Tere. Olen keerulises olukorras ja soovin saada nõu. Nimelt oleme abikaasaga juba 6 a koos, meil on 4 aastaseks saav laps ja ma olen lapseootel. Teine laps oli pigem mehe soov, kuna ta on minust 8 aastat vanem ja "aeg tiksub". Enne esimese laspse sündi mul oli hästitasustav erialane töö, sain emapalka. Kahjuks peale lapsehoolduspuhkuse lõppu läks ettevõte pankrotti, alguses ma ei olnud väga mures, kuna meie omavalitsuses puuduvad sõimerühmad niikuinii ja jäin lapsega koju. Lapse kasvatamine oli 100% minu peal, kuna mehel on juhtiv töö. Samal ajal otsisin ikkagi tööd ja käisin töövestlustel, et olla kursis, mis toimub tööturul ja põhimõtteliselt oli võimalik ka lapsehoidja variant. Kahjuks erialast tööd ma ei leidnud, küll olin ülekvalifitseeritud (magistri kraad+pikk töökogemus) küll väikese lapse pärast (oli minu viga, et mainisin teda üldse CV-s). Mida aeg edasi, seda keerulisem mul tööd leida, sest minu erialaga töökohti Eestis eriti ei ole. Mees oli ka minu töötamise vastu, sest mu palk oleks mitte väga suur. Ta leidis, et see on mõtetu ja mul on parem kodus olla.
Enne teist rasedust meie suhted olid head, nüüd aga mees 2-3 korda kuus hakkab minuga tülitsema raha pärast. Et tema tahab mägedes suusatamas käia ja puhkamas ja mina pean ettevõtjaks hakkama, et see oleks võimalik. Kui pakun, et lähen niisama tööle, kasvõi kasspidajaks, siis ta pole nõus, sest see on mõtetu ja "perekonna mõnitamine". Saan aru, et ma ei ole tema omandis ja tema ei saa mind keelata tööle minna, kuid saan ka aru, et siis on mul töö + 100% hoolitsemine lapse ja kodu eest. Sest mees ju ei ajanud mind tööle, võisin kodus ka olla. Mul olekski praegu parem kodus olla (arvestades veel seda, et olen rase), aga mind väga solvavad mehe näägutamised raha pärast.
Nüüd mees otsustas ja teatas mulle, et suurema osa oma palgast ta hakkab kuskile investeerima, et tagada endale kindel tulevik. Tal on ükskõik, kuidas meie lapsega saame ülejäänud rahaga hakkama. Samas tööle minna ja enda tuleviku tagada ma ka nagu ei tohi, ainult ettevõtja tohin olla (aga ma ei ole väga ettevõtja tüüpi). Ma tunnen ennast täitsa lõksus, olen ise õnnetu, et ei leia tööd ja ei kujuta ette, kuidas ma rasedana või hiljem väikese lapse ja beebiga leian endale tööd. Mõtlesin minna karjäärinõustaja juurde, ise ma juba ei kujuta ette, kuidas leida erialast tööd. Koristajaks ka nagu kohe ei taha minna, aga kui muud varianti ei ole, siis loomulikult laste pärast lähen.
Teie tülid raha ja töötamise ümber on just viimasel ajal tekkinud. Mõistate, et mehel ei ole õigust teid keelata ja piirata, te pole tema omand, kuid samas näib, et teie arvamus ja heaolu on siiski jäänud teie suhetes tahaplaanile. Olulised asjad otsustab teie peres mees üksi – nt otsustab investeerida ja endale tulevik kindlustada. Aga kes vastutab terve pere eest? Tema annab ja võtab heakskiidu teie töötamise suhtes, samuti kellena ja kus töötate või õigemini näib, et ta dikteerib, et peaksite hakkama ettevõtjaks, sest tema peab saama mägisuusatamist harrastada. Mees tahtis teist last, kuid samas eeldab, et kodu ja lapsed jäävad vaid teie hoolitseda ja nüüd siis koguni materiaalselt kanda. Mees eeldab, et teie ise peate kindlustama oma ja laste tuleviku ning samas seab piiranguid, kus te töötada tohiksite. Kui seda kõike nüüd kokku võtta, siis tundub nagu te polekski üks pere, kus on ühine tulevik ja ühine vastutus iga pereliikme eest. Muidugi olete ta nagu lõksus, sest sellises olukorras, kus teil ei ole eriti valikuid ega otsustusõigusi, kus teie arvamusel justkui ei tähendagi midagi, ongi keeruline end hästi tunda. On ju igaühel õigus oma arvamusele, paarisuhtes on oluline tunda, et õigus tunda, et hoolitakse teineteise vajadustest ja heaolust, et väärtustatakse teineteist, jagatakse kohustusi ja panustatakse ühisesse tulevikku. Veelgi enam - ka erimeelsuste korral ei peaks te taluma solvanguid. Ma ei tea, kuidas see teile endale paistab, kuid kirja põhjal küsiksin, mis on see, mis teid õigupoolest ühendab peale lapse ja veel sündimata beebi? Millele tugineb teie kahe omavaheline suhe?
Küllap neid asju on, kõike ei ole lihtsalt siin kirjas, mis on hästi ja mis teid seob ja koos hoiab. Siia ju kirjutategi seetõttu, et hetkel on küsimus üleval, mida ja kuidas edasi. Ma arvan, et see on hea mõte, minna karjäärinõustaja juurde, saada endast avaram ja selgem pilt, millist tööd võiksite otsida ja just sellist, mis teile endale sobib ja meeldib. Püüdke lähtudagi sellest, et teie ise oma tööga rahul oleksite ja võtke endale õigus mitte teha sellist tööd, mida tunnete, et teeksite vaid mehe survel või siis vaid selleks, et täita rahalist „plaani“, mille mees on üksi teie jaoks seadnud. Võimalik, et ma praegu võimendan teie sõnumit, kuid teen seda teadlikult, et saaksite võimaluse korral ka seda vaidlustada ja leida, et tegelikult on olukord lootustandvam ja teie õigus ja vabadus oma tulevikku korraldada on endisel teie kätes ning saate ka mehele toetuda. Kui aga siiski näib, et olete ikkagi tõeliselt õnnetu ja mehele loota ei saa ning seejuures pole teil ka eriti sõnaõigust, siis soovitan pöörduda ka psühholoogi või paariterapeudi poole, et koos leida viise, mis pakuks tulevikuks kindlustunnet.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
