Panen minagi oma mure kirja. Olen hetkel väga segaduses. Sain ülemöödunud aastal kokku oma mehega, kes minusse armus. Olin alguses väga skeptiline, sest olen varem haiget saanud. Temas oli palju puudusi ja selliseid asju, millega tuli harjuda, kuid ajapikku õppisin neidki armastama. Kolisime juba varsti tema ettepanekul kokku. Praeguseks oleme koos elanud 13-14 kuud. Meie suhtes on olnud tõuse ja mõõne, kuid kõige raskemaks on selle teinud tema depressioon. Kuna ma ei ole varem depressioonis inimesega koos olnud, ei suutnud piisavalt mõista. Tihti tõstatasin teemasid, miks ta minuga kuhugi ei tule - tõlgendasin seda nii, et ta ehk ei armasta mind enam. Ajapikku jäi vähemaks komplimente, kingitusi ja nende kolme sõna ütlemist. Olen isegi ette heitnud, et alguses oli kõik tore ja enam ei ole. Nüüd, kõike korralikult analüüsides, taipan, et olen talle palju liiga teinud. Mõni aeg tagasi rääkisin talle ise, et ei näe tulevikku ja tegin ettepaneku aja maha võtmiseks. Selle peale läks ta närvi. Juba mitu kuud ei olnud tal olnud eriti emotsioone tablettide vahetuse tõttu. Pärast seda läks kõik ülesmäge. Kuid paar asja teda ikka häiris, mida ette heitsin. Lisaks võttis ta paljusid asju, mida ma halvaga ei mõelnud, näägutamisena. Käisime veel teises linnas väiksel puhkusel ja kõik oli hästi. Siis pidi ta reisile minema (alguses pidime koos, kuid ma ikkagi ei läinud ja tegin ettepaneku, et planeerin sarnase reisi suvel ja tundus, et talle sobis see variant) ja ta ütles, et ongi hea, et sinna üksi läheb, et saab asjade üle järele mõelda. Andsin talle natuke aega ja paar päeva hiljem teatas ta täiesti ootamatult, et tema jaoks on suhe läbi ja tal pole enam tundeid. Kuigi olin isegi seda mõelnud, raputas see mind korralikult. Analüüsisin suhet, taipasin, et tegin ise palju vigu. Ütlesin talle seda kõike, kuid ta ütles, et on juba liiga hilja. Tunnen, kuidas sees on kõik surnud. Alles nüüd taipasin, kui väga teda armastan. Ja see ei ole see faas, kus mõtlen, et kardan üksindust, vaid taipasin tõesti, kuidas olin teda pidevalt endast eemale tõrjunud. Ma ei ole veel välja kolinud ja koosolemine on raske. Me ka töötame koos, mis teeb kõik topeltraskemaks. Varem on pikim aeg, mis lahus oleme olnud, 5 päeva. Ma ei tea, mida ta mõtleb või tunneb ja pidevalt on lootus, et ehk mõtleb ta ümber praegu reisil olles. Ma tahaksin, et ta annaks mulle uue võimaluse ja saaksime nii edasi minna, et tõesti hoolin ja hoian ja olen mõistvam. Kas mul tasuks veel üritada või ongi kõik? Ta pakkus, et lähme sõpradena edasi. Ma tõesti tahaksin nii väga talle kõike heastada. Olen varem palju haiget saanud ja alles nüüd taipasin, kui hea mees ta on. Ma ei osanud teda varem piisavalt hoida. Ilmselt olid kõiksugu probleemide tekitamised mingisugune kaitserefleks, sest kartsin haiget saada. Nüüd sain nii haiget, et raske on eluga edasi minna. Või pingutada sõbrana, näidata, et tõesti hoolin ja kui võrratult kallis inimene ta mulle on? Tunnen hetkel, et olen kõik kaotanud. Kuidas leida see jõud ja edasi minna, ilma temata? Raske on, et keskkonda ka vahetada ei saa. Ja mis peamine - ma suudaks, aga ei taha ilma temata.
