Pöördun teiepoole teemal, kus laps ei soovi ühe vanemaga enam kohtuda.
Jutt käib seitsmeaastasest poisist, kes elab oma ema juures, vanemad on lahus olnud 5 aastat.
Mina olen lapse ema, kuid vaatamata sellele, püüan olukorda võimalikult objektiivselt edasi anda.
Lapse isa on 50-ndates mees, kel on ka eelnevast abielust täisealine poeg. Esimese poja saatus on sarnane teise poja saatusega. Vanemad lahutasid enne lapse kooliealiseks saamist, laps jäi ema kasvatada. Isa suhe lapsega oli peale lahutamist minimaalne. Mina tutvusin mehega kui tema poeg oli teismeline ja mul õnnestus neid korduvalt koos näha. Siiski olid kohtumised pigem väga harvad, mõnel korral aastas vanavanemate juures. Isa ei helistanud ega pidanud muudmoodi sidet oma pojaga. Kohtudes oli poeg pigem vaikne ja häbelik.
Meie kooselu kestis 5 aastat enne kui sündis laps, siis veel 2 aastat ja siis läksime lahku. Lahku minnes ütles mees, et ei kavatse lapsega suhtlema jääda, kasutades enda seisukoha selgitamiseks lauset «mina ei ole selline ameerika isa, kes käib ja oma lapsele klouni mängib». Laps on olnud sünnist saadik rohkem emapoole hoidev, seega ei olnud lapsel pealtnäha suurt traumat kui isa enam igapäevases elus ei osalenud. Peale paari kuu möödumist, otsustas isa siiski, et tahab last endajuurde külla. Laps aga oli selleks ajaks võõrdunud ja ei julenud enam minna. Nuttis ja keeldus temaga suhtlemast kui nad kohtusid. Isa oli ema peale väga kuri, süüdistades teda sihitahtlikus lapse manipuleerimises, kutsudes ema tüüpiliseks kibestunud lahutatud üksikemaks, kes isale last ei näita. Tegelikult oli olukord selline, et isa sõitis lapse kodust iga päev mööda, peatamata autot ja tulemata kasvõi kordki tere ütlema. Tema nõudmine oli saada laps kokkulepitud ajaks enda kätte. Kuna laps kartis isa, tegin ettepaneku algul kolmekesi kohtuda seni kuni laps end mugavamalt tundma hakkab. Lapse isa nõustus lõpuks ja sellised kohtumised leidsid aset mitmel korral paari kuu jooksul. Ca 4 kuu möödudes tekkis olukord, kus laps ise oli nõus oma isa juurde minema ilma, et ema kaasa tuleks ja ka ööseks jääma. Lepiti kokku regulaarsetes kohtumiskordades ja laps hakkas isa juures olema 1 x kuus 3-6 päeva korraga.
Kõik tõotas minna ülesmäge. Ema kolis lapsega Tallinnasse, kus ka lapse isal üks kodudest on, ja kohtumised lapse ja isa vahel toimusid takistusteta. Kõik kestis hästi kuni lapse ema alustas uut suhet ja lapse isa sai sellest teada. Siis hakkas ta ähvardama kohtuga ja hooldus/külastusõiguse kohtukaudu kindlaksmääramisega. Ema meessõber elas välismaal ja isal tekkis hirm, et ema ja laps kolivad eestist (oletus!). Sellest hetkest hakkas laps jälle isa kartma ja hakkas keelduma temajuurde minemast. Siiski läks lapsel isast eemaoldud aja jooksul hirm üle ja kui isa ca ühekuise intervalliga last võttis, oli laps nõus minema. Siiski jõudis kätte olukord, kus eemaloldud aeg enam ei aidanud ja lapse ema tegi taas ettepaneku saada kokku kolmekesi, et lapse pingeid vähendada. Sellest oli abi, kuid kuna laps oli juba suuremaks kasvanud ja tema eneseväljendus tunduvalt paranenud võrreldes ajaga mil ta vanemad lahku kolisid, suutis ta enda muresid ja rõõme juba palju selgemalt väljendada, mis tegi ka kergemaks tema mõistmise.
