest pole abi ning naine on lahku minemise otsuses kindel, siis soovitaksin teil oma tunnetega/mõtetega toimetulemiseks pöörduda nõustaja poole. Sobiva nõustaja saate välja valida järgmiselt leheküljelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/
Esiteks, tänan kuulamast. Teiseks, ei - vabandust esitasin väga pooliku loo. Kolmandaks, tänu sellele aitasite pisut paremale selgusele jõuda, mida pole jõudnud öelda. Lisaks tänan info eest.
Ma arvan, et 10m ülevaade oleks:
----
Põhimõtteliselt 3 kuud ennem lahku kolimist olin käinud mina välja idee lahutada.
Lahutamise põhjuseks oli see, et ma leidsin, et ta ei soovi olla naine ega lapse ema vaid vegeteerida arvutis mängides. Lapse kasvatamise seisukohalt ma leidsin, et ta ei panusta pea üldse ja pigem takistab lapse arengut. Lisaks ma ei näinud, et tal oleks mingit perspektiivi ennast muuta või parandada.
3 peamist põhjust :
* Ta ei tegelenud lapsega (piisavalt). Momendist, kui ma koju tulin, kuni uuesti tööle läksin mängis ta peaaegu 100% ajast arvutis, erandiks oli, kui ta vahel tegi lapsele süüa, vahel toitis teda ka ja enamasti pani ta magama. Laps nägi ema selle perioodil 1800-0600 jooksul ~10m. Ta leidis, et tema on "kogu päeva" lapsega tegelenud ja nüüd on minu kord, ning tema tahab puhata. Kui ma vahel olin haige, siis ma nägin iga kord sama teemat, tema ülejäänud päev ei erinenud sellest peaaegu üldse.
* Ta ei olnud emotsionaalsel ega füüsiliselt kohal. Kui ma soovisin rääkida, kuidas mul päev on läinud, ütles ta - "Ära räägi mulle oma töö asjadest, see ei huvita mind". Ma ei saanud temaga koos väljas aega veeta (nt: söömas, jalutamas), sest ta ei soovinud välja minna (sh. see tähendas, et ta iseseisvalt ei käinud isegi poes või prügi välja viimas). Ta ei soovinud lähedust (kuni lapse 1,5a saamiseks oli põhjuseks rasedus, sellele järgnev periood ja imetamisest saadav lähedus, pärast ta lihtsalt ütles et ta ei soovi seda). Ta ei näidanud välja kuidagi, et hoolib minust, pigem vastupidi (ning see on vahest üks kõige häirivaim asi üldse). Mingist hetkest lõpetas ta minuga rääkimise ära, ignoreerides mida ma ütlen.
* Ta elas korraga minevikus ja tulevikus, kuid mitte olevikus. Ta ei tahtnud last lasteaeda panna, sest ta olid endal halvad kogemused. See oli väidetavalt koht, kus lapseaia kasvatajad joovad ja lapsed teevad järelvalveta rumalusi ja kannavad oma haigusi üksteisele üle. Seega kui laps on väike, siis ta pigem kodus kasvataks teda ja lasteaeda läheks ta 4-5 aastaselt. Tööle ta ei soovinud ta minna, sest kõrgharidust tal ei olnud, ning lihttööd ta teha ei tahtnud. Ta tahtis kõrghariduse omandada ennem, kui ta tööle läheb. Kuigi ta oli üle 5 aasta ülikoolis õppinud, siis erialadel mis talle ei sobinud ja kuna eriala, mida ta sooviks omandada kattub olemasolevaga vähe, siis õppekava mahult oleks see ikka üle 2 aasta. Internetist õppimist ja sisu omandamist ta ei pidanud vajalikuks, ta tahtis paberit.
Tagantjärgi on lihtne tõdeda, et mul oli siis juba tekkinud dysthymia (aka püsiv kerge depressioon). Ma nägin, et mul on kordi raskem tööd teha, ilma et töö ise oleks läinud raskemaks, ning keskendumisvõime oli olulisel langenud. Kindlasti oli üks selle põhjuseid asjaolu, et ma ei saanud peaaegu üldse magada. Magamist ei teinud lihtsaks ka asjaolu, et naine mängis 3m eemal arvutis rääkides oma tiimiga terve öö. Ta ei olnud nõus oma käitumist muutma. Küsimuse peale : "Kas ta sunnib mul eelmisesse elukohta naaseda õhtuks, kus mul on jätkuvalt tuba, lihtsalt selleks et ma saaksin magada?", ta ei reageerinud, kuid kui ma olin riidesse pannud ja uksest väljumas ta tuli ja muutus vägivaldseks.
