Tere.
Kirjutan, sest südames on mure suur ja raske on olla.
Alustan tänapäevast ehk hiljuti "viskasin" mehe kodunt välja ja ära ta läkski. Oleme tülitsenud ennegi, kuid viimase poole aasta-aasta jooksul ongi elu üks suur tüli lihtsalt ja mingit rahulikku keskkonda pole olnud. Meil on ka ühine aastane laps, samuti 4 last kahepeale kokku eelnevatest eludest. 2 neist elavad meiega.
Peamine probleem on mehe alkoholilembus. Viimasel ajal ta ei joo pikalt, kuid kui joob, siis ikka maani täis ja nii, et ise ei saa aru, mida ta teeb. Laste ees kukub pikali, on läbi klaaside kukkunud, vahel laamendab ja lõugab kodus, läheb "hulluks", kui joob kanget kraami.
Aastaid tagasi pani tsükleid, ikka nädal korraga.. 5 päeva oli maani täis, siis põdes päeva-paar ja alati hoidsin hinge kinni, kas nüüd nädala lõpus hakkab uuesti või mitte. Ajapikku seda jäi vähemaks, õigemini korrad jäid harvemaks. Jõi küll, aga oli mitu kuud kaine. Siis hakkasid õlle joomise.. iga õhtu paar-kolm, edasi juba kuuspakk.. Ja nii nädala sees, nt sauna õhtutel.
Ma vihkan teda, kui ta joob. Vihkan kõike, mis sellega seondub- tema järelt koristamine, teadmatus.. kas läheb ära ja kas tuleb koju või jääb kusagile "küla peale" suvitama paariks-kolmeks päevaks.. kunagi ei tea, millega asi lõppeb.
Kui kaineks saab, siis palub andeks ja alati olen andestanud. Nüüd lihtsalt tundsin, et ei talu seda enam.
Lisaks on meil raha mured. Joogi jaoks jagub raha alati, aga mehel on kaelas ka mõned kohtu täiturid, kuhu 2/3 tema rahast läheb. Ülejäänud siis suitsud ja õlud. Mina muretsen lastele söögi, maksan osad arved, ostan lastele riided .. jne. Endale pole juba aastaid midagi lubada saanud.
Ämm tänitab kogu aeg, et mees peab ju võlgadest vabaks saama ja nii peabki, et mina teda aitan. Aga ma ei jaksa enam. Südames on raske, aga ei jaksa ka nii enam. Mees telefonile ei vasta, ma ei tea midagi temast...
Tunnen, et ma ei suuda teda enam aidata.. tema võlgu maksta, kui tal raha pole. Ma ei käi hetkel tööl. Ei suuda temale järgi minna, kui ta kusagil jooma käigus on sattunud.
Selge see, et lastega on väga raske üksi. Rahaliselt ikka kui tal võimalus oli, ostis ka süüa ja maksis kommunaalid. Nüüd ütles, et unistagu ma vaid mingist elatisest jne. Samuti on minu nime peal osa tema võlgasid.. Olen täitsa murdumas, mida ma teen. Lepingud minu nime peal, kuigi mehe pärast võtsin rumala peaga..
Kas tema minema saatmine oli ikka õige tegu või oleksin pidanud kannatama, seniks kui tööle saan.. siis vähemalt maksis mingi osa asju. Ma ei tea. Kodused tööd on kõik minu teha, suure vingumise peale mees aitas, aga ega ju iga nädal ei jõua ka korrutada, ise võiks aru saada. Mees on enamus aja tööl ja kogu raha läheb tema jamade klaarimiseks.
Appi mul on peas selline segadus, ei tea mis teha enam
Teie murekoorem tundub hetkel tõesti suur ja olukord keeruline. Mitmed erinevad probleemid on kuhjunud ja teid täiesti enda alla matnud. Kahtlete, kas toimisite meest kodust välja visates õigesti ning olete segaduses, kuidas edasi.
Mõistan, et tunnete end praegu ahastuses, abitult ning olete hirmul. Muutus, mille oma elus tegite, on suur ja hirmutav. Tegelikult, võite enda üle uhke olla, et suutsite selle suurt meelekindlust ja julgust nõudva sammu astuda. Teie kirjelduse põhjal näib, et see oli hädavajalik ja ainuvõimalik toimimisviis. Üks inimese põhivajadustest on vajadus turvalisuse järele. Pidev teadmatus ja määramatus, üha süvenevad rahaprobleemid, lootuse puudumine, et midagi võiks muutuda, ei võimaldanud teil end pika aja vältel turvaliselt ja kindlalt tunda. Elamine sellistes tingimustes mõjub laastavalt psüühikale, muudab õnnetuks, masendunuks. Lisaks oli teil rahuldamata veel hulk teisi vajadusi, mis inimesel on kooselus, pereelus – näiteks majanduslik ja emotsionaalne toetus, üksteisemõistmine. Ka laste pärast on teie tehtud otsus õigustatud - ka neile võib pidev ebakindlus, jõuetus ja hirm isa kontrollimatu käitumise ees väga rängalt mõjuda. Lisaks saavad lapsed sellises keskkonnas elades kaasa malli, et taolist käitumist võib ja peab tolereerima ning selline sisemine uskumus võib nende elu hiljem oluliselt mõjutada.
Tunnustan teid, et tundes, et piir on käes ja samamoodi enam ei saa, võtsite te vastu konkreetse otsuse olukord lõpetada. Vastasel korral oleksite nagu vangis, ilma vabanemislootuseta. Endale olukorra tõsiduse tunnistamine ja otsuse langetamine on ainuke võimalus midagi parandada, edasi liikuda. Täpselt sama kehtib ka alkoholismi kohta. Alkohoolikut ei saa aidata, kui ta ise oma probleemi ei tunnista, ei taha end ravida ja muuta ning ise selleks midagi konkreetset ette ei võta.
Püüdke saavutada mõningane rahu oma meeltes ja mõtetes, et saaksite ratsionaalselt läbi mõelda võimalikud lahendusvariandid, mis teil praeguses olukorras on. Kaaluge läbi oma ressursid, mida saate kasutada, kellelt abi küsida. Ärge häbenege abi küsida, teinekord võib see tulla sealt, kust isegi loota ei julenud. Hea on, kui leiate kellegi, kellele saate oma muresid usaldada, südamelt ära rääkida, kahtlused läbi arutada. Oluline samm on tehtud, see annab võimaluse, et olukord paraneb. Soovin teile jaksu ja meelekindlust!
