Olen naisega koos olnud umbes 16.a. Tuttavaks saime, kui ta sai 15. Koos oleme eland umbes 13.a. Meil on kaks armsat last a ja 12.a. Algusaegadel käisin ka mina teistega ja ka tema. Siiamaani on meil suhe suht ok, vahel ikka mingid pisikesed tülid, aga ei midagit hullu. Oleme keskklassi pere, otseselt puudust millestki ei tunne. Vahekorras olime üldiselt 3-5 korda nädalas. Nüüd viimase 2 kuu jooksul umbes 2-3korda nädalas. Paar nädalat tagasi sain teada, et naisel on mingi uus tüüp juba 2 kuud, kellega kohtub korra või kaks nädalas. Ütles, et tundeid pole ei minu ega teise tüübi jaoks, tahab üksi olla. Vahest peab ööseks tööle minema oma sõnade järgi, aga läheb hoopis tüübi poole. Nüüd otsustasime, et teeme pausi 3 kuuks, aga tingimus oli, et teisega ei kohtu. Kuid juba paari päeva jooksul on juba kohtunud, helistavad pidevalt jne. Mulle ütleb, et elada minuga sobib, aga ilma suhteta, ei taha vahekorda, pole kunagi tahtnud jne. Ise olen igati toeks talle, hooliv, armastav, ei joo ega suitseta, pole vägivaldne, armastan lapsi jne. MIda arvata pausist ja uue tüübi vastu tunnetest. Kodus on muidu ok, lubab kaissuvõtta, vahel närviline laste peale ja ka minu peale, kui jutt suhte peale läheb.
Vähe segane jutt, aga emotsioonid laes, kuna armastan teda väga ja olin/olen nõus andestama.
Teie pikaajaline suhe on muutunud üsna hapraks ning seetõttu on mõistetav, et olete mures ja emotsioonid on laes. Teie ju armastate naist ja selles olukorras ongi raske leppida sellega, et ta suhtleb teise mehega.
Ma saan aru nii, et küsite, kuidas suhtepaus võiks teie suhet mõjutada. Võib oletada, et te ise väga kahtlete, et see teie suhet kuidagi kindlamaks või paremaks teeks. Kuigi juba algusest peale olete olnud vastastikku üsna tolerantsed ka teistega suhtlemises, näib siiski, et selline vabameelsus ei pruugi pikaajaliselt mõlemale sobida ja viib varem või hiljem ebakindluse ja pingeteni. Teistega suhtlemise vabaks andmine räägib pigem soovimatusest ühele suhtele pühenduda. See on nagu tagaukse lahti jätmine igaks juhuks ja kui uks juba lahti on, siis sealt sisse ja välja on juba lihtne liikuda. See ei ole hea lõpuks kellelegi, kes just ei taha olla varuvariant.. Miks peaksite teiegi leppima sellega?
Teie kirjast selgub, et praegu on teie suhetes ebakõlad ka usalduses. Tegite kokkulepped, kuid teil on põhjus arvata, et naine ei pea neist kinni. Õigupoolest juba see, et peate esitama tingimusi teineteisele ei ole hea alus usalduslikule suhtele. Toimiv ja turvaline suhe tähendab ju seda, et mõlemad tahavad olla teineteisega ja usuvad, et teine ka tahab. Kui aga on pidevalt kahtlused, varjamised, nõudmised, kauplemised või kohtumised teistega, siis see viitab, et olete teinud oma suhtest tehingu, lisaks veel mittetoimiva ja ilma usalduseta.
Mis puutub üldiselt suhtepausi, siis kui tõesti see on kasvõi ühele vajalik, siis on ikkagi oluline, et see ei oleks ebamäärane, nii selles, mis selle mõte või eesmärk on ning kaua see peaks kestma. Vahel on tõesti vaja järele mõelda, olla veidi omaette, kuid tuleks vahet teha, kas see paus on selleks, et suhetes selgust saada või vältida otsustamist ja suhte tulevikule mõtlemist.
Ma arvan, et te ei peaks nõustuma ebaselgusega, ammugi mitte valetamisega. Kuid eelkõige on oluline, et teie ise teaksite, millises suhtes olla tahate ja millega te ei nõustu. Mõelge selle peale, milline on teie enda osa selles, et naine jätkuvalt suhtleb teise mehega ja ei ole teiega aus. Kas teie püüdlused leppida olukorraga vaatamata sellele, et teil on suured kahtlused kasvõi suhtepausi mõttekuses mõjuvad suhtele pikas perspektiivis hästi või halvasti.
Tundub, et teil on naisega nii mõndagi vaja selgeks rääkida. Alustage avatuse loomisest, et saaksite mõlemad lahti rääkida olulised asjad, et ei peaks mõistatama, manipuleerima, tingima ja oleks teada, kas olete vastastikku valmis ausaks ja usalduslikuks suhteks. Kui jääb miski pidevalt kirpeldama, on vaid kahtlused, siis ei aita ei suhtepaus ega ka selle lõpetamine, sest suhe ise ei toimi. Kui aga osutub aga siiski keeruliseks nendel teemadel rääkimine, siis tasub ka paarinõustamisse pöörduda. Teil on ju aastate jooksul kogetud palju head ja toredat, teil on pere ja tunded naise vastu – on millele pühenduda ja tulevikku panustada.
