Olen meeterahvas,kes kasutas suhtes vägivalda oma kaaslase vastu,alandasin,tõukasin ja ähvardasin.Olin tarvitanud alkoholi ning ei suutnud ennast kontrollida.Esiteks kohe,et ma ei soovi enam kunagi mitte kellelegi niimoodi teha ning palungi suunamist ja abi,et kuidas ja kas sellist asja tulevikus vältida on võimalik? Ma olen nii rängalt endas pettunud,et ma kaotasin kontrolli enda üle ja panin teise inimese sellisesse olukorda,tegin talle rängalt haiget.
See ei ole küll õigustus ja ma ei otsigi mingisugust õigustust enda käitumisele,aga vähemalt õnneks ei tampinud ma rusikatega või üldse ei löönud,vaid takistasin jõuga teda lahkumast ning lisaks sellele siis väga räiged sõnad ja ähvardused. Ma suudan väga hästi mõista,mida ta tol hetkel võis tunda ja saan temast aru,et meie suhet rohkem ei ole ning ta soovib lahkuda,vastutan oma teo eest ja ei tee enam mingeid takistusi,sest ükski vabandus ei muuda olematuks tehtut.
Sain selles suhtes ka ise rängalt haiget ning järelikult kusagile sisemusse kogunes viha,mis siis ühel hetkel plahvatas,kuid ma ei oleks osanud arvata,et see selliseks terroriks muutub teise suhtes.Pean alati lugu õrnemast poolest ning saan aru,et füüsilised jõud ei ole võrdsed ja üleüldse ei poolda kuidagi kätega asjade "selgeks" tegemist. Ometigi ma tegin seda,nüüd sooviksin vaid aega tagasi keerata ja asja olematuks muuta,kuid sellist varianti ei ole ning vajan abi,et sellist asja eales enam mitte korrata,ma ei taha olla vägivaldne inimene.
Kas sellisest asjast on võimalik lahti saada ja kuidas? Millest peaksin alustama,mida ma saan teha selleks,et olla kindel edaspidi? Olen nõus milleks iganes,et ma eales enam ei muutuks selliseks elajaks.
Olete endas pettnud, sest kaotasite kontrolli ja kasutasite vägivalda oma kaaslasese suhtes. Soovite olla kindel, et säärast asja enam ei juhtuks.
Kõigepealt vastan teile lühidalt: Jah, agressiivsust on võimalik kontrollida. Esimene etapp on tunnistamine, et MINUL on probleem. Järgnevalt otsitakse erinevaid alternatiive ja tööriistu, mis sobib just minule. Siinkohal on aktuaalsed rahunemistehnikad nagu meditatsioon, sport, hingamistehnikad jms. Mõistlik oleks protsessi toetada, vaadates natuke sügavamale ja uurida, kuidas on nii kujunenud, et tunnetega toimetulek on saanud probleemiks, millised on inimese tavapärased käitumismustrid ja väärtushinnangud.
Agressiivsus, suuremal või vähemal määral, on normaalne nähtus. Üldjuhul, mida agressiivsem on inimene, seda suurema saavutuspotentsiaaliga ta on. Kindlasti ei saa aga pidada normaalseks, kui agressiivsus suunatakse vägivallaks teise inimese vastu.
Usun, et võtmeküsimuseks on asjaolu, et inimene, saades täiskasvanuks, on ise vastutav oma stressitaseme reguleerimise eest. Mõnikord juhtub aga nii, et pinge koguneb ajapikku või on mõni lahendamata olukord jäänud püsima liiga pikaks ajaks. Sellisel juhul muutub inimene n.ö. plahvatusohtlikuks. Nüüd oleneb isiksusetüübist. Mõni suunab agressiooni iseenda vastu, tarbides näiteks liig palju alkoholi või saades lausa füüsilise haiguse, teine aga elab end välja kaaslase peal.
Öeldakse, et inimloomuse võime on piiritu ja inimene peaks olema suuteline toime tulema pea kõigega ehk siis igasuguse stressiga. On isegi psühholoogiaharu, mida esindab tuntud psühholoog Viktor Frank, mis esindab mõtet, et suhtumine olukorda on vaid inimese enda käes. Viktor Frankl oli psühholoog, kes elas üle koonduslaagri ja kes on kirjutanud raamatu:”...ja siiski tahta elada.” Õnneks ei ole tänapäeva inimese ees seisvad valikud nii äärmuslikud. Seepärast on stressirikkas olukorras asjakohane endalt küsida, kas ma peaksin nii jätkama või saaksin ma selle situatsiooni lõpetada. Teatud mõttes on pinget tekitava situatsiooni teadvustamine ja katkestamine enese vastu suunatud agressiooni lõpetamine. Seega võib ka öelda, et teiste vastu suunatud agressiooni lõpetamise eelduseks on enda vajaduste teadvustamine, väärtustamine ja nendest kaaslasele rahulikult teada andmine.
Mõnikord on nii, et vägivallatsejaks sattumine on iseenesest nii suur trauma (seda eriti siis, kui see läheb vastuollu isklike väärtushinnangutega) ja kahetsus nii suur, et see välistab riski, et midagi sarnast kordub.
