Ma olen muutunud nõutuks. Pealkiri viitab minu olukorrale. Olen kärgperes. Minul on poeg ja abikaasal on tütar. Kumbki me oma eksidega läbi ei saa. Mina saan pidevalt ainult alandavaid ja sõimavaid kirju. Püüdes kokku leppida aega, et millal laps võiks isaga olla, saan vastu sõimu, et siis saan ju tema puhkuse ära rikkuda. Sellega seoses olen ka loobunud eksmehega absoluutselt suhtlemisest. Eks helistab ise tavaliselt lapsele (7 a) ja siis justkui lepib kokku, et kuna laps isa juurde läheb. Mina siiski pean bussi peale lapse panema, et ta minna kuhugi saaks...ja alati olen lapsele öelnud, et issi peab ikka emmega kokku leppima, et millisele bussile sa lähed. No oma eksiga saan veel hakkama kuidagi. Mehe eksnaine seevastu ajab puhta hulluks. See on uskumatu, kuidas mu mees peab võimlema selle nimel, et oma last näha. Ükspäev küsisin, et kui palju talle see kohtuvärk maksma on juba läinud. Vastuseks sain 4000 eurot. 4000 eurot, et teha kuidagi eksnaisele selgeks, et isa tahab olla koos oma lapsega. Hetkel käivad siis perelepituses, ema ütleb, et tema ei saa midagi teha, sest laps ei taha isa juures ööbida. Viimati laps ütles, et ei teeme ikka nii nagu on emme plaan ja et tema ei julge emmele öelda, et ta võiks siin ööbida küll. Kui ema käest küsida, et kas ta teab, miks laps tulla ei taha, siis sellele ta vastust öelda ei oska. Kui seletada, et kui laps trenni enam minna ei taha, siis ju justkui ka ikka uuritakse välja, et miks laps minna ei taha ja mis hirmud tal on sellega seoses. Nüüdseks on olukord juba nii kaugel, et lapsel on paaniline hirm. Ka küsida pole lapselt (6a) enam võimalik, et miks ta tulla ei taha. Ütleb, et ärge küsitlege ja isale on ka öelnud, et emme ütles, et ma ei pea sulle midagi rääkima.
Eksnaine väidab küll, et tema väga soodustab, et laps isa juures käiks. Samas jääb siis mulle arusaamatuks, et kui laps ja isa koos on, siis on kõik hästi ja kui paluda lapsel endal mõelda, siis ainuke mõte on emme plaan...see, et isal ja lapsel on hea suhe, see on silmaga kaugele näha. Ma saan aru, et eksnaist häirib see, et ta laps käib ja kallistab mind ja tahab meiega koos ka aega veeta. Samas seda lapse peal välja elada, tundub ka hull. Või siis olen proovinud ka mäelda, et äkki on kõik nii nagu ema räägibki. Olgu, laps ei taha tulla. Kuidas seda olukorda parandada, ikka ainult ju nii, et tead, miks ta tulla ei taha, et siis saab sellega tegeleda.
Eksnaine räägib, kuidas lapsel oli probleem siin magades, et kardinaid pole. Tõesti üks öö kui laps ärkas, käisin kõik rulood üle, et vaadata kust tekib vari ja lasin kõik rulood alla, et ei oleks hormasid varje. Loogiline eks - on probleem, on lahendus. Kui keegi ei tea, milles on probleem, siis ei saa ka lahendust pakkuda.
Kui ema ütleb, et see ei ole tema asi, miks laps isaga olla ei taha (samas ta väga soodustab lapsega koos olemist ju ise justkui), meie küsida ei tohi. Kuidas siis sellest olukorrast edasi minnakse?
Hetkel tundub, et perelepitusest ka kasu pole. Vaieldakse niisama igapäevaste tülide üle ja reaalselt probleemi ei lahata. Viimati kui see tütar siin oli õhtul, siis tahtis oma tuduriided siin selga panna ja oma teki alla pugeda....ja peale mutlikat siis tuli ema talle järele ja käskis isal soojad riided lapsele selga panna (st tudupüksid dresside vastu vahetada...väljas oli 15 kraadi....mindi 5 sammu autosse ja teistpidi edasi 5 sammu). Kas üldse on võimalik perelepitusel midagi ette võtta? Minule tundub, et ema on otsustanud, et laps siin ei käi ja kõik. Muu teda ei huvita. Laps kardab, et teeb emmele haiget ja liiga ja ei julge ise midagi tahta (sellele viitab minu meelest vajadus juba emme plaani järgi teha). Kui perelepitus on võimetu juba midagi selgeks tegema, siis järgmine samm on kohus. Millisest hetkest on lapse vaimsele tervisele parem, et siis isa üldse pole pildil? Kas selliste emade vastu polegi siis võimalik isal, kes oma lapsega koos soovib olla, mitte midagi teha?
