Tere. Olime mehega suhtes juba peaaegu 8 aastat, kui ühel päeval võtsime (pigem mina võtsin) vastu otsuse, et enam edasi minna koos ei ole võimalik ja paratamatu samm on lahku minna. Probleemid on oluliselt süvenenud esimese lapse sünniga ning kui nüüd "kogemata" uuesti rasestusin muutusid meie suhted täiesti võimatuks. Meievahelised probleemid said alguse juba tegelikul umbes paar aastat enne esimese lapse sündi. Me ei olnud enam nii lähedased nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Tema pidevalt soovis olla vahekorras, mina pidevalt nn blokkisin. Ma sain küll aru, et tegelikult see ei ole normaalne, samuti sai tema sellest aru. Aga kuna meil oli koos mugav, kummalgi oli oluline karjäär (rohkem mul kui tal), olid omad huvid, kummalgi omad sõbrad, siis nagu ei viitsinud kumbki nende probleemidega tegeleda ja lihtsalt olime koos edasi. Tülisid meil tegelikult väga ei olnud ka. Nagu mõlemat rahuldas vist selline olukord. Kuigi nüüd suurte tülide käigus on mu mees mulle maininud väga palju kordi, et tegelikult ei ole ma talle nn õige naine juba aastaid olnud. Nüüd on olukord selline, et ma olen juba üle 1,5 aasta lapsega kodune. Laps sündis suurte probleemidega tõsise üsasisese kasvupeetusega. Elulootust oli esialgu vähe. Olin lapsega haiglas kokku 2 kuud. Need olid nii minu kui mehe jaoks arvatavasti kõige raskemad 2 kuud meie elust. Mees oli tohutult toeks ja abiks, kohati kui mina ei suutnud lapsega oma seisundi tõttu tegeleda, siis ta tegi seda tema. Sel ajal olid meievahelised suhted väga head kuna ilmselt mõlemad saime aru, et peame olema koos tugevad meie lapse jaoks. Kui suuremad probleemid lapse tervisega olid seljatatud, siis olin ma emotsionaalselt nii kohutavas seisus (pidev hirm, et kõig kordub taas; enesesüüdistused lapse tervise pärast jne), et lõpuks pöördusin raseduskriisi nõustamisse. Sain sealt suurt abi lapse osas ning paralleelselt lapse paranemise ja kosumisega, sain oma hirmudest üle. Samal ajal, aga hakkasid meievahelised probleemid tagasi tekkima. Mees (eluaegne jalgpallur) arvas, et kuna mu seisund stabiliseerus, siis ta ei pea enam nii palju mulle toeks olema ning hakkas palju trenni tegema (pea igal õhtul teda kodus polnud), pluss töötab ta 24h vahetustega. Tundsin, et vajan teda enda kõrvale, aga tema sellest ei hoolinud kuigi ma otse mitu korda palusin teda trenne vähendada natukene ja vahetada töökohta, kus ta ei pea 24h järjest töötama. Temale need minu palved korda ei läinud. Lubas küll trenne vähendada ja mõelda töökoha vahetuse peale, aga seda ei juhtunud. Mina muidugi olin pidevalt väga väsinud seetõttu ja polnud must jällegi talle toetavat ja mõistvat ning seksuaalselt aktiivset naist. Vahepeal kui ta olude sunnil pidi nädal aega kodus olema rohkem, meie suhted hetkega paranesid ning ka minu kirg tema vastu mõningal määral taastus. Jäin uuesti rasedaks. Loomulikult planeerimata. Pärast seda on kõik veel rohkem allamäge läinud. Mees hoidis iga hinna eest kodust eemale. Pidevalt töötas, tegi lisavahetusi, oli oma