Igastahes, 3 järgneva kuu jooksul ei muutunud palju. Ma lihtsalt hakkasin tema käitumisele vastu käituma passiiv-agressiivsete lahendustega. Mingil määral ma lihtsalt käitungi nõnda, kuid siis ma ei pidanud vajalikuks ennast tagasi hoida. Kõige lihtsam näide oleks, et hakkasin tegema vähem asju, kui olin seni teinud, või kas lohakamalt või aeglasemini. Kui ta lihtsalt enda mugavusest tekitas mulle ebameeldivusi, üritasin välja mõelda mis mul oleks mugav ja talle ebameeldiv.
Kuna mul oli juba dysthymia välja kujunenud, siis mulle ei pakkunud see rõõmu või teinud mind kurvaks. Lisaks kuna mõtlemis ja järeldamise võime oli piiratud, siis ma isegi otseselt ei tajunud milliseid tagajärgi võib see teistel võib põhjustada. Samas, selleks et oleks ülevaade, mis muutus, peaksin ma kirjeldama, kuidas minu tüüpiline õhtupoolik seni oli välja näinud:
1) kui ma tulen koju, lapse karjub teises toas, kus ta on pandud võrevoodisse multikaid vaatama. Selleks oli tal eraldi sülearvuti pandud. Muidu veebisirvija "History"'st oli näha kaua ja mida talle oli lastud, tüüpiliselt oli ta seal 5h vähemalt olnud.
2) esimese asjana tüüpiliselt tuli mähkmed vahetada, ning vahel oli päris selge, et ta oli seal nõnda pikemat aega olnud pelgalt kogusest või rumalustest mida ta oli jõudnud teha (nt: pool seina tapeedist tühjaks katkuda või püksid ja mähkmed jalast võtta ja voodi ümbrus oma fekaalidega täis "joonistada"). Juhul kui ta oli ennast täis sittunud, siis tähendas see ka tema pesemist ja vahel ka riiete vahetamist.
3) pärast seda, jalutasin ma lapsega poodi. Ma eeldasin, et ta oli võrevoodis mitu tundi kinni olnud ja tahab liikuda. Minule teada olevalt käis naine üksi lapsega 1-2 korda kuus väljas, seega pole vaja imestada, et see oli tema üks lemmik tegevus.
4) Pärast poeskäiku sai temagi niisama tegeletud ja mängitud või tegin/tõin väljast süüa.
5) Pärast seda läks ta pessus. Vahel, kuni laps oli pesus tuli naine arvutist välja ja tegi lapsele süüa. Kuna see aga teab-mis keeruline ja aeganõudev ei ole, ning ta oli mängimisega hõivatud siis tihti tegin seda ise.
6) Pärast kui laps sai toidetud läks ta üldjuhul magama. Erandiks oli kui talle sai õpetatud, kuidas ise süüa ja ta oli ennast ära määrinud, sest siis ta läks uuesti pessu. Enamasti suigutas naine last magama, kuid kui ta mängis edasi, siis tegin seda mina.
Mõne näited (see loetelu oleks päris pikk, kui ma peaksin enumereerima käike, mida mäletan):
1) 2 kuud ennem lahku kolimist ma läksin jõusaali 1'ks kuuks, seda igapäevaselt. Ma leidsin, et see on hea näide sellest, kuidas enda huvide edendamine võib põhjustada teisele probleeme. Lisaks ma olin pisut ülekaaluline ja võtsin peaaegu 8kg alla, ning antud hetkeks 12kg. Kuna aga selle tõttu saabusin töölt 2-3h hiljem, ning käisin poest läbi juba tulles, siis üldjuhul laps jalutamas enam ei käinud - tal oli siis juba pesu-süügi-une aeg.
2) Kui prügikott sai täis, ma ei teinud seda kohe. Algselt üldse mitte meelega, lihtsalt depressiooniga on keerulisem sellega tegeleda ja lõhnatajud on pärsitud, ning kui see haiseb või on jalus siis see ei häiri sind peaaegu üldse. Kuna aga naine ise prügi välja viia ei soovinud, siis ta jäi tüüpiliselt sinna kuni teine ja vahel kolmas kott ka juba täitus. Vahel tuli aga neid välja viia, sest lapsel oli huvi selle sisu kohta ja ta ei teadnud paremini.
3) Kui tüüpiline lapse õhtune pesu nägi välja vanni, kus ta esimesed +15 min muusika saatel mängis, ning pärast järgnes pesu, siis aeg-ajalt muutsin selle 2 minuti duši all pesuks, kus lihtsalt vaatan, et pea kõrvatakused, käed ja muud kohad saakid korralikult puhtaks.
