See on üks väga pikk kiri ning tänan, kes viitsib läbi lugeda ning nõu anda. Mure on lihtsalt suur ja teeb haiget. Alustan päris algusest, et oleks veidi selgem pilt meie suhtest.
Tutvusin oma endise kaaslasega nüüdseks üle kahe aasta tagasi välismaal reisil olles. Saime tuttavaks läbi ühiste sõprade ning tema elas see aeg selles riigis, kus mina külas olin. Peale mu eestisse naasmist, hakkasime läbi sotsiaalmeedia ja läbi Skype’i suhtlema. Kõik arenes kuidagi kiiresti ja kaks kuud hiljem kui ta mulle järgi ja kolisin koos temaga välismaale. Algus oli tore ja tulevik tundus helge. Ometigi igatsesin oma vana elu, sõpru, kodu, perekonda ja isegi tööd. Käisin mõned korrad aasta jooksul ka Eestis üksi. Tema heitis see aeg mulle ette kuidas mina teda petan ja temast ei hooli ja ärgu ma tagasi tulgugi. Kui ta sai aru, et sellised väited ei mõju ja ma olengi valmis siia jääma, siis hakkas muidugi teine jutt. Lõppes lugu sellega, et ma ei suutnud seal maal tööd leida, ei suutnud ka piisavalt keelt õppida, et tööle saada ning üha enam hakkas põlema soov tagasi kodumaale naasta. Seda ma ka lõpuks tegin. Sellest umbes päev enne mu tagasiminekut rääkides jõudsime kokkuleppele, et ta tuleb ka minuga. Saan siin oma koolid ära lõpetada ja kui need läbi, siis lähme koos tagasi. Nii me koos Eestisse tagasi tulimegi.
Alguses oli tal kuidagi raske siin kohaneda. Ta oli aastaid elanud välismaal ja seal oma elu üles ehitanud. Polnud tal enam väga siin tutvusi alles ega tööd ega midagi. Töö sai ta siiski päris kiiresti ja hakkas kohanema ja suhtlema inimestega. Mida rohkem ta suhtlema hakkas, seda rohkem hakkasin mina muutuma kahtlustavaks ja süüdistavaks. Kui enne oli tema see, kes koguaeg tahtis koos olla ja iga inimese peale kellega ma väljas käisin, vaatas ta kahtlustavalt, siis mingi hetk olin hoopis mina muutunud selliseks. Justkui 180 kraadi pööre. Meie tülid läksid suuremaks. Peale igat tüli ta lahkus. Vahel tunniks-paariks aga vahel mitmeks päevaks. See hetk ma olin väga läbi, helistasin ja kirjutasin talle ja pommitasin kuni ise enam ei jaksanud üks hetk. Siis ta rahunes ka maha ja tuli tagasi ja leppisime ära jälle. Selline edasi-tagasi jooksmine kestis kuni me ühel suveõhtul jälle millegi üle tülitsesime. Ta läks minema, ütles, et jätab mu maha ja nüüd on kõik. Olgu öeldud siinkohal, et temaga eriti rääkida ei saa. Kui mina olen pigem see, kes tahaks iga probleemi üksikasjalikult lahti arutada, et saada teada teise mõtted ja leida lahendus asjadele, siis tema on pigem sedameelt, et pole mõtet rääkida, unustame ära ja elame edasi. Ma muidugi tookord juba ei suutnud uskuda, et see päriselt nii on. Oli ka enne selliseid „lähme-nüüd-kohe-lahku“ tülisi. Aga seekord see nii läkski.
