Oleme suhelnud 6 aastat. Kuna mehel oli probleem alkoholiga, toimus suur enamus meie koosolemisest purjus peaga ja pigem sellises piduses situatsioonis. Ja kuna need lõõgastuspidutsemised toimusid 2-3 korda nädalas, siis oligi nii, et poole nädalast veetsime koos ja ülejäänud poolel nädalal ta pigem vältis minuga suhtlemist. Põdes oma pohmelle ja süümepiinu. Ta ei suhelnud sel perioodil eriti kellegagi. Oli väga endassetõmbunud ja põgenes inimkontaktide eest. Ainus aeg, mil kainena koos midagi tegime, oli siis, kui tegime tööd. Ehk siis oleme ühtlasi ka kolleegid. Kuna mehel on seljataga raske lahutus (joomise pärast) oma elu armastusest, on ta mulle kinnitanud kogu meie tutvuse aja, et ei taha enam kunagi ühtegi suhet. Et tahab olla üksinda ja vaba. Samal ajal aga maandus joomingutelt alati minu juurde. Ja mina võtan ta alati vastu, sest olen 100% veendunud, et just tema on minu jaoks see õige, hingesugulane, kõige lähedasem ja kallim ja imelisem inimene, kellega elu on mind kunagi kokku viinud. Ma armastan teda südamest. Paljud meie sõbrad ja ühised kolleegid ei saanud aru, miks ma ennast niimoodi piinan. Ja eks loomulikult see äärmuslike emotsioonide vaheldumine on väga kurnav. Suur õnnetunne ja hoituse tunne vaheldus järjekindlalt tõrjutuse ja valuga. See tekitas minus tõsise depressiooni. Aga ma ei jätnud jonni, sest mina nägin temas rohkemat kui teised. Ma teadsin, et varem või hiljem peab see kõik muutuma.
Ja ma ei eksinud. Pool aastat tagasi jättis ta päevapealt joomise maha. Alguses läksid asjad veel hullemaks. Ta tõrjus mind täiesti eemale. Kapseldus täiesti endasse, ei suhelnud õieti kellegagi. Eriti aga minuga. Loomulikult viis see selleni, et mina hakkasin klammerduma ja keerasin ebameeldivalt ära. Ei suutnud sellega leppida. Ei saanud aru, kuidas ta sai lihtsalt niisama mind koos alkoholiga minema visata. Pea neli kuud tülitsesime ja ragistasime.
Siis lõpuks hakkas ta kaine olemisega rohkem ära harjuma, tuli inimeste sekka tagasi. Hakkas otsima tegevusi, mida oleks võimaik teha ilma alkoholita. Meie vahel asi paranes. Hakkasime uuesti läbi käima. Hakkasime justkui teineteist uute inimestena uuesti tundma õppima. Nüüd on lõpuks asjad kahe viimase kuu jooksul arenenud nii kaugele, et oleme koos (ka füüsilises mõttes) kaine peaga. Ei otsi koosolemiseks ainult piduseid situatsioone vaid veedame ka lihtsalt kahekesi koos õhtuid kodus minu või tema pool. See kõlab võibolla veidralt, aga tema puhul on see väga suur samm... ta on rääkinud, et ta pole alkohooliku mineviku tõttu olnud mitte kunagi varem ühegi naisega kainelt koos. Nii et ma endamisi mõtlen, et tegelikult ju peaks see olema positiivne märk.
Aga samas... kõik pole ju ikkagi nii nagu tegelikult võiks olla. Vähemalt minu arvates. Me veedame küll palju aega koos. Nii tööl kui tööväliselt, helistame (tõsi, peamiselt minu initsiatiivil) teineteisele iga päev ja jagame detailidena teineteisele kõike, mis meie elus juhtub. Me oleme teineteise kõige suuremad südamesõbrad ja usaldusisikud... ja kord või paar nädala jooksul oleme ka vahekorras. Mind aga teeb väga õnnetuks see, et endiselt ta kinnitab, et ei taha suhet ja ei taha perekonda ega vastutust. Et tahab, et kõik oleks täpselt nii nagu on. Ma saan aru, et ta alles õpib elama seda karskusega tekkinud uut elu ja ma peaksin talle andma aega, aga samas olen ma seda aega andnud juba 6 aastat.
Ma ei tea mida teha. Ma armastan teda nii väga ja ei tahaks mitte mingi hinna eest loobuda sellestki heast ja ilusast, mis meie vahel praegu on. Aga samas, kas peaksin siis tõesti loobuma enda unistusest rajada perekond ja saada lapsi? Ja ma ei tahakski perekonda kellegi teisega peale tema.