Näide : Lapse isa ja ema ja laps kohtuvad Tallinnas ühe kaubanduskeskuse parklas, et laps saaks isajuurde minna. Laps on närvis ja murelik, ema julgustab, et issil kindlasti väga hea meel kui saab sinuga olla. Saabub lapse isa, kes ilmselgelt ei suuda suhelda lapse emaga (oletan et põhjuseks lapse ema uus suhe ja mehe probleemid sellega leppida), lapse isa väldib silmsidet, ütleb mokaotsast tere, ei naerata, ei tervita last. Laps läheb järjest rohkem paanikasse. Ema jätkab toetamist, lausudes, et kõik on korras, varsti saame jälle kokku, võib mulle iga hetk helistada kui igatseb, issijuures onn ii lõbus, toredad mänguasjad jne. Sel hetkel kui laps ja isa juba autos istuvad ja ema lapsele head aega ütleb, hakkab laps nutma. Ema lohutab, püüdes anda märku, et issil on hea meel koos lapsega olla. Isa istub ja põrnitseb ilmselgelt ärritatud olekus autoaknast välja. Lõpuks laps küsib hirmunult ja nuttes, et miks siis issi ise ei ütle, et ta tahab. Ema siis palub isa, et see kinnitaks, et laps rahuneks. Laps ootab, isa teeb näo, et ei kuule küsimust, ema küsib üle. Lõpuks köhatab ilmselget ebamugavust tundes, ja ütleb, et jah jah, ikka on hea meel. Laps rahuneb natuke ja isa ja laps sõidavad ära.
Võiksin siin selliseid näiteid palju tuua.
Lapse emal ja tema meessõbral ei õnnestunud kaugsuhtes püsida ja mindi lahku. Laps oli ema meessõbraga kohtunud korduvalt. Lapse ja ema meessõbra vahel oli pingevaba ja mänguline suhe. Tänu pikale vahemaale ja väga pikkadele lahusolduid kuudele otsustati siiski üksmeeles see suhe ära lõpetada ja ka lapsele anti teada olukorrast. Kuna lapsel olid kohtumised selle mehega olnud kolme aasta jooksul küll südamlikud aga harvad, siis lahkuminek ei tundunud suurt traumat tekitavat. Oleme lapsega sellest väga palju rääkinud ja olen kuulanud lapse arvamust ja mõtteid. Eui tundu olevat negatiivset maiku sel lool.
Ka lapse isani jõudis info, et lapse ema on taas vallaline. Suhted lapse ja isa vahel muutusid pingevabamaks ja lapse isa hakkas ka lapse emaga meeldivamalt suhtlema. Niimoodi möödus aasta. Lapse emal tekkis uus suhe. Kohtumine lapse ja ema uue meessõbraga oli väga positiivne ja külaskäikudest sai kooselu. Tänaseks on elatud koos pool aastat. Kooselust sai teada lapse isa ca 5 kuud tagasi ja peale seda on alanud uus terror. Nüüd on asi nii kaugele jõudnud, et lapse isa on hakanud lapsega koos olles lapsele sisendama, et tema uus kasuisa on mingi jorss ja idikas (lapse isa sõnad läbi lapse suu edasikantuma) . Peale sellist väljaütlemist ei taha laps enam oma isa juurde minna, temaga suhelda ega temast kuulda. Ta ütleb, et isa karjub ja on temasuhtes kuri. Laps ütleb, et tal lon väga valus kui isa nii halvasti tema uut kasuisa kutsub. Laps on ema uude elukaaslasesse väga kiindunud. Lapse isa ei ole seda meest kunagi näinud ega tea temast muud kui seda, mis laps on rääkinud, usun et vaimustuses.
Võtsin kokku julguse, sest ka mina kardan oma eksabikaasale vastu hakata, ja saatsin talle kirja. Palusin tal seal kirjas enam minu elukaaslast lapsele nii nimetada põhjendades, et see teeb lapse väga kurvaks ja ajab segadusse. Vastu tuli sõimukiri, et ta kavatseb just edasi seda teha, tegemaks lapsele selgeks kui mõttetu on mu uus mees. Sellele kirjale ma enam ei vastanud. Olen 5 aasta jooksul saanud kokku sadu väga alandavaid ja minu elustiili mahategevat kirja temalt, olen ammu aru saanud, et neile vastamine on vaid ajaraisk.