Ta käitus edasi nagu me oleks lahus, kuigi elasime ühe katuse all. Mingi hetk tuli ta jutuga, et ei armasta mind enam ja ma olen kõik tunded temast ära kaotanud oma jauramiste ja halamistega. Aga ta ei ole ka nõus mu elust ära kaduma – vaid tahab sõber olla. Alguses saatsin ta pikalt selle jutuga, sest tundus mõeldamatu olla sõber mehega, keda ma tõesti too hetk arvasin, et armastan. Ka siis kui olime lahku läinud, ei suutnud ma ikka end talitseda ja uurisin koguaeg kas tal keegi teine ja kus ta käib ja mida teeb. Tean, et see ei ole normaalne aga mõtlesin, et ma parem tean tõde kui istun teadmatuses. Tülitsesime mõni nädal veel rängalt. Vahepeal juba suhtlesime normaalsemalt ja saime isegi läbi. Olimegi nagu sõbrad aga kaua mina selles suhtes vastu ei pidanud, sest see „sõbrad“ olemine lõppes pidevalt siiski voodis. Kui vahepeal tundus ka selline „suhe“ mulle sobivat, suutis ta siiski öelda või teha lõpuks midagi, mis mind haavas. Näiteks ütles: „no vaata, et sa ei arva, et me nüüd koos oleme“ või midagi sellist. See tegi nii haiget. Ma ju tean, et me ei ole koos, miks vaja seda ninaalla hõõruda veel. Vahel kui niisama helistasin ja küsisin lihtsalt huvist, et: „tsau, millega tegeled“ siis arvati, et ma nuhin ja mis see minu asi on millega tema tegeleb. Selliste asjade üle tülitsesime ka palju. Ma olen ka selline, kellel vaja midagi kohe öelda ja kes ei suuda rahule jätta kui vihastan.
See „oleme sõbrad“ periood lõppes sellega, et tal tekkis keegi uus neiu enda ellu kellega ta ka väga kiiresti koos hakkas olema. Tagantjärgi leian, et see oli hea minu jaoks, et nii juhtus. Sel hetkel kui ta lõpuks ausalt tunnistas, et tal on suhe selle tüdrukuga, kukkus justkui viimane tükk mu südamest maha kildudeks. Peale seda olin paar päeva õnnetu ja täiesti murtud. Üks hetk ärkasin ja enam ei olnud. Lihtsalt tõusin üles ja enam ei tundnud seda valu nii. Ma ei teagi täpselt mis juhtus. Tunnistasin lõpuks endale olukorda ja kuigi vahel ikka tuli see halb meelde, siis suutsin neid mõtteid tõrjuda ning olin ka omaette õnnelik. Käisin palju väljas ja suhtlesin inimestega.
See tore aeg kestis umbes kuu aega. Iga päevaga olin aina õnnelikum. Kuni ta jälle välja ilmus. Seekord siis jutuga, et ta ei saa ikka ilma minuta olla ja on kurb. Leidis, et armastab ikka mind ja tahab tagasi. Alguses ma olin veel tugev, ignoreerisin teda, ütlesin ei kõigile ta soovidele kokku saada. Üks hetk murdusin. Saime kokku. Rääkisime pikalt. Ta oli hoopis teine inimene justkui. Ma uskusin. Aga olin siiski veendunud, et mina ei anna alla ja ei hakka temaga enam koos olema. Selleks ajaks oli ta vahepeal tekkinud neiule ka asjad ära rääkinud ning nad ei jätkanud oma suhet.
Saime mehega kokku veel umbes nädala jooksul iga õhtu mitu tundi. Peale kohtumisi läksime muidugi eraldi oma kodudesse. Ehk meie kokkusaamised hõlmasidki esialgu ainult rääkimist ning see pani mind teda hoopis uue pilguga vaatama, et ta mõistab kõike ja saab aru ja ei süüdista mind jne. Peale neid rääkimisi olin muidugi uuesti võlutud temast. Nägin kuidas ta kahetseb ja kuidas tahab, et kõik oleks korras. Nii me siis vaikselt jälle ikkagi koos olema hakkasime. Kõik ilus sai kesta siiski paar kuud. Siis hakkas tema käituma viisidel, mis mulle ei sobinud, tundsin end hüljatuna ja reedetuna ning muidugi suutsin jälle end kaotada ning hakata kahtlustama, süüdistama, õiendama jne. Vahepeal suhtles ta ka aktiivselt selle neiuga, kellega vahepeal oli. Ma arvasin, et suudan sellega leppida, et neil oli koos tore ja jäävad sõpradeks ja mis selles siis halba on? Ka minul on mõni endine tänaseks päevaks lihtsalt tore sõber, kellega vahel juttu rääkida. Ometigi ma ei suuda tänase päevani sellega leppida. Kuigi mees on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole temaga midagi ja nad on lihtsalt sõbrad ja ei näe isegi nii tihti jne. Mu mõtted on ikka väga mustad ja kujutan endale kõiksugu asju ette, ilma mingeid tõendeid omamata. Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et kui neil juba koos olles mingi teema oli, siis kuidas nad nüüd nii järsku suudavad lihtsalt sõbrad olla.