õe juures, ema juures, trennis, võistlustel või sõpradega väljas. Oleme sel teemal palu rääkinud, nii mina kui tema oleme lubanud end muuta, ta on lubanud rohkem kodus hakata olema ja rohkem mulle toeks. Ma olen samm sammu haaval hakkanud endaga rohkem tööd tegema, talle rohkem toeks olema, intiimselt aktiivsemaks muutunud, ühesõnaga proovinud ennast muuta selles suunas nagu ta mulle ette heitis, millist käitumist ta minult ootab. Samal ajal, kui tema poolt on suuremad muutused olemata. Olen ka tema puhul märganud mõningai pingutusi, kui laias plaanis on kõik jäänud samaks- kodunt eemalolek, suhtesse panustamine on jäänud samaks ja mida aeg edasi seda rohkem tagasi ta jälle astus. Kuna mul ema elab Rootsis siis olen nüüd lapsega kodune olles tihemini ka seal hakkanud paariks nädalaks käima, kui esialgu ta eriti õnnelik polnud meie sinnaminekute üle, siis viimased korrad on vaata et ise mu asjad kokku pannud ja hõisates mind ära saatnud. See kõik tema käitumine hakkas mulle väga palju kahtlust tekitama, seda enam, et minu kriisinõustajagi küsis mu käest üks seanss, et ega tal kõrvalsuhet pole juhuslikult tekkinud. Sel hetkel olin kindelt et ei ole. Kuna mul on aegade algusest mehe Facebooki paroolid nagu temal minugi omad, siis hakkasin jälgima tema kirjavahetusi. Paar kuud ma sealt midagi ei avastanud kuni viimase korrani, kus ta planeeris minu järgmise äraoleku ajaks naissoost kolleegide ja sekka ka mõned mehed, väljasõitu Saaremaale mingisse üürimajja puhkama kaheks päevaks. Loomulikult sellest ta mulle ei rääkinud. Samuti hakkas mulle vestlusest silma asjaolu, et ta pidi sinna paarina ühe naissoost kollegiga minema. Suutsin välja selgitada, et tõesti ta enne minu teistkordset rasedust selle naisega natukest aega oli suhelnud sotsiaalmeedias, ei midagi enamat. Need olid tema sõnad ja rohkem tõendeid mul talle näidata ka pole, et neil midagi enamat oli. See kogu viimatine olukord oli minu jaoks nii haavav a haigettegev, et olime sunnitud lahku minema. Ja ega ta väga vastu ka ei punninud nagu sellele. Ma muidugi korrutasin talle et ma ei usu et see tühipaljas vestlemine oli nende vahel kuna kõik märgid räägivad teist keelt. Tema ei tunnistanud midagi enamat. Siiski olen ma kindel, et ei saa teda usaldada. KUivõrd mul on riskirasedus ka seekord ning pidev pinge ei tee mulle ega beebile head, siis otsustasin sellest suhtest välja astuda. Samas on nagu lootus ikkagi, et ehk teeb omad järeldused ja hakkab meheks ning saab aru et pere on talle olulisem, kui meelelahutus. Tema on selline, et tõmbub õudsalt endasse kui olulisi teemasid arutame, vaikib ja mina pean monoloogi enamasti. Ta ei räägi mis ta sees toimub, kuigi ma iga kord julgustan teda seda tegema ja ennast avama. Nüüd siis oleme nii kaugel, et ta kolib välja ja mina sõidan paariks nädalakls ikkagi ema juurde Rootsi lapsega. Kuidas soovitate antud olukorras käituda? Kas tõepoolest on kõik kadunud? Mis peaks juhtuma, et oleks tõesti võimalik suhet jätkata ja seda terveks teha? Kas sellel on üldse mõtet?