Lapse isa ähvardas lastekaitsega, lubas neile rääkida minu amoraalsest elust jne. Palju ähvardusi, mida ta teeb alati. Kunagi ei ole ta midagi täide viinud. Kaldun arvama et tegu on tegelikult väga suurtes kompleksides vaevleva inimesega. Julgeks lausa kasutada väljendeid nagu nartsissist või sotsiopaat.
Lisaks siia. Lapse isa elab tänasega poole aastast Lõuna-Euroopas. Tal on seal elukaaslane ja elu, mida ta sisse seab, et sinna ehk kunagi kolida. Lapse isa näol on tegu on suhteliselt heal järjel oleva väikeettevõtjaga. Ta ei väsi kunagi avalikult rõhutamast kui heal järjel on tema ja kasutades tema sõnu, «virelen mina». Asjad ja raha on minu hinnangul tema väärtusteedetabelis esiemsel kohal. Ta on väga järsu ja alanndava kõnemaneeriga, valides tihti oma vastaseks just kas lapsed või endast nõrgemad (tema alluvad, teenindav personal). Laps kardab tänaseks oma isa niivõrd, et keeldub sinna minemast. Ta ei taha enam isegi kulda sõna isa. Ta on kurb ja masenduses ja palub, et ma ei võtaks toru kui isa helistab.
Olen pakkunud lapse isale välja, et saame kolmeksi kokku ja et ta palub lapse ees vabandust nende sõnade eest, mis lapsele haiget tegid. Tean, et see on lapse isale mõeldamatu tegevus, aga minul ei ole enam lahendusi. Ma ei taha saata last teraapiasse pelgalt selleks, et ta läbi teraapia nõustuks oma isaga kohtuma, et siis lapse isa saaks võimaluse oma vihakampaaniat jätkata ja lapse ema valikuid, kodu ja ka lapse kodu ja elu maha teha ja kritiseerida. See on nagu mingi nõiaring. Lapse isa viimane nõudmine on, et laps olgu pakitudja kammitud temapoolt antud kellaajaks ja päevaks. Laps keeldub minemast.
Ma ei karda sotsiaaltöötajaid ega lastekaitset. Olen valmis kõikidega koostööks kui vaid laps saaks oma isaga edasi pingevabalt suhelda. Kuid ma ei sa sundida last suhtlema inimesega, keda laps kardab.
Palun andke nõu kuidas käituda.
Teie pikast ja põhjalikust kirjast võib aru saada, et emana olete igati püüdnud poja ja eksmehe suhteid hoida ja toetada. Seda vaatamata mehe iseloomu ja hoiakute eripäradele, mis on teinud suhtlemise teile ja eriti lapsele väga raskeks , ebameeldivaks ja tänaseks päevaks ka võimatuks.
Kuna kirjutate, et te ei pelga sotsiaaltöötajaid ega lastekaitset, siis siinlohal julgustaksingi teid just vastavate ametiisikutega kontakteeruma. Pöörduge oma elukohajärgse lastekaitsespetsialisti poole, et abi ja nõustamist saada. Teil on õigus, laps ei pea teraapias käima, et talle keegi issi armsaks inimeseks muudaks, seda peab tegema tema isa ise. Kui ta ei ole suuteline lapsega häid suhteid hoidma ja laps keeldub põhjusega sinna minemast, ongi nii.
Mida saate aga veel teha (lisaks varasemale aastatepikkusele panusele), on lastekaitsele kogu lugu uuesti ära rääkida, võtke kaasa ähvarduskirjad, st kõik tõendusmaterjalid. Kui teie soov on mingilgi moel taastada isa-lapse suhtlemist, on vastutus suhte taastamise/hoidmise/säilitamise eest vaid täiskasvanutel, ennekõike isal endal. Lastekaitse organiseerib teie ühised kokkusaamised, teie, mees, spetsialist ning seatakse selged kokkulepped ja piirid. Piirid, milline käitumine on lubamatu, näiteks teie loo puhul siis selged kokkulepped, et isa ei musta ema ega tema elukaaslast mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel, lapse kuuldes. See on keelatud, see on tingimus, et is saaks üldse lapsega kohtuda.