Nädala jooksul, pärast seda, kui ta ootamatult suhte lõpetas, püüdsin teha kõik, et näidata, kui väga hoolin. Ka alandasin end ja otsisin lähedust. Võimatu oli uskuda, et see, mis nädal aega tagasi veel oli, on nüüd justkui keelatud ja võimatu. Ta ütles vaid, et see pole hea mõte - hoida teineteist kaisus.
Võib-olla vajab ta aega? Võib-olla ongi kõik. Kuid kas minu pingutused näidata talle, kui palju ta mulle korda läheb, on täiesti asjatud? Haiget teeb, et me isegi ei proovinud oma suhet vürtsitada. Olime täielikult rutiinis. Ja see nädalalõpp, mis teises linnas mõned nädalad tagasi veetsime, oli suurepärane. Ainult et rääkisime tulevikust ja võib-olla hirmutas teda see jutt eemale. Tal on hetkel väga oluline töö ja karjääriredelil edasi pürgida. Ma jätaks tulevikujutu ja kõik. Tahaksin talle vaid toeks olla. Ma ei suuda muule mõeldagi. Kuidas eluga edasi minna? Olen varem kaotusevalu läbi elanud, kuid alati on mind petetud või mulle haiget tehtud. Ma ei suuda endaga elada, teades, et rikkusin imeilusa asja ja kaotasin suure südamega inimese omaenese lolluste tõttu.
Aitäh!
Kurb, et teie suhe lõppes. Kahjuks tuleb selline seis ette paljudel paaridel, kes koos olnud 1,5-2 aastat. Seda seetõttu, et nö armuhormoonid on oma mõju kaotanud ning oma partnerit nähaksegi justkui esimest korda ilma roosa uduta- sellisena, nagu ta tegelikult on. Siis selgubki, et ühele partnerile ei sobi, et teine näägutab, teisele jälle ebakohased etteheited tunnnete puudumise, armastuse väljendamise osas, leitakse, et polegi nagu midagi ühist jne. jne.
Teie suhte tegi kindlasti palju keerukamaks ka partneri depressioon. Juba suhte ajal kahtlesite kooselu mõttekuses, ent nüüd, mil mees otsustas suhte lõpetatda, tunnete tohutut kaotusvalu, kahetsus- ja süütundeid. Kõik need emotsioonid on mõistetavad, need ilmnevad alati, kui inimene puutub oma elus kokku kaotusega/leinaga.
Pakun siinkohal teile paar võimalust, kuidas edasi liikuda - selleks peate aga endasse vaatama ja otsustama, mida te tegelikult tahate.
Kui soovite suhet taastada/ära leppida/jätkata kooselu, soovitan teil koos mehega paariteraapiasse tulla. Kolmanda, neutraalse osapoole kaasabil suunatakse teid kohasel moel suhtlema, ka keerulistel teemadel rääkima. Samuti käsitletakse teie mõlema ootusi teineteise ja suhte osas, kokku lepitakse reeglid (kodutööd, raha, koosveedetav aeg, seks jne jne) osas. Infot paari- ja pereterapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee
Kui vajate veidi lisaaega endassevaatamisel/toimuva analüüsimisel, julgustan teid liituma Eestis läbiviidavate koolitusgruppidega: PREP-koolitus üksikisikutele- WMR: "Minu suhe on minu kätes". Koolitus ongi mõeldud inimestele, kes on keerulises suhtes, lõpetanud suhte (või pole järgmisse suhtesse veel astunud). Koolituse teemad: suhtevisiooni loomine; turvalisus paarisuhtes; hea suhe vs halb suhe; suhtlemise neli ohumärki; hea suhtlemise alustalad; teadlikud suhtevalikud; päritoluperekonna mõju; ootused; sündmused, teemad ja varjatud teemad; andestamine ja pühendumine; isiklike barjääride teadvustamine; lapsed, lahutus ja uus perekond; prioriteedid paarisuhtes. Infot algavatest gruppidest leiate:http://prep.ee/kalender/
Märtsis on ka Tartus alustamas üks grupp!