Mina olen sellest kõigest nii väsinud. Lisaks siis lapsemuredele olen saanud ka tõsise stressi ise. Õhtul voodisse ma tihti ei suuda enam mehe kõrvale minna, sest mul kummitab peas mingi õudus jutt eksnaisest ja ta lapsest. Selle lapsega ma koos olla ka väga enam ei soovi, sest iga mu sõna võidakse kontekstist väjla rebida ja siis lapsele ette sööta, nii nagu see emale parasjagu tundub sobivat. (ükskord oli nt nii, et laps helistas emale ja kõik kõned algavad alati ühtemoodi, oi sa oled nii kurva häälega, mis juthunud on. laps siis nuttis, et ei saanud jäätist....seda laps ise ei öelnud, et ta sõi torti ja ema ei küsinud ka.) Neid kordi on lõputult...kuidas poole lapse sõna pealt ema juba saab aru, kuidas ta lapsele on liiga tehtud ja kuidas siin olek ikka lapsele nii halb on.
Ühesõnaga, selle vastikustunde ema vastu kannan ma üle ka juba lapsele. Ma saan aru, et tema on laps ja ta pole milleski süüdi. Aga siiski, hirm, et ma ütlen või teen midagi valesti on suur ja ei kao enam kuhugi.
Mees ja mina tahame mõlemad, et maa peal oleks rahu. Mina olen sellest mehe eksnaise trallist nii tüdinenud ja nüüd ka mehele korduvalt öelnud, et ma ei suudagi enam kodus olla, kui ta laps siia tuleb...sest kõik see on niiii vastik juba...
Mida ma saan teha, et ennast aidata. Kas psühholoog ju kuulab minu mure ainult ära, ta ei anna soovitusi ju, kuidas ma hakkama sellise elukorraldusega saan. Ma saan aru, et meil pole midagi teha, kui ainult leppida sellega kuidas on. Samas jällegi, kui siis laps lubatakse isaga kokku saama, siis see tuleb ka valimatult meie kokkulepete arvelt kaa.
Ma olen väsinud sellest kaklemisest...ma olen ennast disnatseerinud peaaegu kõigest. Ei küsi, et kuidas perelepituses läks. Kui ta lapsega koos on, siis küsin ainult pinnapealselt, et kuidas läks. Ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Olgu ka öeldud, et esimese aasta, ennem kui me abielus olime, siis käis laps siin hea meelega ja kui kärgpere kohta saab harmooniline öelda, siis ka tolleaegsete õudustega oli see elu harmooniline.
Kõige hullem ongi vist see hirm ja vastikus elukaaslase lapse vastu. Kuidas ma sellest lahti saan...
Tegin mehele ettepaneku, et teeme koos midagi toredat, siis läheb meelest. No käisime koos ujumas. Mina tema tütrega riietusruumis. Ma ei oska enam olla ta juures. Mul on kogu aeg tunne, et ma võin teha midagi valesti. Tahtis saunast ära minna, siis ei julgenud talle öelda enam ka, et ole ikka natuekene, saab sooja kontide vahele (sest hirm, et pärast tuleb sõimusõnum, kuidas ma sundisin ta last saunas olema...ja kui siis laps sinna juurde veel ütleb, et mul oli nii paha ja ma ei tahtnud (ta väga armastab emale ennast haledaks teha)....ja ma ei suuda ...ma jõuangi juba ette kõik õuduse välja mõelda, et kuidas see laps emale kaebab, kuidas jäätist ei saanud, sest sefiiritort oli...aga sefiiriitordist emale ei räägita.
Kas on võimalik sellisele emale teha mingeid ettepanekuid mehel perelepituses? Kas ja kuidas mina saaksin ennast aidata. Psüholoogi juurde ma ilma meheta pigem ei läheks. Minu jaoks on ka koormav kellegi juurde minna eraldi...ja ma ei saa ka aru, et milles on minu süü...
Olete tunda saanud, kuidas lahutuse järgselt võivad vanemad ja eksabikaasad elu kõigil osalistel keeruliseks teha ja kui raske on saavutada omavahelist koostööd. Kahjuks on see tõesti nii, et kõige paremad nõuanded ja lepitused ei pruugi mõjuda, kui kasvõi ühel osapoolel on jäänud miski hinge kriipima ega suuda leppida toimunuga. Samas on ju üsna loomulik, et lahutuse ja uute perede loomise käigus kerkib üles palju keerulisi tundeid – armukadedus, süütunne, viha, hirm, kaotusevalu jne. Kuigi see on mõistetav on siiski igaühel oma vaatenurk ja omad emotsioonid ning viisid kuidas nende toime tulla, kuidas end kaitsta. Seetõttu ongi vahel väga raske teha mõistlikke kokkuleppeid, nendest kinni pidada või arvestada teiste osaliste tunnetega ja laste vajadustega. Kogu energia võib minna iseendas keevate tunnete vaigistamisele, kuid mis veelgi asja keerulisemaks teeb, on see, et endas toimuvat sageli ei teadvustatagi. On ju vägagi raske juba niigi keerulises olukorras väljendada näiteks hirmu üksinduse ees, muret kaotada lapse poolhoidu kellelgi, kelle pärast on valus endal, armukadedust, et minu mees või naine jagab lähedust nüüd kellegi teisega, pettumust, et suhe purunes, soovi kätte maksta ja tunda kahjurõõmu jne.
