|
Avastasin hiljuti juhuslikult, et mees on hasartmängur. Mul lõi see tõsiselt jalad alt, halbu emotsioone, mõtteid ja segadust oli kohutavalt palju. Ometi loksus minu peas ka kaks ja kaks ühele kohale: mehel polnud kunagi väidetavalt raha, ehkki teenib korralikku palka, seda raha polnud tal kahekesi või perega ettevõtmisteks, sõprade külastamiseks jne. Kommunaale maksis tema, koduseid asju ostsime kahasse ja lasteasju ostsin peamiselt mina. Ma ei mõistnud, miks ta nii närviline, eemalolev ja hoolimatu on, kahtlustasin isegi armukest, kuid ta korduvalt väitis, et midagi sellist küll ei ole ja minu sisetunne hoolimata kahtlustest ka tundis, et ega vist ei ole jah. Ometi oli meie suhetes ja pere-elus juba pikka aega midagi väga mööda. Seda, et ta on kokku 30.000 euri erinevatele kiirlaenupakkujatele võlgu ei osanud ma isegi kahtlustada mitte. Nüüd tean, miks meil justkui väliselt rahaprobleeme polnud ja ma arvasin, et ta vaid armastab raha-teemadel asjatult vinguda ega viitsi ühiste ettevõtmiste nimel pingutada - ta lihtsalt võttis täiesti süüdimatult uue kiirlaenu, kui ka krediidikonto oli -500 euriga taas miinuses, kulud olid küll enamasti makstud, aga tegelikult laenurahadest, millest enamik läks võlgade kinnimaksmiseks või uuteks mängudeks. Elame küll väikses kohas, kuid tänapäeval on internetis mängimine nii levinud, no täiesti võimatu on näha, mida keegi oma nutitelefoni taga teeb. Ühelt töökaaslaselt kuulsin kunagi küll, et ta on tööjuures koguaeg ninapidi nutitelefonis, aga no kes tänapäeval ei ole, eks. Oma tutvusringkonnaski olen ikka väga erand selles. Ja, mis viga sedakaudu ka laenata: piiks, piiks ja raha kontol. Sõltlastele on tänapäeval asi lihtsamast lihtsamaks tehtud. Peale kaks päeva nutmist ja musti mõtteid (peamiselt keerlesid mustad mõtted selle ümber, et oma lapsed sellise mehe kõrval üles kasvatada on võimatu ja kuidas ise oma kahe kalliga küll otsast peale hakata) ühel järjekordsel unetul ööl, jõudis minuni teadmine, et see on haigus. Seejärel jõudis minuni ka esialgne otsus, et haigusest peab olema võimalik terveneda ja võlad peab olema võimalik tasuda, kui ta seda ise kõike tahab. Mõtteks väga tore, aga kuidas seda ellu viia? Ja ma ju ei usalda teda enam, kas kunagi enam suudan ja kas meie suhtel on siis üldse tulevikku? Kõik need aastad, kui tundus nii uskumatu, et meie õnnelik suhe millegi selliseni jõudis (küll arvasin, et laste sünd muutis teda selliseks, küll et ta ei oska lihtsalt õnnelik olla ja näha, mis tal on jne). Praegu ta väidab, et ta ei tunne mingitki mängukirge, arvab ka, et ta pole haige, esialgu on nõus siiski ravile minema ja asjatundja nõu küsima, kuigi me kumbki pole päris aru saanud, kuidas seda ravida ja milliseid samme tuleb astuda. Me asume tõesti pisikeses kohas: Tallinnast 120km, Tartust ja Pärnust u 90. Iganädalased sõidudki kuhugi raviasutusse lööks meie eelarvesse, kust pea iga sent läheb nüüd võlgade katteks, ikka paraja põntsu. Ravi ära jätta ma ei tahaks. Esialgu andis ta minu kätte oma pangakaardi, krediitkaardi ja internetipanga andmed, kuidagi kahtlaselt rahulikult ja väidab, kui hea see on, et kõik on minu valve all, aga kust ma tean, et ta ka teiste pankadega ennast sidunud ei ole, mille kaudu laenata? Ja veel hullem: eraisikud, kes ühel päeval otsustavad ise tulla raha sisse nõudma - need ju internetipangas ei kajastu? Ja ega siis asjad niiviisi igaveseks jääda saa, kas ma jäängi iga kord rahakotti kaasa tassima kui õue jooksma lähen jne, et ta ei saaks oma asju tagasi võtta? Hullumeelsus! Ta pani endale 3. aastaks hasartmängukeelu, aga see kehtib vaid Eestis, paljud virtuaalsaidid, kus ta mängis on mingi väljamaise päritoluga. Osadesse ma kirjutasin tema meililt, et palun sulgeda minu konto või kasutaja. Paarilt tuli ka vastus, neist ühe vastuses oli all kirjas väikselt, et seda saab alati avada, kirjutades sinna ja tänna. No kuidas siis sõltlane saab ise end aidata? See meelekindlus, et ma enam ei mängi ei saa ju neil ometi tulla üleöö. Ma ei tea, kuidas olla nii tugev ja mida edasi teha. Meil on 2 imetoredat ja kallist last, kellele ma tahan parimat ja ma tunnen, et ma pean pingutama ja ka end kokku võtta suutma, et neil oleks terve issi. Ära minna ja kõik seljataha jätta saaks ju iga kell. Asusime ka plaani välja mõtlema, kuidas nendest mõttetult suurte intressidega laenudest võimalikult kiiresti vabaneda. Mehel on tegelikult kinnistu, mis oleks vajanud müüki, aga seda müüme ju võib-olla mitu aastat ja mina keeldun kategooriliselt asja n.ö "võileivahinnaga" kiirustades ära andmast, samas mingi hirm on ka, et jõuab ka selle salaja realiseerida või kuhugi tagatiseks panna, kui hoog peale tuleb. Samas ei saa ma ju eluks ajaks tema lapsehoidjaks jääda, igat tema käiku kontrollida ja karta järgmist korda, kui tema iseloom ja meelekindlusetus teda taas alt veab või rasked ajad vajavad lohutamist.
|
