Oleme mehega abielus olnud 10a. kooselu 15a. Kolm toredat last,ühiselt soetatud maja mis aastatega mõnusaks pesaks kõpitsetud. Tülid....kellel neid ei oleks,eks?! Alati said need alguse tühjast-tähjast,ühel oli paha tuju ja momentaalselt muutus ka teine tõrjuvaks. Kuni selle saatusliku õhtuni..jälle sõnelused,rääkimine...ütlen ausalt,et ei ole enne nii südamest-südamesse mehega rääkinud,kui tol õhtul. Temaga ei ole kunagi olnud võimalik rääkida meie suhtest,mitte kunagi ei ole me rääkinud mis meid üksteise juures segas või häiris. Ühesõnaga sain sel õhtul teada,et ta on viimased kaks nädalat suhelnud oma ühe väga ammuse naistuttavaga,kellega poes juhuslikult oldi kokku saadud.Mõlemad olid kurtnud oma kurba elu,istuti tunni kohvikus ja vahetati numbreid. Helistati ja chatiti läbi interneti telefoni,et kõned kõneeristuses ei kajastuks. See ajas mu endast nii välja,et panin täiesti läbimõtlematult järgmisel päeval ta asjad kokku ja helistasin,et võib asjadele järgi tulla. Tuli,midagi ütlemata,võttis asjad ja läks! Ma olin ta välja visanud kodust,mille ta ise ehitad,kodust kus olid tema lapsed ja......virisev naine! See aeg,kaks nädalat nüüd sellest möödas,on olnud minule ajaks mil olen korduvalt ja korduvalt enda käest küsinud,et kus tekkis viga,millal hakkasid asjad kiiva kiskuma. Mehe seisukoht oli selline,et ta ei mäleta meie koosveedetud ajast ühtegi ilusat asja,alati olid tülid ja sõnelused.Et tema ainult teeb ja rabab ja keegi teda ei aita,keegi teda ei kiida tehtud asjade eest! Aga ka mind ei ole ta kunagi kiitnud,tulen töölt kus 8h.jalgel seisnud,kodus pliidi ees seisan veel mõne tunni. Siis hakkan lastega õppima,pesu pesema,koristama,ja millalgi vajun lihtsalt voodisse. Mina olen ka kiitust väärt ja kui kiidetakse mind siis olen ka ise valmis teist kiitma. Armukadedus minu poolt......ja olin armukade,aga mõistusepiires,usun,et see kõigile naistele omane. Me ei saanud kuskil koos käija nii,et mees poleks pärast midagi ninale visanud,küll olid lastel valed riided seljas,või nägi ta mind silmi pööritamas kui tema mingi naisega juttu ajas. Aga see ei olnud nii. Usaldasin oma meest 100%,mul oli alati see kindel teadmine,et ta on mu selja taga,ja mulle toeks. Kuigi viimasel ajal ütles ta tihti,et meil ei ole ühiseid huvisi,me oleme nii erinevad,meil on erinevad sõbrad ja meil ei ole millestki rääkida! Aga seda kõike on ta öelnud vihahoos,kas ta päriselt ka nii mõtleb? Üritasin temaga rääkida,palusin andeks,lubasin,et kõik saab olema teisiti,et proovime .....ta ütles,et ta ei jõua enam,on väsinud,tahab mõtlemiseks aega. Näen,kuidas lapsed teda igatsevad,tunnen ise temast kohutavalt puudust! Aga ega olnut olematuks enam ei tee. Lihtsalt nii valus on mõelda,et edaspidi peame lastega ise siis hakkama saama. Et üks mees kellel vanust 46,võtab kätte ja soovib taas kõike otsast alustada tundub mulle kuidagi vastuvõetamatu. Olen enda peale nii kohutavalt vihane,nii vihane! Kardan seda tema mõtlemise aega,ei taha mõeldagi et millal tuleb see hirmus telefonikõne,et millal lahutama läheme! Ei oska olla,ega midagi teha. Kas ta veel mõneks ajaks rahule jätta,ja anda talle aega,või lugeda see suhe lõppenuks! Ma siiani nii loodan veel,et kõik saab korda!
