Olen pikalt kogunud neid mõtteid endas ja otsustasin et küsin viimaks nõu. Olen ema 2,4a lapsele, mees töötab Rootsis ja on väga tihti kodust ära. Suhte algusel, nii 4a tagasi kolisime mehega kohta, kus tema eluaeg elanud on, kõik sõbrad siin ja pere ka, minul aga polnud siin kedagi ja hetkel mil olen siin elanud juba 4a pole mul ikka mitte kedagi siin. Ei ole lapsele hoidjat, kui tahan üksi korraks poodi minna ja nädalavahetusteks ei ole kellegile külla minna, ei ole mul sõbrannat kellega kohvikus kohvitassi najal juttu rääkida, ega kedagi, mehe pere kolis eestis ka ära ja enamus sõpru kadus ka tal kui isaks sai. Mõlemad oleme noored, mees varsti 26 ja mina kohe 23.
Tunnen ennast nii üksi, jah mul on laps, ten temaga koos absoluutselt kõike, ka mees ütles, et olen maailma parim ema, aga viimasel ajal on see parima ema tiitel hakanud väga meie suhte vastu pöörduma.
Aga viimaselajal on meil väga palju prpbleeme, tülitseme kogu aeg, täna ta ütles, et ta tunneb et ma ei hooli enam temast, et ma mõtlen kogu aeg anult lapsele, et temale ostan kõik asjad mida vaja ja meest ei pane ma üldse tähele. Enam ta ei taha et ma teda musitaksingi, millestki muust rääkimata...
Suvel tahab ta proovi lahusolekut teha, vaadata et kas ta hakkab meid igatsema või meie teda, et kas lahkuminek on õige või vale... ma ei oska sellest midagi arvata. Minu arust mingu siis juba kohe minema.
Ene last olime me kõikide sõprade ja tuttavate jaoks unistuste paar, me käisime igal pool, mees tegi romantilisi kingitusi ja kuna ta on majanduslikut heal järjel, siis sel ajal ostis mulle kõik asjad mis vaja läks. Ega ta praegu ka kitsi ei ole. Kuna ma tööl ei käi, siis maksab tema kõik kulud. Aga meie vahel on nagu mingi müür ja ma ei tea kas ma olen võimeline seda lammutama...
Kui ma oleks üksi ilma lapseta siis ma läheksin kohe minema, aga kuna meil on laps, kes armastab oma issit üle kõige siin maailams ja mees teda ka, siis on olukord keerulisem
mees ütleb, et ma ei saa aru temast, ma ei hooli ja jätan ta koguaeg unarusse, aga ma ei tea mida ma siis tegema pean? Teen talle süüa, õhtuti kui laps magab vaatame koos filme... Last me kellegi hoolde ei saa jätta, sest laps kardab kui emmet-issit juures pole ja ega meil polegi siin inimesi kelle hoolde jätta.
Mina tunnen ,et mees ei armasta mind üldse, tema ei alusta kunagi ise midagi, ei kallista ega midagi. kas sellist suhet on võimalik päästa ja kui on siis kuidas?
ma mõnes mõttes ju ikka armastan teda, või pigem hoolin, aga tema mind endale lähedale ei lase. Ta isegi ei taha rääkida, et mida ta tunneb. Lihtsalt on vait. Enne lapse sündi oli tema igasuguste põnevate asjade avastaja, tuli lagedale igast ideeedega, et minna matkama või skuutriga sõitma vms. Praegu on täiesti null....
Samas ma tean, et ma olen väga vastik viripill ja võibolla olekski mehe elu parem kui ta oleks vaba...
Hea, et oma mure endast „välja kirjutasite“. Meil kõigil on vaja jagada kellegagi oma mõtteid, tundeid ja muresid. Teie kirja põhjal näib, et selleks teil praegu võimalust ei ole, kuna elate eemal sugulaste-sõprade ringist ning oma mehega on suhted hetkel pingelised. Teile teeb muret, et mees teist eemaldub ning ei näita teile enam oma kiindumust ja armastust. Emaroll pakub teile rõõmu, kuid teile tundub, et ainult sellest ei piisa, et teie suhet ja pere õnnelikuna koos hoida.
