Mees siin, 25 aastat vana. Tahaksin teie perenõustaja või -terapeudi alast arvamust teada.
Panin tähele, et suhtes võidakse kasutada ignoreerimise taktikat. Ma ei mõtle siinkohal mitte korrektset "Aeg-maha-X-tunniks" tehnikat, aga just nimelt seda külma ignoreerimist ilma avaldamata teisele poolele põhjust ega ignoreerimise eeldatavat kestust.
Panin tähele, et taoline käitumine põhjustab teises pooles terve rea ebameeldivaid ja raskeid tundeid nagu kurbus, segadus, ärevus, hirm ja nii edasi.
Samas on huvitav, et pooled võivad vahetuda. Näiteks ühes suhtes hakkas ignoreerima mind minu tüdruksõber. Ta küsis vahepeal, kas sobib, kui ta ei võta minuga ühendust. Ma haarasin võimalusest kinni ja hakkasin hoopis teda ignoreerima. Minupoolne ignoreerimine põhjustas lõpuks temas peaaegu et enesetapu mõtteid. Siis võtsime ühendust teineteisega ja hakkas mina saama sama vastu, mis pani mind peaaegu nutma ja olema meeletult kurb ja tülitama teda pidevalt, et ta lõpuks vastaks. Nii oli mul ka varasemates suhetes. Ignoreeriv inimene tunneb ennast tavaliselt võimul olevat ja tunneb ennast peaaegu hästi, teda ei vaeva teine inimene. Ignoreeritav tunneb aga peaaegu et surmavat kurbust.
Ma oletan, et selline dünaamika ei ole üldse terve. Siit ka kaks küsimust:
1) Mis võivad olla selle põhjused ja kas neid on üldse vaja otsida? Ma ise oletan, et ignoreerimine on kaitsemehhanism. Seda võetakse kasutusele võib-olla kui inimesel on tugev mahajäetuse psühhotrauma varasemast suhtest või lapsepõlvest või perekonnast ning ta kardab kogeda sama. N-ö on parim kaitse rünnak.
2) Kuidas seda vahetuva ignoreerimise dünaamikat peatada? Ma ise oletan, et ainus viis on tasapisi hakata suhtlema teineteisega, kuulata teineteist. Muidu jääb ignoreeritav inimene alatiseks kurvaks või traumeerituks. Eelkõige on suhtlemine ilmselt vajalik ignoreeritava inimese jaoks. Kujutan ette, et see dünaamika on nagu Newtoni pendel (teate, pidevalt liikuvad metallist pallid): kui üks pall lööb teist palli, siis ainus viis peatada liikumine on rahulikult tuua liikuma hakanud pall tagasi rahulikku asendisse. Aga ka ignoreeriva inimese jaoks oleks selle dünaamika peatumine ilmselt südant rahustav.
Olete noor mees, kes on tähelepanelik ja tundlik suhte sügavamate „kihtide“ osas. Sooviksite teada, mis põhjustab suhtes teineteise ignoreerimist, kuidas sellist korduma kippuvat mustrit peatada või kuidas sellisel juhul käituda.
Tõesti, taoline käitumine ei ole „terve“ nagu mainite, aga kahjuks esineb seda päris sageli - teineteisele haiget tegemine, enda vajaduste mahasurumine, teise poole vajaduste mittearvestamine. Asjaosalised elavad läbi hulga ebameeldivaid emotsioone nagu kurbus, ärevus, viha, aga ka veel sügavamaid ja raskemaid tundeid nagu masendus, lootusetus, hirm, häbi. Taolise ignoreeriva ja teise suhtes hoolimatu käitumise põhjused lähisuhtes pärinevad tõepoolest lapsepõlvest, nimelt vajutatakse sellised „mustrid“ inimese psüühikasse juba esimese paari eluaasta jooksul. Kriitiliseks on seejuures inimese esimene lähisuhe, mida nimetatakse kiindumussuhteks. Lapse ja (enamasti) ema vahel toimuv ongi aluseks kõigile järgnevatele suhetele inimese elus. Kiindumusstiile, mis väljenduvad nii beebieas kui tegelikult kogu inimese elu jooksul, on peamiselt kolme tüüpi - turvaline, ärev ja vältiv.
On tore, kui laps on kogenud ema poolt varases beebieas tähelepanu, tema käitumisele ja vajadustele on õigeaegselt ja adekvaatselt reageeritud. Siis kujuneb beebil turvaline kiindumus - ema ja lapse vahel on lähedus ja vastastikune rõõm kontaktist.
Äreva ehk ambivalentse kiindumussuhetega on tegu siis, kui laps klammerdub ema külge, ilmutab viha ja kontrollivat käitumist tema suhtes, on hõivatud ema hoidmisega enda küljes, veenab end ema läheduse olemasolus, kuid ei ole selles kindel. Kiindumussüsteem on sel juhul hüperaktiveeritud ja muude vajaduste rahuldamisele ruumi ei jää.
Vältivale kiindumussuhtele on omane, et laps näiliselt ei reageeri ema puudumisele ja tegeleb muude objektidega, kuid tegelikult on laps ema puudumisest tugevas stressiseisundis. Ta on justkui teadlik, et asjakohane reaktsioon lahusolekule emast võib põhjustada tõrjumist ning hoiab seetõttu oma tundeid vaka all. Loomuomase kiindumustreaktsiooni mahasurumiseks kulutatakse palju energiat.
Ignoreeriva käitumise taga lähisuhtes on suure tõenäosusega vältivat tüüpi kiindumusstiil. Lähedust küll oodatakse ja vajatakse, kuid seda ei suudeta välja näidata, oma vajadust tõelise läheduse järele surutakse maha ja varjatakse.
Kuidas käituda taolise inimesega? Olete õigel teel, kui arvate, et võti peitub teineteise kuulamises ja mõistmises. Ignoreerivale inimesele võiks öelda, et aktsepteerite tema valikut mingil perioodil vähem suhelda või eraldi olla, kuid olete tema jaoks olemas, kui ta teid vajab. Ärge kiirustage tagant ega käige peale. Väljendage talle oma tundeid siiralt ja ehedalt, siis on võimalik, et ka tema oma tunnetest teadlikumaks saab ja ehk neid teilegi näitab (tähelepanu, see võib nõuda palju aega ja ideaalset hetke). Kunstliku ignoreerimise ehk teise poole nn karistamise taga on sageli pettumus, pahameel, viha, kuna mingid vajadused on (teise poolt) jäänud rahuldamata. Sel juhul tuleks neist vajadustest omavahel rahulikult ja selgelt rääkida ning oma ootused sõnastada. Ainult siis saab partner neid arvestada.
Varakult välja kujunenud kiindumusstiile ei saa lõpuni terveks „ravida“, küll aga saab teadlik olles neid arvestada ning oma ja partneri käitumist paremini mõista.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
