Tere
Olen mehega koos olnud 11a. Meil on pea 3a poeg. Peale poja sündi on mees on isisksusega nagu liimist lahti. Tal on depressioon.
Ta ei tea mis ta taha, kuid kodus lapsega kantseldamine ja pere abistamine pole kindlasti need tegevused, kus ta end hästi ja õnnelikult tunneb. Tal on palju hobisid, mis lahutavad ta meelt ning nendega tegeledas ta tunneb end hästi. Kuid kuigi ta saab palju vabadust, ei ole see piisav, et tunda end sisimas õnnelikult ja et see väljendus ka kodus olles. Kui teeme midagi ühiselt (minu algatusel kuigi tihti ta on nõus minu ettepanekutega midagi teha) ei tunnd ma et ta oleks rahul veel vähem õnnelik. Ta on kergesti ärrituv, tujukas sel hetkel ja kindlasti mitte fun kaaslane. Tihti tunnen et ta on ärrituv sellepärast, et kohusetundest veedab aega kaaslase ja lapsega aga hing tahaks teha muud. Loomult on ta hea inimene aga väga mõjutatav ehk tõmmatav ja tõugatav.
Tunnen end selles suhtes andja poolena ja vastu ei saa midagi. Mina tegelen lapsega, majapidamisega, söögi tegemisega ning samuti on mul sissetulek. Samuti ei teeni mees nii, et tema poolt oleks materiaalne vastutus. Raha planeerimisrl olen oluliselt tublim ja tunnen et mina pean kandma ka enda peal pere materiaalse turvatunde eest.
Ise arvan et mehe selline käitumine on tingitud tema rahulolematusest enda vastu ja teadmatusest mis ta elult tahab. Seetõttuta üritab koguaeg oma meelt lahutada ja liikvel olla, sest kodus olles igapäeva elu juures ta tunneb end masendunult ja seega ka käitub negatiivselr (just suhtumise poolest). Olen väsinud olemas tugev pool kes hoiab end vaos selle juures ning mõtlen tihti et ma ei jõua ja ei suuda. Oleme korduvalt ka tülitsenud sellepärast kui raagin mus ma tunnen.
Kuidas ma saaksin oma depressioonis meest aidata nii et na ise end ära ei lõmasta vaid saan ka tunda et subet hoiavad koos kaks inimest. Sest tahaksin väga elu veeta ühe inimesega ja omada lapsi ühe inimesega.
Viimase kolme aasta jooksul on teie paarisuhe muutunud, - perre on sündinud laps, mees on muutunud rahulolematuks, kergesti ärrituvaks ja ei tunne end perega koos tegutsedes hästi.
Arvate/või teate?, et partneril on (diagnoositud?) depressioon,- siin on suur vahe. Depressioon on tõsine meeleoluhäire, mis vajab nii psühhiaatri abi, medikamentoosset sekkumist, kui ka psühhoteraapiat.
Teisalt võivad nimetatud sümptomid kirjeldada ka mehe psühholoogilist kriisi, kuna toote välja, et just peale poja sündi on toimunud muutused: teil on koos seljataga pikk paarisuhe, perre sündinud laps muudab alati ka mehe-naise suhteid jne.
Samuti olete rahulolematu enda rolliga peres, kus kõik vastutus, nii materiaalne, kui kodu korrashoid on teie õlul.
Saan aru, et mureteemasid on mitmeid ja olete püüdnud neid ka omavahel avada ning rääkida, mida tunnete ja vajate, mis aga ei ole senini kahjuks õnnestunud.
Mis võib olla ebaõnnestunud vestluste üheks põhjuseks, siis enamasti lähevad sellised jutuajamised väga emotsionaalseteks ning kiputakse teineteist süüdistama. Teise osapoole juttu võetakse kui etteheiteid ja rünnakut iseenda pihta ning seda on raske taluda.
Mis aitaks? Võiksite edaspidi kasutada tõhusat suhtlemistehnikat- kuulamisoskust, mille käigus üks paariline räägib (mina-keeles, ehk siis mittesüüdistavalt). Kirjeldades probleemolukorda- või käitumist; mida tunnete, mõtlete sellest ja teine kuulab (ei sekku, ei hakka kuuldut ümber lükkama ega end õigustama), järgnevalt sõnastab kuulaja paarilise öeldut- kuidas räägitavast aru sai, mõistis. Rääkija jätkab, nii kaua kui oluline on öeldud- ja kuulaja sõnastab kuuldu tagasi. Kui rääkija tunneb, et temast on tõesti aru saadud, annab ta kõneleja rolli partnerile üle ja protsess kordub- nüüd keskendudes teise osapoole selgitustele, arusaamadele, seisukohtadele jne. Ning kuulaja rollis olija vaid peegeldab kuuldut- eesmärgiga teisest inimesest tõeliselt aru saada.
Kui tunneme, et oleme ära kuulatud ja mõistetud, suureneb võimalus, et erimeelsused vähenevad, ning võivad isegi laheneda (kui mitte kohe, siis aegamööda, teemadega tegelemine võtab kindlasti aega enam kui üks kord).
Tutvustage oma abikaasale seda kõneleja-kuulaja tehnikat ning rääkige, - siiralt, süüdistusteta, enda eest.
Kuna te nimetate, et tahate seda suhet jätkuvat, ent ei jakse sellisel moel enam jätkata (igapäevased tülitsemised, partneri rahulolematus, teie rahulolematus muutunud suhtega), siis saan soovitada vaid kiiret otsuse vastuvõtmist - otsida abi väljastpoolt. Toeks saavad teile olla paari- või pereterapeudid (infot leiate: http://pereteraapiainfo.blogspot.com ja www.sinamina.ee).
Erinevates eesti osades toimuvad ka prep-paarisuhtekoolitused (paarisuhte rahulolu edendamise programm, vaadake prep.ee)- millised võivad olla teie suhtele vägagi abistavad. Koolitusel saab omavahel rääkida erinevatest olulistest teemadest turvalisel moel, kasutades kõneleja-kuulaja tehnikat (millest kirjutasin ka eespool), mida grupis ka õpitakse kasutama ning samamoodi probleemilahendusoskusi. Võimalik, et alustuseks olekski hea tulla esmalt koos koolitusele ja sealt edasi liikuda paariteraapiasse. Sügisel algavatesse koolitusgruppidesse saab registreeruda: http://www.prep.ee/kalender.