Kui inimesed kohtuvad ja armuvad, on alguses romantiline kahekesi olemise periood, mis on vajalik tugeva paarisuhte üles ehitamiseks. Kirjeldate, et teil oli sellel ajal tore koos olla, mees algatas põnevaid ettevõtmisi ja kõik laabus kenasti. Lapse sünniga liigub paar järgmisse etappi, kus mingiks ajaks on suhte keskmeks vastsündinud laps ning on loomulik, et tema eest hoolitsemiseks läheb enamus nii noore ema kui isa ajast ja jõuvarudest. Lapse kasvades peab toimuma liikumine järgmisse faasi, kus lapsevanemarolli kõrval muutub taas järjest olulisemaks paari omavaheline suhe. Teie kirja põhjal tundub mulle, et praegu domineerib teie suhe lapsevanematena ja paarisuhe ehk omavaheline suhe mehega on selle varju jäänud. Samuti ei ole teil endal regulaarseid tegemisi ja suhtlemist väljaspool kodu.
Püüdke meeles hoida tähtsuse järjekorda. Kõigepealt peate hoolitsema iseenda eest, et teie vajadused oleks rahuldatud ja isiskuse areng tagatud – ainult nii saate olla tasakaalus ja täisväärtuslik inimene, kel on endaga hea olla ja kel on oma lähedastele midagi pakkuda. Püüdke tekitada endale tugivõrgustik – näiteks lapsehoidja näol – ja leida võimalusi alustada mõne hobi, harrastuse või regulaarse tegevusega, mis võimaldab teil käia kodust väljas, tegeleda asjadega, mis teid köidavad ja leida uusi sõpru. Seejärel on oluline paarisuhe oma mehega ning alles seejärel tuleb laps. See võib tunduda noorele emale kummaline, kuid nii see on, et kasvades peavad lapsed oma vanematest järjest eemalduma ning olulisemaks jääb suhe mehe ning naise vahel. Teie laps on piisavalt suur, et teda harjutada teiste inimestega. Andke talle selleks kindlasti aega, kuid olge kindlameelne, selles vanuses saavad lapsed mingi aja ilma ema-isata kenasti hakkama. Lapse iseseisvuse kasvatamine on oluline nii tema enda huvides - et ta teie külge liiga kinni ei jääks, samuti selleks, et saaksite rohkem vabadust, et teha neid asju, mis teid ennast köidavad ja ka rohkem mehele tähelepanu pöörata. Tundub, et teie suhe mehega vajab senisest suuremat hoolt ja pühendumist. Kaugsuhte puhul on omavahelist suhet kahtlemata raskem „toita“, kuid proovige selleks kasutada kõiki võimalusi. Kui mehega vestlete, pöörake tähelepanu, et te ei räägiks vaid lapsest ning praktilistest asjadest, vaid leidke ka teemasid, mis puudutavad ja on olulised teile paarina. Püüdke leida regulaarselt, niipalju kui olukord lubab, võimalusi kahekesi koosolemiseks ja tegevusteks kodust väljas vaid kahekesi, ilma lapseta - olgu need siis ühised sportimised-jalutamised või muu, mis teile mõlemale meeldib ja teid ühendab.
Niisiis, suhte areng ühest faasist teise on loomulik. Suhe mutub ajas, lapse sünni järel on loomulik, et romantilised kahekesi ettevõtmised ja sagedased tähelepanuavaldused asenduvad suures osas teistsuguste, pere ühiste tegemistega. Samuti muutub armastuse väljendamine – seda võib teha ka praktilisemal viisil, näiteks pere eest hoolitsedes. Siiski peaks omavahelisse suhtesse jätkuvalt panustama, üksteist märkama, ära kuulama, tunnustama, ühiseid kogemusi koguma - siis säilib ka lähedus. Ning ärge kõige selle taustal kaotage ära iseend.
Ehk leiate kasulikke mõtteid Sina ja Mina Perekeskuse tasuta e-loengust „Paarist pereks“: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=1
Või saate abi tasuta raseduskriisi nõustamistelefonilt: http://rasedus.ee/noustamine/telefoninoustamine
