Mure selline et lapste ema ütleb et lapsed ei soovi minuga suhelda. Lapse enda poolset arvamust ega ütlusi ma pole kuulnud.Elame aastaid juba naisega lahus. Peamiselt toimuvad sellised nn lapse mitte suhtlemise soovid siis kui on probleemid rahadega. Mul on ette nähtud igakuine elatis mida maksin selle aasta alguseni korralikult ja isegi natuke rohkem kui kohtuotsus ette nägi. Eelmise aasta lõpus andsin teada et kahjuks ei ole mul materjaalselt sellest aastast hetke seisuga maksta täit summat ja saime kokkuleppele suuliselt et ta on nõus 215 euroga. Kahjuks nüüd anti mind kohtutäiturile mis on muidugi arusaadav kuid põhi mure on see et mul ei lasta lastega suhelda mitte mingeid kanaleid pidi. Samuti on mul alust arvata et lapsed elavad ema poolse manipulatsiooni all ja neid psühholoogiliselt terroriseeritakse kodus. Sügisel õnnestus mul lastega nädal koos veeta mille käigus poeg kurtis et on mõelnud isegi aknast alla hüppamisele kuna ema sõimab teda koguaeg ja lubab ära anda kasuperre või lastekodusse. Poeg avaldas siis ka soovi kolida minu juurde Soome elama, kuid peale lapse ema juurde tagasi viimist muutus automaatselt poja suhtumine minusse ja põhi argument miks ta enam ei taha minu juurde elama tulla oli et ema ei saaks üksi hakkama ja et väiksem õde ei elaks seda üle kui nad igapäevaselt koos ei oleks.
Teie suhted laste emaga on halvad ja teile tundub, et lapsed elavad ema manipulatsiooni ja lausa terrori all.
Nii kaua, kui kohus ei ole otsustanud teisiti, on nii emal kui isal võrdne vastutus laste kasvatamise osas. Laste vajadused peavad olema rahuldatud. Lapsed vajavad nii ema kui isa ehk siis nad peavad saama olla koos nii ühe kui teisega. Siinkohal ei saa olla teema, et laps ütleb, kas ta seda soovib või mitte. Mõnikord soovib laps tervisliku toidu asemel hoopis ainult jäätist. Seda me ju ei võimalda!
Loomulikult on tihti olukord keerulisem ja mitte nii must- valge. Iga lahkuminek on lastele trauma. Seda traumat saab vähendada, kui vanemad on valmis tegema omavahel koostööd, ei kasuta lapsi relvana enda õigustamiseks ega ekspartneri ründamiseks. Lahkuminekuga seotud valu ja vihatunded võivad olla nii suured, et täiskasvanud lihtsalt ei taju, mida nad ise teevad, kuidas nad lapsi mõjutavad. Alati põrkuvad kahe inimese,kahe täiskasvanud inimese ego. Enamikel juhtudel on need inimesed üksikuna võttes toredad ja asjalikud isikud ja armastavad lapsevanemad. Koostöö ekspartneriga tähendab väga suures osas oma ego tallele panemist, hullult kannatlikkust, mõnikord paksu nahka ja alati suuremeelsust. Laste jaoks on palju abi isegi sellest, kui kasvõi üks osapool selle nimel pingutab. Seepärast, saan teile soovitada, et olge laste jaoks olemas, isegi siis, kui nad ei ole pikalt ühendust võtnud. Helistage ise, isegi siis, kui laps korrutab, et ta ei taha rääkida või vaid ühmab midagi jutu jätkuks. Laps peab saama olla laps ja ei pea nende olukordadega ise toime tulema. Võiksite laste emaga kaaluda pereterapeudi visiiti, et arutada, kuidas suhelda ja asju korraldada nii, et laste vajadused oleksid kõige paremini kaitstud.
Kui teil on siiski tõsised kahtlused, et laste huvid on ekskaasa juures mingil kombel kahjustatud, siis on kindlasti vaja konsulteerida elukohajärgse lastekaitsetöötajaga.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