Nüüd on olukord veel hullem. Kuna sai nn paus, siis kohtuvad nüüd rohkem ja helistavad päris palju. Isegi pisi tütre tassib vahest kaasa. Ta ei saa üldse aru, et midagit teeb valesti. Viga temas endas (naises)pidi olema, et mingeid tundeid ei minu ega uue tüübi vastu. Mind ta üldse ei pidanud enam armastama ja vahekorda üldse ei taha. Küsisingi, et miks siis paus, et lihtsam kohe lahku minna. Kuna ta teab, et ma pojale lubasin endas anda kõik, et suhe säiliks, siis manipuleerib sellega ja "ok, lõpetame siis kohe". Kuigi Ta ei taha lõpetada. Öösel magame ühes voodis, laseb kaissu võta ja tihti topib jalad kaissu või sülle jne. Räägib, et tahaks tegelikult üksi elada. Ei oska seisukohta võtta, mida peaks tegema. Nüüd lepisime veel kokku, et esmaspäeva hommikust reede õhtuni ei ela kodus, ainult nädalavahetuseti või kui lapsi vaja hoida (see oli algul minu otsus, kuna siis saab teist elu maitsta ja mõelda, kas tahab minuga koos olla, muidu ei saa aru). Kas oodata, kui jooksuaeg ära lõpeb või juba valmistuda ära kolimiseks. Ta on täisti teistsugune, pole see, keda 16a teadnud olen. Ei mõista teda ka tema sugulased. Algul ta oli suhte teraupeudi vastu täielikult, aga lõpuks oli ikka enne pausi lõppu nõus tulema, et äkki saab päästa.
Ja kui lahku minna, siis õige lastega oleks? 1 emale, teine isale, mõlemad isale, mõlemad emale. Laste jagamisel ei tohiks tüli tekkida, ainult milline variant oleks parem? Ja muidu saame täitsa hästi läbi, kui suhte teema välja jätta. Meil ka pisike ettevõte koos, kus tema võtab tellimused vastu ja edastab minule.
Teie jaoks on olukord veelgi kriitilisemaks muutunud, sest naine suurema osa ajast ei ole kodus, vaid teise mehega. Tundub nii, et olete peaaegu leppimas sellega ja ei tahaks ise lahku minna, sest teil on ka lootus, et see aeg võib siiski mööduda. Segadus on seda suurem, sest naise käitumine on teie jaoks tundmatuseni muutnud ja sellel ei olevat arusaadavat seletust. Ma arvan, et ega te ei saagi rahu enne, kui olete saanud rohkem omavahel rääkida. Ja mitte ainult ajutiste kokkulepete teemal, vaid ka sellest, kuidas seni pealt näha korras suhe ei andnud teile märku, et tegelikult pole naisel tunded ega ta polegi tahtnud teiega vahekorras olla? Samas aga näib, et temagi ei taha perest ja teist loobuda, poeb kaissu ning väidab, et eelistaks elada üksi. Need vastuolud ajavad ka teid segadusse ja toidavad lootust.
Kirjutate, et naine oleks nõus terapeudi juurde tulema. Nagu juba mainisin, see võibki olla praegu parim, mida teha, kui pole kindlustunnet, et üks või teine otsus oleks praegu hea lahendus ja kui näib, et te ei saa päris hästi aru teineteisest. Nõustamise või teraapia eesmärk ei ole ei teid ega teda veenda midagi konkreetselt tegema ega anna „õigeid“ vastuseid teie küsimusele, kuid võimaldaks paremini teineteist mõista ja teil kummalgi selgust luua ka iseendas. Kirja teel ei ole mõistlik oletada, miks naine vajab üksiolemist, mis talle raskusi valmistab vaid ühele suhtele pühenduda, miks ta läheb teise mehe juurde kui tal pole tundeid tema vastu, mis on tema käitumise muutuse seletus jne.
Praegu näib ennatlik otsustada, kuidas lapsi jagada. Kuid praegu on peamine, et te ei kasutaks lapsi selleks, et teist kinni hoida, kätte maksta või muul viisil laste teemal kaubelda. Lapsed vajavad igal juhul teid mõlemaid ja võimalusi tihedaks kontaktiks ja suhtlemiseks. Kui peaksitegi otsustama, et elate naisega lahus, siis on ikka vaja, et te suhtlete teineteisega heatahtlikult ja lugupidavalt – vaid siis saate võimaldada leida just selliseid lahendusi, mis arvestavad laste huve ja sobivad ka teile mõlemale. Niisiis, eelkõige on oluline oma suhetes selgust saada, et miski ei jääks vaevama ja hoida häid suhteid ka siis, kui te peaksite otsustama eraldi elamise kasuks.