Kirjeldatud olukord võiks tulla ette mõnes filmis või raamatus, kuid paraku on see teie jaoks praegu reaalsus. Endalegi ootamatult lõikasite äkitselt läbi suhte mehega, kellega teid seovad ühised lapsed, ühine kodu, ja hulk koos veedetud aastaid. Arusaadavalt süüdistate end praegu sellises ülepeakaela tegutsemises, aga ärge olge enda vastu liiga karm. Juba pikka aega ei olnud te saanud abikaasaga olulisi jutte omavahel ära räägitud. Kui kogunenud pingete ja emotsioonide „katel“ ühel hetkel plahvatas, siis lõi see teie maailma täielikult segi ning sellises tunnete möllus ei olegi võimalik ratsionaalseid ja läbimõeldud otsuseid vastu võtta. Kuna kõik käis nii kiiresti, jäid olulised teemad lõpuni lahti rääkimata ja tunded läbi seedimata ning tunnete praegu justkui lahti kistud haava, mis vajab tohterdamist.
Kirjutate, et väidetavalt ei mäleta teie mees ühisest ajast midagi positiivset. Arvestades, et ta oli viimasel ajal suhelnud ühe meeldiva tuttavaga, kellega koosolemine võis talle näida mõnus ja murevaba pidupäev, võib talle mingil hetkel tõesti tunduda teie koosoldud aeg kui üks pikk argipäev, kus rõõmude kõrval on olnud kindlasti ka hulga muresid. Siiski, kui teie mees asju pisut distantsilt vaatab ja saab aega asjade läbimõtlemiseks, tuleb talle tõenäoliselt meelde ka hea, mis oli teie suhtes.
Muster, mida kirjeldate- tülid said alguse näiliselt väheolulistest asjadest, on väga levinud. Sageli ongi nii, et ei võeta jutuks tegelikku probleemi, pinge muudkui koguneb aja jooksul ning siis juhtubki, et näiliselt täiesti tühine seik võib vallandada suure konflikti. Seepärast on oluline mitte jätta olulisi murekohti, arusaamatusi, lahkarvamusi, tülisid selgeks rääkimata ning lahendamata just siis, kui need on värskelt toimunud, aktuaalsed.
Nagu teie mees, nii tundsite ka teie puudust tunnustusest, kiitusest, heast sõnast. Teil on täielik õigus kõike seda oodata. Paraku on elus nii, et kui see ka tundub mõnikord ebaõiglane, peaksime me ise leidma endas seda suuremeelsust ja jõudu ning astuma esimese sammu muutuse teel, mitte jääma lootma teise inimese peale. Kui teate, et teie mees vajab kiitust, siis võiksite talle seda pakkuda ja niiöelda raja ette näidata – siis tuleb ka teine tõenäoliselt sellel teel kaasa ja te saate temalt vastutasuks sedasama.
Pikalt koos elanud suhtes on mõistetav, et kumbki paarilistest vajab vahelduseks ka oma tegemisi, hobisid ja sõpru, väljaspool ühiseid käike ja koosolemisi. Siiski tuleb teadlikult otsida ja tekitada võimalusi ka ühiseks ajaveetmiseks, olgu see siis ühine kinos- või restoraniskäik, SPA-nädalavahetus, vms. Ei piisa ainult neist tegemistest, mida teete koos kogu perega. Oluline on ka paari omavaheline aeg. Ühised hetkel tekitavad ühiseid kogemusi, ning see omakorda liidab ja hoiab suhte „elus“.
Aktsepteerige seda, et teie mees soovib järele mõelda ja omaette olla. Otsides praeguses olukorras positiivset poolt - hea on see, et saite abikaasaga üksteisele öelda palju olulist, mis oli jäänud pikalt rääkimata (ilmselt oli selle hulgas ka mõndagi sellist, mida kumbki teist sügaval sisimas päris nii ei mõelnud, kuid mis tunnete virvarris välja paiskus). Ning praegu on nii teie mehel, kuid ka teil endal on võimalus vaadata enda sisse ja mõelda selgeks, mida te teineteisele ja mida suhe teile tähendab, mida te tegelikult tahate. Saate teha seda, et vabandate nende sõnade pärast, mida te ütlesite, kuid ei mõelnud tõsiselt ning väljendate abikaasale oma tundeid ja soovi ühiselt jätkata/ uuesti alustada. Proovige mitte enam teha kiireid otsuseid ning paluge seda mitte teha ka oma mehel. Kõik olulised muudatused peaks olema korralikult enda sees läbi mõeldud ja analüüsitud ning teise poolega läbi arutatud. Kasutage seda aega süüvimaks enda sisse, lahterdage saadud kogemused ja kogetud tunded „sahtlitesse“, seal on kindlasti nii positiivsemaid kui negatiivsemaid „sathleid“. Seeläbi saate minevikuga rahu teha - mis olnud, see olnud, ning uue jõuga edasi liikuda. Loodan, et need minupoolsed mõtted ei ole teie jaoks tagantjärele tarkus, vaid saate uue võimaluse ning senisest teadlikumalt suhte säilimisse ja kasvamisse panustada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
