Olen lugenud väga mitmeid raamatuid laste kasvatamise kohta. Osad on seisuhohal, et vanemad peaksid alati olema ühel nõul. Muidu laps ei tea kuidas käituda, hakkab manipuleerima, et kui ühe käest ei saa taskuraha, siis jookseb teise juurde jne. Osad raamatud aga ütlevad, et see n-ö ühisrinde asi on täiesti jama.
Mina ise kaldun pigem arvama ka seda, et vanemad peaksid ikkagi ühte moodi asjadest aru saama. Samas olen nii tihti hädas, kuna oleme mehega erineval arvamusel, kuidas peaks mingit olukorda lahendadama...
Minu arust on ka sda ühisrinde asja väga keeruline rakendada. Proovisime mingi aeg mehega väga vapralt kõiges ühel meelel olla, kuid umbes kahe kuuga sai selgeks, et me ei suuda seda teha. Nüüd oleme lasnud asjadel minna omasoodu, minul on oma arvamus ja temal oma. Pole nagu midagi hullu juhtunud. Laps nagu laps ikka. Vahepeal üritab küll lunida ühe käest ja siis teise käest. Mõnikord see tal ka õnnestub (kuigi mina keelasin, paps ikka annab). Ma ei tea, kas see on hea või halb.
Mulle tundub see olema küll täiesti imetud teema. On ju üsna selge, et vanemad peavad olema ühel nõul kui nad üldse midagi saavutada tahavad. Üks lubab last peole, teine ei luba, no andke andeks, laps hakkab siis ju lihtsalt manipuleerima.
Ok, ma olen nõus, et vanemad on mõlemad inimesed ja neile meeldivad erinevad asjad ja nad peavad õigeks-valeks erinevaid asju. Seega olen ühisrinde nõude vastu. Kuid mida siis ikka teha, kui mina ütlen, et ei tohi arvutiga mängida, aga mees lubab ja siis kui mees on kodus ja mina ära, siis mängibki tundide kaupa. Mis ma siis tegema pean?
Mulle tundub, et ühisrinne on negatiivne siis, kui vanemad arvavad, et erimeelsusi ei tohiks üldse olla. Kui eeldataakse, et alati ja igas olukorras peavad ema-isa asjast sarnaselt aru saama. Tegelikkuses ei ole see ju võimalik. Kui väga nõuda endalt ühisrinnet, siis tekib vanemates pinge ja kaob loovus probleemilahenduste leidmisel. Hea ja isegi vajalik on see, kui vanemad on ühel arvamusel reeglite osas, mis kodus kehtestatud saavad. Näiteks kaua võib laps olla arvutis, millal peab õhtul koju tulema, millal sõpru kutsuda, millal ja kui palju raha saab jne. Vanemad võiksid siin omavahel eelnevalt läbi rääkida, et mida nad õigeks peavad ja siis ühisotsuse tegema. Muidu hakkab laps tõepoolest vanemate vahet jooksma ja isegi manipuleerima. Kõige halvemini tunneb ennast selles olukorras lõpuks ikkagi laps, sest tema on harjunud saama seda, mida soovib.
Selleks, et vanemad ilusti ühele meelele jõuaks, tasub neil endil omavahel kasutada aktiivset kuulamist ja mina-sõnumeid
Enamasti juhtub nii, et arusaamatused tulevad lapse nähes. Ei maksa karta, et see vanemate autoriteeti kuidagi kõigutab. Kui vanemad sel hetkel suudavad omavahel asjad rahulikult ära arutada ja siis koos midagio otsustada, on lapsel hea võimalus õppida rahumeelset probleemide lahendamist. Peamine on, et vanemad omavaahel suhtleksid ja reeglid ning erimeelsused ei jääks läbi arutamata.
Arvan ka, et võimatu on olla igas asjas absoluutselt ühel meelel. Aga minu meelest: mida kauem tunned oma kaasat (enne lapse sündi), mida rohkem tead, mida arvab ta elust, maailma asjadest, mida peab oluliseks, kuhu tahab pürgida.....Kõik see annab võimaluse kergemini jõuda kompromissini, kui see on vajalik. Ilmselt väga harva saavad kokku inimesed, kellel ei tekkigi suuri probleeme, sest nad arvavad asjadest ühtemoodi. Mina ja abikaasa oleme vist ka sellised Aga noh, eks laps on veel väike ka, aga ikkagi on juba näha, kas me mõte liigub ühes suunas (kas põnn nüüd jonnib või on lihtsalt väsinud ehk kõik nutt pole jonn jne jne jne).