Kui keegi küsib: "Kuidas saab nõnda lapsikult käituda?", siis või öelda, et see on äärmiselt lihtne, kui sinuga sarnaselt käitutakse ja üksgi teine lahendus ei ole toiminud. Ma ei otsi oma käitumisele õigustusi, kuid samas ma arvan, et teada saamine, et ta oma arvutimängu mängukaaslastega arutab mis intiimpesu tal on, palju tal partnereid ennem mind on olnud, mõnitab mind ja palju muud - ei mõjunud ka suhtele hästi.
Kuu ennem lahku kolimist, lõppes mul tööl katseaeg. Juhtumisi sattusin lõunale ülemusega umbes sellel ajal ja ta ütles, et on minu pärast mures ja selle käigus tõi välja probleemkohad millega tegeleda. Ta põhimõtteliselt ütles, et ma olen vahel hakkanud lohakamalt riides käima, pole oma hambaid pesnud, abistan teisi liialt jne. Ma ütlesin talle, et mul on üksjagu probleeme millega tegelen ja ma ei ole nendele tähelepanu pööranud. Kuna katseaja lõppemisega oleks minu palk võinud ligikaudu eesti keskmise palga võrra suureneda, siis ma ütlesin, et see võiks toimuda, kui olen suutnud need probleemid ära lahendada (leppisime kokku siis jutuajamise paari kuu pärast). Samas ma sain väga hästi aru, et see tähendaks ka paljude oma pere probleemide lahendamist sh. täisväärtusliku une võimaldamist. Samas, kui naine ei räägi minuga on nende probleemide lahendamise täenõususe piirväärtus nulli lähedane.
Kuu aja pärast oli muidu ülemusega jutuajamine, et kuigi need probleemid on lahenenud, on teemasid, mis vajavad veel lahendamist. Seekord läksid kõik teemad keskendumisvõime pihta nt: kliendile on liiga palju sisemisi detaile jagatud, mõne asjaga on eeldatust kauem aega kulunud jms. Mul ei olnud õrna aimugi, selles punktis, et tegmist võiks olla depressiooniga. Lihtsalt tajusin, et mul keskendumisvõime on langenud ja on palju peresiseseid probleeme, mis on lahendamata.
Ma üritasin naisega terve nädalavahetuse rääkida teemal, et midagi peaks muutma. Ta kuulis sellest niipalju, et ma peaks ennast muutma ja ütles, et ma lõpetaks selle häma ajamise ära.
Pärast seda, kui see ei õnnestunud, otsustasin ma et ei lähe esmaspäeval tööle ja üritan vähemalt sellel teemal rääkida. Kui välja jätta, et ta rääkis rohkem, kui paar sõna, oli see täiesti edutu. Lisaks nägin, et jätkuvalt tema käitumisharjumused kodus pole muutunud ja ta ei tegele lapsega. Samas ma sain aru, et kui ma seda probleemi ei lahenda, siis see jääbki lahendamata. Juhul, kui see jääb lahendamata, siis ma pean tõenäoliselt minema mitte erialasele tööle, mis ei nõua keskendumisvõimet, mis tähendaks kas töötuna olemist või väga väikest sissetulekut.
----
Mis põhjusel naine mind välja viskas?
Ma ei läinud tööle ka teisipäeval (tegemist oli pere probleemide lahendamiseks võetud puhkusega, mida naisele ei maininud, ta ilmselt mõtles, et lasen niisama üle vms). Igastahes mängisin alasti arvutis LoL'i, peamiselt selletõttu, et selle mängud on +40m pikad ja justkui ma teeks midagi tähtsat. Kui ta küsis:
* "Miks ma seda alasti teen?", siis kehitasin õlgu ja ütlesin, et on mugav. - reaalselt mulle käis lihtsalt pinda see, kuidas ta saboteerib minu und sellega, et ta tahab öösel samas ruumis mängida. Ma teadsin, et see mingil määral tekitaks tal ebamugavustunnet. Üldjuhul ma tunneks ennast üsna alandavalt, kuid eeldan, et depressiooni tõttu ma ei tundud isegi seda.
* "Miks ma tööle pole läinud?". siis ma ütlesin, et polnud plaanis minnagi.
* "Pane riidesse", siis ma ütlesin, et kui mäng läbi saab.
* "Kas sa viiksid lapse pessu?", siis ma ütlesin, et ma ei taha mul on pohmakas. (Ma nägin enda sõpru umbes 3 kuu tagant ja eelmine päev olin väljas käinud. Samas ma ei joonud seda, ning siinkohal mõtlesin, et pea on mõtteid täis. Lisaks muidugi oleks see tähendanud, et oleks pidanud riidesse panema, ning ma ei tahtnud seda veel teha)
Selle peale ta ütles: "kasi välja" ja ma hetke mõtlesin ja ütlesin: "ok". Asi mida siin tähele võib-olla ei pane, oli see et tal olid parajast päevad ja ta ei tulnud lapse pessu panemisega toime (kuid seda ma sellel momendil ei teadnud). Ma olin põhimõtteliselt 7 aastat karsklane olnud ja mida see oleks tähendanud, kui ma hakkasin jooma ja seda põhjusena tooma. Ja see oli esimene kord, kui ta palus mul midagi teha ja ma ütlesin - ei.