Loomulikult saan aru, et meie suhtes on igasuguseid muidki tegureid, mida kõike ei suuda kirjas kokku võtta. Mina olen liialt klammerduv, tema tahab rohkem vabadust ja üksinda olemist. Tema on oma elus juba kogenud asju (tal on eelmisest kooselust ka laps), mida mina veel ei ole. Veel kardan ma, et kuna tema on avaliku elu tegelane, siis ei ole mina äkki piisavalt atraktiivne kaaslane avalikkuse ette astumiseks. Kõige selle tõttu on minu enesehinnang väga madal ja üksiolemine muutub järjest talumatumaks. Ma ei mõista, miks ta siis üldse on minuga koos nii palju, nagu ta on, kui tal ei ole minu vastu tundeid.
Praegu ma lihtsalt püüan kuidagi nautida neidki hetki, mis meil on, ja teda igati toetada ja hoida. Lihtsalt siis, kui ta jälle ära läheb ja ma üksi jään, on väljakannatamatult valus.
Olete kuus aastat olnud suhtes alkohoolikuga. Ütlen selle otse välja, siin ei ole kahetist arusaamist.
Alkoholism on haigus ja sellest ei vabaneta päriselt mitte kunagi, küll on võimalik seda kontrolli all hoida, kui inimene ise on motiveeritud ravi saama ja on teadlik alkoholismi põhjustest, mõjust endale ja teistele ja vastutab ise oma käitumise eest.
Pool aastat tagasi tegigi mees totaalse kannapöörde oma elus, otsustades loobuda alkoholist. See on suur muutus, motivatsiooni leidmine endas ja oma elus. Kui vähegi võimalik, julgustage teda abi saama ka arstidelt (võõrutusravi), kindlasti aga tuleks tal liituda (kui ta pole seda veel senini teinud) anonüümste alkohoolikute tugigrupiga, ehk AA-rühmaga, millised toimivad erinevates Eesti osades, info: http://aaestonia.com
Ütlete, et olete temaga, sest armastate teda,- olete kunagi mõelnud, et võite olla kaassõltlane?
Teie poolt kirjeldatu võib iseloomustada vägagi levinud probleemi: kaas- või lähisõltuvust, kus armastav partner soodustab/toidab sõltuvuse püsimist. Kirjeldate, et olete olnud see inimene, kelle juurde mees alati juues maandub, arvatavasti teie ei pahandanud/ei andnud joomisele kunagi negatiivseid hinnanguid; pidutsesite koos, armastasite ja hoolitsesite mehe eest- sellega toites tema sõltuvuse püsimajäämist. Nüüd, mil mees on otsustanud tegeleda alkoholismiga, tunnete end väärtusetuna, ebakindlana, kas ikka olete tema vääriline !?
Lühidalt kaasõltuvuse tekkest, ehk leiate siin lingi: probleem kujuneb, kui meil pole lapsena normaalset, turvalist kogemust vanema ja lapse vahelisest suhtest ja me pole tundnud, et meid armastatakse meie enese pärast, siis võime me täiskasvanuna jääda kinni vildakatesse suhtemustritesse, mis taastoodavad ennast ise. Kui inimesel pole sisepilti väärtuslikust iseendast ja oma piiridest ning kogemust, et teised teda sellisena tunnustavad ja hindavad ning temaga tema enda pärast tahavad koos olla, siis ta ei teagi, kuidas inimeste vahel asjad õigupoolest olla võiksid ning inimene tunneb, et ta peab teise armastuse välja teenima. Selline inimene lepib kergesti suhetega, mis pole tema väärilised, panustab neisse oma energia ja püüab neid elus hoida, kui ta ise ka nende suhete all kannatab.
Kui teil tekkis teema vastu huvi, soovitan lugeda lähi- ja kaassõltuvuse kohta: Tommy Hellsteni raamatud: “Jõehobu elutoas. Lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega” (esmatrükk 1994),; Robin Norwoodi “Naised, kes armastavad liiga palju” (1996); Pia Mellody „Kaassõltuvus“ (2007).
Eestikeelne netirühm kaassõltlastele: http://health.groups.yahoo.com/group/CoDA-Estonia
Soovitaksin teil alustuseks kõigepealt ja kohe! iseennast aidata, ventileerida tundeid, saada tuge ja võimalust neutraalse kaaslase abil mõista toimunut ja iseennast, - mis on teid hoidnud pikas suhtes alkohoolikuga ning miks pelgate nüüd, et sel suhtel polegi tulevikku.
Tallinnas saab tasuta psühholoogilist nõustamist Tallinna Psühholoogilise Kriisiabi keskusest: http://www.eluliin.ee/index.php/tallinna-psuehholoogiline-kriisiabi ja Tallinna Perekeskuses: http://www.pk.ee; kui olete lõuna -Eestist, saate abi Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusest:http://tnk.tartu.ee/index.html