Kurb oli lugeda sinu raskustest. Arusaadavalt siinsed nõustajad on ka väga positiivse suhtumisega ja julgustajad. Mina olen konkreetne. Võtan su jutu kokku. Mees ei tahtnud teist last üldse - kusjuures oleks sel hetkel ju olnud võimalik ka olukorrast ja riskirasedusest teha järeldusi? (Võibolla oli see sinu suur soov, et hoolimata mehe vastumeelsusest rasedusele ka nüüd mees muutub pehmemaks ja tahab nunnutada sind). Seega, teist last mees ei soovinud, sinu asju, et sa kodust ära läheksid peaaegu, et pakib ise ja ka lahkumineku vastu pole tal midagi. Milliseid järeldusi siit sina oskaksid teha? Perenõustamisse saavad minna kaks osapoolt, kes mõlemad tahavad suhet parandada. Isegi kui mees tuleb kaasa, siis ta peab tahtma suhtes edasi olla, et sellest ka kasu oleks. Mõnikord siiski võib meestele mõjuda see, kui reaalsus kohale jõuab. Saan aru, et üks laps teil on juba olemas. Kas tal selle nädala jooksul tekib lapseigatsust? Kui ei teki, siis ka lastekaitsespetsialisti juures suhtluskorra kokkuleppimine ei too mehele reaalsust kohale. Samamoodi on mõistlik ka lastele makstav elatis siis kokku leppida, ka see võib tuua reaalsust kohale - samas tekitab see tihti ka soovimatuid tülisid siis kohe varajases faasis. Ma ei tea, kuidas mehel suhted on lapsega. Alati on ka võimalik ju, et laps soovibki isa juurde kolida hoopis...Soovitan ka soojalt alustada kohe kirjanduse lugemisega, kuidas peaksid lahkuminevad osapooled lapse jaoks käituma. Ja lahkuminekust jätke laps kohe heaga välja, sest vastasel juhul tekivad niigi raskes oludes sündinud lapsele veel enam traumad.
Kui mehele on siiski ka lapse heaolu ja perekond tähtis, siis iseseisvalt ei ole mõtet heietada, kuidas võiks. Olen seda teed läbinud oma mehega 5-aastat. Kuni hetkeni, et ma enam ei jaksanud heietada ja siis oli temal suur plaan, kuidas annab kõike päästa. Mina enam sel hetkel ei soovinud midagi päästa. Ka meil oli seksuaalneelu olematu, sest mina tundisin end hea naisena kohustatult seksima...mida enam kohustatud olin, seda vastikumaks mutuus mees.
Kui on kaks inimest, kes veel soovivad jätakata, siis minge nõustamisse. Kui üks osapool ei soovi jätkata, siis ei pane ka nõustaja tahtma teda jätkata - pigem minna sotsiaalametniku juurde, et kuidas lapse suhtluskord ja kuidas elatis. Sina proovi leida endas rahu ja leppimist olukorraga. Igale lapsele on parimaks lahenduseks kaks rahulikku vanemat! Säilita rahu. Kui oled närviline, siis loe, kuidas on võimalik tegeleda sunniviisiliselt mõtetega, et end rahustada. Sellest on kasu!
Edu
Väga hindan, et viitsite vastata. Tõepoolest on mul ka viimasel ajal tunne et ta seda teist last ei soovinud tegelikult. Ilmselt polnud tal südant mulle seda lihtsalt öelda kuna ma olin küll uuest rasedusest šokeeritud, aga siiski õnnelik. Ma ka ütlesin talle seda, et ma näen et sa ei soovi seda last tegelikult. Ma nõustusin temaga, et see ei tulnud tõesti õigel ajal kuna teine laps alles liiga väike. Siiski olime paika pannud et 2-3 aasta pärast soovime kindlasti teist last. Otsustasime rasedust mitte katkestada. Olen talle korra pakkunud paarinõustamisse minna, aga ta ei olnud sellest huvitatud. Ta ei usu selle tõhususse absoluutselt ja mõtlesin, et ega kui inimene minna ei taha, siis pole mõtet sundida teda. Sellest poleks, nagu te ütlete, tolku. Lapsega on tal tõeliselt tugev side ja ta on väga hea isa. Samuti on ta seda tüüpi inimene, kes ei jaluta lihtsalt niisama pere juurest minema. Asjade minemaviimisega ta ei kiirusta, pigem venitab. Üks päev võtab paar asja, teine päev jälle paar jne. Saa siis aru mis inimesel peas toimub ja kas teeb järeldusi või on tal ükskõik.