Tänaseks päevaks on nii, et me oleme jälle lahus. Ometigi oleme vahepeal jälle koos olnud nagu paar. Ta on minu juures mõnda aega ja siis kaob jälle. Ma muidugi kohe tunnen ennast solvatuna ja reedetuna, et mind ongi vaja ainult vahel. Tema räägib, et me oleme rohkem ikka sõbrad ja ei ole suhtes ja kus tema muul ajal käib, pole minu asi. Tõsi, et ei olegi aga kui ma üritan eemale hoida temast, et ma ei tahagi teda oma ma ellu üldse sel juhul, siis hakkab tema kontakti otsima. Tema aga ei saa aru, et miks ma ei taha niisama suhelda ja sõber olla. Ei pea ju suhtes olema aga suhelda tahab minuga ikka. Aga mida rohkem ma temaga suhtlen niisama, seda rohkem mind häirivad ta teised tegemised ja tema aegajalt kadumine ja seda rohkem ma näitan seda ka välja ja siis lähme jälle tülli ning tema karjub, et ma ta rahule jätaks. Kui ma ei suhtle, ei näe, ei kuule, siis mind häirib järjest vähem. Tema ei tea minust midagi ja mina temast. Meil on siiski selline töö, kus me omavahel peame suhtlema ning graafikuid kokku leppima, et kes mis päev mida teeb. See on keeruline aga sellega saan veel hakkama.
Olen korduvalt palunud, et ärgu suhelgu minuga või ärgu otsigu kontakti ise ka kui tahab väga rahu saada. Ometigi ikka kuidagi leian end jälle temaga suhtlemast. Kuni selleni, et ta suudab mind millegagi jälle endast välja viia ja ma vihastan või vastupidi.
Ma tean, et see suhe ega ka suhtlus sõbratasandil ei vii kuhugi. Ma pean mõneks ajaks temast eemale saama ja mitte temast enam kuulma, et oma eluga edasi liikuda. Tema aga sellest aru ei saa. Elame ka väga lähestikku ning ta teab peaaegu alati millal ma olen kodus või ei tänu autole maja ees. Kui näeb, et ma olen kodus, siis pakub end kohvile või kutsub välja korra niisama juttu rääkima või leiab muid põhjuseid miks vaja ilmtingimata kohtuda. Üldjuhul ma annan alla ja ütlen, et eks tule siis aga samas turtsun ja olen tige.
Ma olen proovinud ta numbri blokkimist, sotsiaalmeedias ta blokkimist, lihtsalt ignoreerimist aga ta leiab ikka viisi kuidas mind kätte saada kasvõi mul maja ees seistes ja oodates ja lõpuks annan alla.
Võibolla suudaksin aastate pärast sellele kõigele naljaga vaadata ja olla rahulik ta suhtes ja võtta teda kui head tuttavat aga hetkel mitte.
Kuidas saada lahti negatiivsetest tunnetest seoses temaga, sellest meeletust vihast, mis vahepeal välja lööb ning paneb mind mõtlematult käituma ning kuidas teha talle selgeks, et ta võiks eemale hoida. Ma tunnen, et olen lihtsalt hulluks läinud selle suhtega ning ei oska enam üle olla. Eneseväärikust pole, kui arvestada, et ma lihtsalt heidan talle ta väljaskäimisi ja suhtlemisi ette ja vihastan. Samas tunnen end reedetuna, et ta ju rääkis, et püüab kõik korda saada ja on minuga alati aus ja armastab mind aga nüüd jälle käib selle teise naisega väljas. Ma lihtsalt ei tea enam mida teha ja kuidas edasi liikuda. Kas jälle lihtsalt oodata kuni ükspäev kergem hakkab või loota, et ta astub uude suhtesse ja siis jätab mu rahule kuigi see teeks haiget aga eelmine kord oli ainus lahendus mu jaoks.
|
