Oleme abielus 10 aastat, meil on tore laps. Abikaasaga on 2-3 viimast aastat olnud üsna tüliderohke, palju konflikte on jäänud lahendamata ja on tekkinud nn. "surnud seis" kus ei ole ei energiat ega lootust suurt midagi muuta. Viimane poolaasta oleme elanud erinevates kodudes.
Lahku ei ole läinud ametlikult, koos ka ei ole. Otsustada kumbki eriti ei oska - või mis seal mõistusega otsustada. Kõrvalsuhetega ei taha kiirustada, sest siis on veelgi raskem midagi parandada. Selline ebakindel olukord on aga avaldanud mõju meeleoludele ning tööviljakusele.
Hetkel ongi kõige suurem mure, kuidas igapäevaselt töö juures saaks keskenduda tööle, et muremõtted ei segaks töö tegemist. Paraku nii meeleolu kui ebakindlus tihti segavad keskendumist ja see avaldab mõju nii tähtaegadele kui ka ise endaga rahul olemisele. Edasi muidugi kakolleegide ja klientide tagasisidele.
See omakorda tekitab viha ning pettumuse emotsioone, ebaõigluse tunnet. Kohati käivad peas ka partnerit süüdistavad mõtted, millel erilist tolku ei ole - ise olen ju valinud temaga koosolemise.
Samuti piinab tihti üksindustunne ning lähedusvajadus. Samas tean, et ilma midagi muutmata pakuks lähedus ajutist leevendust ning hiljem võiks ahastus veelgi suuremaks muutuda. Igapäevasündmused on suht hallid. Laps muidugi pakub rõõmu ja tema nimel olen püüdnud pingutada. Mõtlen, et kui nüüd arvete maksmisega ka enam hakkama ei saa, siis oleks veelgi raskem.
Mida teha, kust alustada? Sõpru ka eriti ei ole, kellega muret jagada.
Tundub tõesti, et „ämber on tühi“ või kui seal midagi ongi, siis on see justkui hangunud („surnud seis“). Võib ka ju nii öelda, et olete end pannud kinni, st olete vältinud otsustamist. Aga teie aju töötab lahendamata teemadega edasi ja seal pole lihtsalt ruumi ega ressurssi muule (ei lase keskenduda tööle). Ühe otsuse ilmselt olete teinud pool aastat tagasi, kui asusite eraldi elama. Kuid tundub, et see oli siiski ajutine lahendus või siiski vaid põhiteema üle otsustamise vältimine. Vahel soovitakse teha paus, eralduda, et siis veidi distantseerununa suuta selgust saada, kuid kahjuks õnnestub see siiski harva. Teiegi jäite nö ooterežiimile, sest ei tulnud ühtki pidepunkti, mis aitaks teha valikuid ja selliseid, mis näiks õiged. Näiline vabadus pole samuti loonud uut hingamist ega võimalusi, pigem tunnete üksinduse rõhumist.
Kuidas siis edasi toimida? Praegu tundub olevat teil otsustavust olukorda muuta, sest olete teadlik, et ei taha olla tööl poolik ja ega ka eraelus rõõmutult üksi ning vajate enda kõrvale kedagi lähedast. See on hea eeldus ka midagi ette võtta. Kuid esmalt tuleb selgus luua, kas eelmine suhe oli ikka nii halb, et sellest loobuda. Kirjutate, et paljud tülid jäid lahendamata ja pelgate nende kordumist. Olen nõus, et ilma mõistmata, mis teie suhted pingel
iseks läksid ja muutusi tegemata, korduks suure tõenäosusega kõik uuesti. Niisiis, vaja oleks analüüsida toimunut, ühiselt see lahti rääkida ja leida üles, mida saate muuta ja arvestada. Olete aru saanud, et süüdistamisest pole kasu ja seda te prooviksitegi vältida, kuid ometi on vaja ka neid asju väljendada, millest olite häiritud ning seda peaks saama teha ka naine. Hea oleks rääkida seda mina-sõnumite kaudu ja teise vajadusi kuulates kasutada aktiivset kuulamist (vt ka Suhtlemisoskuste KKK). Lisan veel, et kindlasti rääkige ka sellest, mis oli hästi ja kuidas seda head võiks rohkem olla. Kindlasti vajate mõlemad kinnitusi, et olete teineteise jaoks midagi enamat kui vaid ühise toreda lapse vanemad. Sellest hea ei pruugi olla piisav jääda kokku paarina ja olla õnnelik.
Suhte taastamise õnnestumine ei pruugi olla kerge ja selleks on vaja teie mõlema head tahet. Alustagegi sellest, et otsustada, kas tahate seda ja saage kinnitus, kas ka naine soovib seda. Kui aga peamine takistus on see kartus, et ei oska ühist keelt leida, siis tasub ju paariterapeudi poole pöörduda, kes aitabki leida mittetoimivaid suhtemustreid ja otsida viise, kuidas hoida lähedust.
Kui suhtes selgus olemas, kas jätkata koos või eraldi, saate hingerahu. Kui pole kindalt selge, siis jäätegi pidevalt justkui kahe tooli vahel istuma ja see on ju ebamugav. Ja tõesti, kui eraelus olete kahtlev, peas keerlevad lahendamata teemad või õnnetu, siis oletegi muremõtetega ülekoormatud ja ka tööl ei saagi asjad laabuda. Tasub ju proovida!