Näib, et olete jõudnud ummikusse, kus pikalt vindunud probleemid ja pinged suhtes on päädinud järsu muutusega - lahkuminekuga pikaaegsest kaaslasest ja laste isast – otsusega, mille õigsuses siiski kahtlete. Olete suhte jooksul läbi elanud mitmeid keerulisi etappe ning olukordi, juba pikemat aega ei ole te tundnud end selles suhtes õnnelikuna, kindlalt ja turvaliselt. Esitate oma kirja lõpus mitu keerulist ja sügavat küsimust. Paraku ei saa neile vastata mitte keegi peale teie enese. Peate enda sisse vaatama ning selgeks saama, mida teie tahate, mida teie ootate suhtelt selle mehega, üldse suhetelt ja elult. Kui teie olete veendunud, et see suhe on teie jaoks õige, et tahate seda taastada ning hoida, siis on oluline teada saada, kas sama meelt on ka teie mees. Üks mis kindel, et paarisuhe on nagu paaristants, mis eeldab kahte inimest. „It takes two to tango“, öeldakse inglise keeles. Sunniviisiliselt ei saa kedagi suhtes hoida, vägisi ei saa saa olla suhtes õnnelik, väljastpoolt ilma asjaosaliste soovi ja pingutuseta ei saa suhteprobleeme lahendada. Miskipärast on nii, et kehalise haiguse korral proovivad inimesed läbi kõikvõimalikud vahendid ja variandid, millest loodetakse abi saada, alates traditsioonilisest meditsiinist kuni kõige alternatiivsemate meetoditeni. Samas, hingeliste vaevuste ja suhteprobleemide korral loodetakse ja eeldatakse, et kõik paraneb iseenesest, justkui võluväel ja möödaminnes. Kahjuks see niimoodi ei toimu. Kui soovida midagi suhetes muuta, tervendada, peab ise muutust kogu hingest soovima, pingutama ja vaeva nägema, teemaga aktiivselt tegelema. Kui teie olete jõudnud endas selgusele, et soovite seda suhet taastada ning säilitada, ning sama tahab ka teie mees, siis soovitan teil pöörduda pere- või paarinõustaja poole abi saamiseks. Pika aja jooksul moodustunud suhte sasipundart on ilmselt keeruline ilma kõrvalise neutraalse abita lahti harutada. Kui otsustate liikuda edasi ilma selle suhteta, ka siis soovitan teil pereterapeudi või nõustaja abi otsida. Olete palju läbi elanud ning selleks, et saaksite olla tasakaalus, rahulolev ja toetav ema oma lastele, on teil vaja saada teadlikumaks enda vajadustest, tunnetest, saada terveks vanadest haavadest.
Ma käisin ka kriisinõustamises ning lõpuks tegelesimegi palju minu suhteprobleemidega. Siiski ma nagu ei tundnud et see oleks mingit selgust mulle toonud. Võib olla ma ei süvenenud ja ei soovinudki alateadlikult olukorda lahendada. Registreerisin end nüüd uuesti oma nõustaja juurde konsultatsioonile. Saan sinna aga alates 18. juulist kuna ta on puhkusel. Ma tahan, et ka mehel tekiks soov asju lahendada ja et ta jõuaks järelduseni, et soovib perega koos olla siiski. Ta on mulle viimasel ajal nii tohutult palju haiget teinud oma käitumisega, et ma hetkel ilmselt pole valmis talle andestama. Samuti ei tee ta omapoolseid samme et asja leevendada vaid suhtleb erinevate naistega ja reklaamib end vaba mehena. See teeb veel rohkem haiget ja näitab mulle et ta pole valmis probleemidega tegelema. Paarisuhte nõustamine on tulnud jutuks meil omavahel aga ta sel ajal sinna minna ei soovinud.