Kui vajate juriidilist nõu ja abi, saate seda tasuta: http://www.juristideliit.ee/tasuta-oigusabi/
Samuti võib teile eksmehega olla abiks perelepitus, vaadake:http://www.lepitus.ee/perelepitus
Soovin teile rahulikku meelt ja meelekindlust lapse vajaduste eest seismisel!
Ei tunne teemaalgatajat ega ei oska arvata, kas kirjutatud lugu on tõsi või väljamõeldis. AGA mind teeb ettevaatlikuks emade pimesi uskumine. Võrluseks oskan rääkida vaid enda loo - minu elukaaslasel on laps eelmisest kooselust. Lahutusest on möödas pea 2 aastat, aga lapse ema on endiselt solvunud. Tema elutöö tundub olevat kättemaks eksmehele. Kuna minu elukaaslase jaoks on tähtsaim asi maailmas tema tütar, on ta tütrega kohtumise nimel talunud avalikku laimu (sotsiaalmeedias), otsest sõimu, manipuleerimist jne. Näen seda iga päev pealt. Lisaks saadab lapse ema iganädalaselt lastekaitsesse kirju, milline hirmus inimene lapse isa on ja millega ta jälle hakkama saanud (pannes talle erinevaid diagnoose nartsissistist pedofiilini välja). Enamus juttu on puhas väljamõeldis ja mõni "fakt" on pooltõde. Ta valetab täiesti uskumatuid asju. Valetab ka neid asju, mis üsna varsti välja tulevad, või mida on väga lihtne tõendada, et see on vale. Ema manipuleerib lapsega avalikult (nii sõbrannade kui eksmehe ees). Ja lastekaitse teeb näo, et kõik on hästi. Avalikult ei ole lastekaitse oma seisukohta välja öelnud, aga on tugevalt aru saada, et lastekaitse on ema poolel.
Sama tunne tekkis mul ka seda kirja lugedes. Miks eeldatakse automaatselt, et isad on hoolimatud ja pahad ning emad on siirad ja ainult lapse huvidest lähtuvad (mitte soovist oma eksile kätte maksta)? Miks ei küsita emade käest, kas asjad ikka on nii nagu nad räägivad ja miks puudub emadel kohustus oma sõnu tõendada?
Kui paarisuhe lõpeb, teeb see paratamatult haiget mõlemale osapoolele. Kahjuks on harvad lahkuminekud, kus lahku minnakse sõbralikult, koostöiselt ja läbimõeldult. Haigetsaamine, reedetusetunne (või muud põhjused), mis koos läbi töötamata on jäänud, võivadki põhjustada kibestumist, ehk ka tagasitegemisesoovi (ei ole vahet, on see siis naine või mees). Paraku jäävad vanematevaheliste lahendamata suhete hammasrataste vahele just laps(ed), kui kõige haavatavam/nõrgem osapool.
Kui olukord on väga teravaks läinud ja endiste partnerite vahelist suhtlust lapsega seoses peab manageerima lastekaitse,- siis tuleks usaldada meie spetsialistide kompetentsust. Olulised on koostöised, selged kokkulepped ekskaasade vahel, millest ka kinni peetakse.
Lastekaitsespetsialistid seisavad ennekõike lapse heaolu eest, seda peaksid tegema ka vanemad. Enne, kui vanemad ei suuda omavahelisi suhteid lõplikult klaarida, ei lõppe ka kibestumine/tagasitegemine/väiklus (millest te kirjutasite).
Seega vajavad endised elukaaslased kas paariteraapiat (suhte lõpetamiseks), perelepitust või osalemist uues programmis "Dialoog laste nimel", mille eesmärgiks on parandada lahutavate või lahku läinud vanemate vahelisi suhteid nii, et lapsed saaksid kasvada pingevabamas ja elutervemas õhkkonnas.
Sattusin lugema vastukaja oma postitusele, milles käsitletud teema on tänaseks tänu Õnne Aas-Udami nõuannetele ja toetusele saanud jätku.
Võtsin mai kuus ühendust piirkondliku lastekaitse töötajaga ja sain sealtkaudu asjalikke näpunäiteid kuidas edasi käituda. Mul ei olnud aga vajadust teha ühtegi sammu kuna lapse isa ei võtnud meiega enam ühendust. Kui ta seda tegi, siis mitte lapsega seonduvates küsimustes vaid saatis ähvarduskirju lubamaks paljastada kogu maailmale "minu tõelist palet". Nendele pöördumistele ei vastanud ma kordagi. Ühes kirjas ta ka mainis, et kavatseb lapse röövida kui viimane hakkab iseseisvalt koolis käima. Ka sellele ma ei vastanud. Olen püüdnud järgida joont kus suhtlus oleks viisakas ja konstruktiivne. Solvanguid täis kirjad ei kvalifitseeru minu jaoks aruteluks.