Kuna palju segaseid tundeid varjutavad koostöövalmidust, siis ongi pigem haruldane, et kärgperes laabuks suhtlemine kõikide vahel kenasti – alati on ju kellelgi põhjust olla haavunud ja seda on vaja omakorda varjata – nii lähenvadki kõiku kõikvõimalikud salanipid. Nii olete ka teie tunda saanud neist mitmeid ja juba teategi, mida tuleks vältida. Kuid teie mure on pigem see, kuidas toimida, kui mehe eksnaine pole koostöövalmis ja läbi lapse püüab õõnestada teie peresuhteid. Kõigepealt oleks hea, kui suudaksite mõelda nii, et see on tüdruku ema raskus tulle toime sellega, et mehel on uus pere ja tema lapsel võiks olla seal hästi. See on inimlik ja mõistetav – tema ju on millestki olulisest ilma jäänud. Seega asi pole mitte teis personaalselt, vaid tal on raske leppida. Pole kasu etteheidetest, isegi kui see on vaid teie sees, et miks ta küll ometi nii teeb, saagu üle, lasku meil olla ja lapsel isa juures olemisest rõõmu tunda. Kuigi ka see oleks teie poolt vaadatuna väga loomulik mõtteviis. Küll aga võite püüelda selle poole, et lapse ema on ka vaid kaotsevalu kogev naine ning on loomulik, et ta ei näe teie pere ega teid oma sõbrana. Ta ju armastab oma tütart nii väga, et on raske kujutada, et tema mehe uus naine võiks olla tema lapsega lähendane. Selleks läheb tõesti palju aega. Teie võimalus selles olukorras on peamiselt aktsepteerida neid keerulisi tundeid ja mitte nendega kuidagi võidelda või hukka mõista. Veel oleks vaja teil jätkuvat kannatut mitte kaasa minna võimalike sõnasõdadega. Isegi kui laps kurdab midagi, on kurb ja ema näib seda nö ärakasutavat, siis loobuge end süüdi tundmast. Tehke neid asju, mida õigeks peate, lähtuge nendest arusaamadest ja kodukorrast, mis teie peres on ning püüdke vältida kaasa minemast võitlusesse, kes on parem, õigem, kes valesti aru saab jne. Lihtsalt elage ja toimetage oma parimate arusaamade kohaselt ja eirake katseid teid ja teie suhteid oma peres õõnestada.
Kõige olulisem millele oleks vaja keskenduda on suhete hoidmine oma mehega. Teie kaks olete see tugi, millele lapsed saavad toetuda. Loomulikult vajate te aega ka kõik neljakesi tegemisteks, kuid kindlasti peaks jätkuma teil aega paarsuhte toitmiseks, läheduse hoidmiseks, aga ka lastega üks-ühele koosolemisteks. On täiesti loomulik tunda vahel trotsi ja mitte tahta mehe tütrega koos aega veeta – kui nii tunnete, siis pole mõtet ka end sundida – laps ju tunneks ära, kui te pole siiras. Kui aga tunnete, et saate olla teie ise, ei pea kogu aeg kaalutlema, mida tohite öelda, et teie vastu saaks ära kasutada, saate olla loomulik ja pingevaba, siis on jälle teil koos tore.
Mis puutub nõustamisse, siis nagu eelpool kirjeldasin, siis on see tõesti keeruline ja aeganõudev protsess. Lepitamise eesmärk oleks vahendaja kaudu teha kokkuleppeid lastega seoses. Lisan veel, et kokkulepped ongi selleks, et ei oleks pidevalt vaja vaielda, kes millal ja kuidas lapsed teisele üle annab jms. Samuti on vaja kõigil kinni pidada mitmest põhireeglist, milleks üks on näiteks see, et lapsi ei kaasata täiskasvanute vahelistesse tülidesse, lapse kaudu ei uurita teise pere asju jne.
Soovitan väga teil kõigil lugeda raamatuid, mis just neist teemadest, mida kirjeldasite, räägivad: Philip Stahl „Lastekasvatus pärast lahutust“; Katrin Saali Saul „Eluterve kärgpere käsiraamat“.