----
Asi mida ma ette ei näinud, on see, et laps jäi tema juurde, ning ta hakkab piirama lapsega kohtamise võimalusi.
Samas ta lõpetas ta põhimõtteliselt päeva pealt 12+ tunnised mängude sesioonid (seda küll põhjusel, et arvuti läks katki), kuid minuteada ta pole jätkanud nõnda enam mängimist, näiteks hiljuti on ta mänginud vaid 2-5 tundi päevas (vähemalt ühte mängu). Ta on hakanud poes käima, prügi välja viima, koristama jpm. Ta on isegi pannud lapse lasteaeda ja hakanud tööd otsima.
Mis puutub lahutusse, siis paljud probleemid ja põhjused, miks ma pidasin seda vajalikuks ei eksisteeri enam. Ta on ennast olude sunnil pidanud parandama. Olen olnud valmis peaaegu kõike tegema kogu aeg, see pole vahepeal muutunud. Lisaks, naine soovis lahutust ja nüüd pigem tõenäoliselt proovime lepitust. Samas ta on üsna järjekindel ja enamasti saab oma tahtmise.
Samas peaksin mainima, et ma pole eeltoodust talle midagi öelnud. Erandina see, et ma mainisin, et lahutuse korral tuleks laps minuga elama, sest ta lihtsalt ei tule temaga toime jms - mille tagajärjena põhimõtteliselt sain aru, et ta üldse korraldas lapsega kohtumise piirangu.
Tänan täiendava info eest. Kirjutasite, et kolm kuud ennem lahku kolimist soovisite te ise lahutust, sest naine oli pidevalt arvutis ning see mõjutas nii teie omavahelist suhet kui ka lapse eest hoolitsemist. Tänaseks päevaks elate te eraldi ning see on mõjunud teie naisele hästi – arvutimänge ta enam nii palju ei mängi, tegeleb igapäevaste kodutoimetustega, laps käib lasteaias ning ise otsib ta endale tööd. Tundub, et teie naine on mõistnud, et probleemide korral pole abi arvutimaailma põgenemist, vaid probleemide korral tuleb hakata lahendusi otsima.
Nüüd te leiate, et lahutust pole enam vaja, sest naine on ennast parandanud ja sooviksite proovida perelepitust. Teie kirja põhjal võib öelda, et teie suhtes on mitmeid lahendamata teemasid, mida saaksite pereterapeudi või suhteterapeudi juuresolekul koos läbi arutada. Juhul, kui teie naine on nõus perelepitusel osalema, siis saan teile ainult soovida jõudu tööle.
Perelepituse puhul on määravaks teguriks omvaheline suhtlemine ja vastastikused ootused antud protsessile, seetõttu on hea, kui saate ennast selleks ette valmistada. Oluline on meeles pidada, et räägitakse ainult enda mõtetest ja tunnetest ning süüdistused suhet ei paranda. See tähendab seda, et kui te sooviksite rääkida perelepitusel kõigest sellest, mis te kirja olete pannud, siis tuleb seda teha läbi mina-sõnumite. Näiteks “Ma soovin, et sa tegeleksid lapsega rohkem, kui 10 minutit “. (Mitte öelda, et “Mu naine tegeles ainult 10 minutit lapsega”). Seejärel saate edasi täpsustada oma nägemust sellest, mida lapsega tegelemine teie jaoks tähendab - et lapsel oleksid kuivad mähkmed, videote vaatamiste asemel lapsega mängitakse jne. Kui rääkida sina-sõnumitega (Näiteks: “Sa ei kuulanud kunagi mind ning rääkisid pigem oma intiimpesust teiste inimestega”), siis see on süüdistav ning tekitab lisakonflikte juurde. Mina-sõnumite kohta saate lähemalt lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Suhtlemise puhul on lisaks mina-sõnumitele oluline veel ka teada, mis takistab suhtlemist. On olemas 12 suhtlemistõket, mis ei aita ladusale suhtlemisele kaasa. Lähemalt saate lugeda nendest siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Tõite veel välja, et teie naine on olnud vägivaldne teie vastu. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, kuid see on kindlasti üks väga oluline teema, mida käsitleda perekeskuse spetsialistidega kohtudes kui ka perelepituse juures. Ükskõik, kui halb on teie omavaheline suhe olnud, ei anna see alust vägivalda kasutada. Veel enam, vägivaldne käitumine võib korduda, kui sellega ei tegeleta ning tähtis on kaitsta ennast kui ka oma last.
