Kohtasin uut meest. Algus oli üsna huvitav ja tormiline, aga pea kohe peale kohtumist oli tal planeeritud pikem reis. Leppisime kokku, et millal ta tagasi ja millal kohtume. Igatsen teda väga ja jäi mulje, et tema mind ka, et ei olnud isegi oma reisile minekust nii vaimustunud enne lahkumist. Kahjuks on minu sees vastik ärevus nüüd - et kas ta ikka igatseb mind, kas olen saatnud mõne sõnumi liiga palju jne jne, kas ta võiks mulle öelda, et igatseb, kas tal kaob huvi ära pika reisi jooksul. Sooviks, et keegi pakub mulle kindlustunnet, et kui kohtasin kedagi, oli suur tõmme ja hea läbisaamine ja vastastikune arusaamine, siis see ei kao nii lihtsalt ära. Kas mul on põhjust muretseda?
Olete praegu armumise faasis. „Liblikad lendavad kõhus“, tahaks pidevalt koos, ühenduses olla, eemaolemine tundub piinana.
Ühelt poolt on armumine väga mõnus, nauditav seisund, teisest küljest vaadates on tegu sellise seisundiga, mille kohta öeldakse, et „katus sõidab“. See tähendab, et hormoonid möllavad, tunded valitsevad mõistuse üle. Ei suudeta ratsionaalselt mõelda, arukaid otsuseid langetada, olukorda erapooletult analüüsida.
Kui ratsionaalselt positsioonilt veidi kommenteerida ja püüda teie küsimustele vastata, siis arvestage, et esialgne tõmme on eeskätt füüsiline, tingitud alateadlikest impulssidest, signaalidest, hormoonidest. See esialgne klapp ja külgetõmme ei ennusta veel sobivust ka vaimsel, emotsionaalsel tasandil ega paraku ka pikaajalist suhet. Pidage silmas, et reeglina mehed pelgavad liigset pealetükkivust. Andke aega suhtel kujuneda. Kui mees vajab rohkem aega suhte arenguks, aktsepteerige seda. Pigem otsige muud tegevust, et oma aega täita. Püüdke leida rõõmu ja eneseteostust ka mujalt, et te ei klammerduks liigselt mehe külge, et teil oleks ka oma asjaajamised, et säiliksid ka muud toimetamised, sõbrad ja tuttavad väljaspool suhet –et te ei paneks kõike nn ühele kaardile. Kui kahtlete, kas ehk liigselt meest tagant kiirustate, soovitan temalt järele küsida. Heas suhtes peaks saama sellistest asjadest omavahel ausalt ja avatult rääkida.
Aitäh. Tegelikult ma tunnen, et ei ole mitte kuidagi pealetükkiv olnud, kogu initsiatiiv tuli tema poolt. Isegi see, et ma oma eelmises kirjas muretsesin, et kas olen saatnud mõne sõnumi liiga palju, ei tohiks olla üldse probleem vaid minu ülemõtlemine. Minu arust justkui ei olnudki probleemi. Aga see tema pikk reis ajab mind ikkagi ärevusse. Faktiliselt ei tohiks mul olla mitte midagi muretseda - kõik oli hästi ja taaskohtumine sai ka kokku lepitud, aga kuna aeg ilma temata tundub niivõrd pikk ja kontakti ei ole, siis tahes-tahtmata tekivad mõtted, et aga mis siis kui ta muudab reisil oma meelt minu suhtes, mis siis kui ta leiab kellegi teise, mis siis kui ta lihtsalt unustab minu Ega ma enne teada ei saa, kui ta tagasi on, aga need mõtted on piinavad.
Ega ma enne teada ei saa, kui ta tagasi on, aga need mõtted on piinavad.