Suve jooksul küsisin korduvalt pojalt, kas ta sooviks isa juurde minna, alati tuli vastuseks ei.
Algas kool, esimene klass. Lapse isa saatis kirja, et ma lapsele järgnevaks aastaks edu sooviks. Ma tegin taas katset lapsega rääkida, et ehk ta on meelt muutnud, aga polnud. Siiski, olles nädal aega koolis käinud, tuli ta ühel päeval koju sooviga oma isa kohata. Kohe ta ka helistas isale ja teavitas ise oma soovistja leppisid kokku, et saavad kokku kunagi kui isa võimaluse leiab. Sellest hetkest on kohtutud kaks korda. 1 kord, et süüa lõunat teine kord viibis laps nädalavahetuse isa juures. Peale esimest lõunasöömist oli lapse entusiasm suur. Peale külas-käimist see aga kadus. Kuna lapse isa ei ole selles plaanis muutunud, et ta tihedaid kohtumisi oleks hakanud nõudma, ei ole ka kohtumisi rohkem olnud. Nüüd läks lapse isa veel kuuks ajaks Eestist ära seega ei ole lapsel vaja selle aja jooksul midagi otsustada. Praegu laps sel teemal eriliselt rääkida ei taha. Ütleb aegajal, et ta ei soovi sinna minna ja siis mainib põhjuseid.
Minu ja lapse isa vahel on suhted muutunud väga viisakaks. Miks lapse isa järsult tooni vahetas, ei tekita minus uudishimu. Olen ammu lepppinud asjaoluga, et lapse isa meel ei ole etteaimatav. Ise olen temaga olnud aastaid lugupidav ja jätkan alati seda tooni. Mu vanemad ja paljus tuttavad soovivad et ma maksaks pigem kätte ja ei suhtleks temaga üldse, et laps ei saaks rohkem traumeeritud, aga see ei täida lapse huve minu hinnangul
Tahaksin siinkohal kommenteerida Kristiina postitust. Perekeskus Sinamina nõustamiskeskuse terapeudid vastavad kõikidele pöördumistele võrdselt, olenemata pöördumise toonist või kasvõi nende inimlikust kahtlusest, et tegu võiks olla äärmiselt subjektiivse hinnanguga raskele loole. Nende asi ei ole anda hinnangut, kas abiotsija palve on kallutatud, väärastunud või manipulatiivse tooniga. Nende asi on leida tekstist küsimused ja anda võimalikult asjakohast nõu abiotsijale. Küllap on olemas portaale ja foorumeid, kus nõu otsitakse pigem lugejaskonnalt mitte professionaalilt ja ma usun, et Kristiina kommentaar sobiks pigem sellisesse keskkonda. On kahetsemapanev lugeda kuidas kogemustega terapeuti õpetakse või manitsetakse olema pigem kriitiline või skeptiline nõuotsija teksti või väidete suhtes.
Tänan väga tublisid perekeskus Sina ja Mina terapeute, kes alati väärikalt, professionaalselt ja äärmise pühendumusega kõikidele pöördumistele vastavad.
Kui lahutav või juba lahutatud lapsevanem tunneb end üksi, segaduses ja nõutuna, kuidas oleks parim viis lapsele tagada hooldusõigus või eemalelava vanema külastusõigus, või kuidas kokkuleped ka pidama saaks..., tasub alati konsulteerida oma ala spetsialistide, s.o. lastekaitsetöötajatega. Nendel on vastava teema kompetents ja suured kogemused.
Hea meel oli lugeda, et olete saanud asjakohast konsultatsiooni ja tuge oma piirkondlikult lastekaitsespetsialistilt!
Tänan teid ka positiivse tagasiside eest kogu Sinamina e-nõustajate perele! Häid sõnu on alati heameel kuulda, - see annab märku, et toimetame kohasel viisil ja lisab jõudu jätkata.
