Tere, siin tihti antakse soovitus paarisuhtes omavahel rääkida, rahulikult ja ilma süüdistamata teist poolt, peegeldada kaaslase tundeid, proovida mõista.
Aga kui kaaslane ei soovi rääkida? Kui ta suleb silmad ja vastab et ei viitsi? Kui ta üldse eelistab olla omapäi?
Töö, ülekoormus, stress ei või ju kesta aastaid. Kaaslasele ebameeldiv minuga koos olemine - kaisutamine, suudlemine jms., ta tõmbab eemale, või teeb kiire kuiva musi ja patsutab vastu õlga, hullemal juhul lihtsalt ohkab. Ja ma ei küsi liialt, kord päevas enne magamamunekut suudlust ja kord nädalas embamist. Jääme magama meie kahjuks ka eraldi.
Perenõustamisse minna ei soovi.
Mina armastan teda, tema väidab et mind ka armastab.
Kuid see kuivus hakkab vaikselt häirima, sest tahaks suhelda ja naerda, koos elada, et oleks lähedus.
Esimesed aastad nii ei olnud, ta silmad särasid.
Millised soovitused sel juhul? Kuidas leida ühist keelt?
Teil soovid ja ootused on täiesti mõistetavad ja loomulikud. Käib ju suhte juurde oma mõtet, tunnete, arusaamade, elamuste jagamine, samuti füüsiline lähedus. Teil tundub see olema ühepoolne, kuigi teie kaaslane väidab, et armastab teid. Võib ju olla, et armastuse väljendusviisid on erinevad ja enamasti on ka nii, et üks vajab rohkem rääkimisi ja intiimsust kui teine. Sel juhul kui erinevused on suured, siis võib suhtepüsimine olla ohus, sest vastamata ootused tekitavad paratamatult rahulolematust ja pingeid. Kuid teie kirja põhjal saan aru nii, et asi võib olla nii erinevustes kui ka selles, et suhtes endas on toimunud muutus – oli ju varem sära olemas ka teie partneril. Seega on küsimus selle, mis ja on muutunud?
Kuidas rääkida ja leida ühist keelt, kui teine ei soovi rääkida – see on teie jaoks praegu peamine küsimus. Kasuks tulevad ikka need samad soovitused, mida olete lugenud – mitte süüdistada, kuid rääkida siiski, kuidas end tunnete, kui mees ei soovi rääkida, kuid teie olete rahulolematu (mina-sõnumid) ja seejärel peegeldada mehe väljendusi, ka seda, mida väljendab mitteverbaalselt (aktiivne kuulamine), nt ma saan aru nii, et sa ei taha rääkida meie suhetest; sa eelistad olla oma ette; sulle näib, et ma ootan midagi, mida sa ei suuda mulla pakkuda; sa küll soovid meie suhet, kuid sul on raske seletada, mis sind häirib; sulle näib, et oled liialt nõudlik või pealetükkiv jne. Jne. olenevalt sellest, kuidas temast aru saate. Mida ta ka ei väljenda või kasvõi kaudselt tunnetate vihjed, siis hoiduge selle arvustamisest ja jääge vaid aktsepteerivalt peegeldajaks. Vaid siis, kui ta tõepoolest tunnetab, et saab väljendada end kartmata teie reaktsioone võib ta tasapisi end avada.
Alustada oma suhtest rääkimist võiks positiivses võtmes ja meenutada seda head aega, kui koos õnnelikud olite ja püüda leida neid asju üles, mis siis oli hästi ja teisiti ning leida neid asju, mis teid ühendab. Vahel on lihtsalt argielus need liialt tahaplaanile jäänud ja seetõttu ka sära ja särts kustunud. Vaja on ju ikka suhet emotsionaalselt toita.
Kui teie olete jätkuvalt rahulolematu ja rääkimised ei õnnestu ning suhtes pole piisavalt seda, mida vastu ootate, siis ütleksin veel, et suhe toimib vastastikususel, st eelduseks on mõlemapoolne panustamine ja vastutus rahulolu eest. Kui teile jätkuvalt näib, et vaid teie pingutate, hoolite ja teine ei osale suhte toimimises, siis tasub endalt küsida, kas ja mille nimel olete nõus jätkama? Ka paariterapeut ei saa aidata, kui üks tahab ja teine ei taha suhtega tegeleda. Vahel on kahjuks tõesti nii, et on kaks halba valikut: kas teha otsus suhte lõpetamiseks või leppida ühepoolsete tunnetega suhtes olemisega. Kuid pikas perspektiivis on ju ikka üks parem valik kui teine.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
