Tere,
vabandan ette kui minu mure ei haaku teemaa või on tühine. Samas tahaksin väga tagasisidet nii enda kui ka partneri kohta.
Olen oma sõbra/partneri/vestluskaaslasega tuttav pool aastat. Tutvusime ühes tutvuskeskkonnas. Oleme kohtunud, suhtleme iga päev - juba pool aastat on nii, olen kohtunud tema sõpradega, põgusalt ka isaga. Hiljuti käisime koos pikemal välisreisil puhkamas. Me ei ole defineerinud, mis meie staatus on - suhe see vist pole, ehkki peaaegu kõik elemendid on olemas, samas pole see ka enam sõprus. Eelmise aasta algul, ehk siis pool aastat enne meie tutvumist läks ta lahku oma pikaajalisest tüdruksõbrast ja seetõttu oli tema jaoks eelmine aasta üldse raske nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka tööalaselt, ilmselgelt nii kiiresti uueks suhteks valmis ei olda. Mina muidugi tahan rohkemat, olen seda ääri-veeri väljendanud. Samas pole mul kuhugi kiiret ja olen valmis rahulikus tempos edasi liikuma. Vahepeal hakkan aga kahtlema, kas mul on mõtet aega "kulutada", äkki ikka pole asi õige. Mulle meeldivad meie vestlused, saame olla ausad ja rääkida kõigest. Samas on tema omadus ka terav keel ja ta on ka ise tunnistanud, et sõnad võivad haiget teha.
Näiteks ma tean, et tema suhtlusportaali konto on endiselt olemas ja ta külastab seda, ehkki mingit erilist aktiivsust seal pole. Ma ei saa talle sellest rääkida - me pole suhtes ja mul ei ole ju tegelikult õigust nõuda et ta selle sulgeks. Võimalik, et ta hoiab siis ikkagi enda valikud nö lahtised.
Vahepeal, just reisi ajal märkasin vastuolusid sõnade ja käitumise vahel.Ehkki ta ei ole valmis suhteks, siis käitumisega väljendab ta väga suurt tähelepanu ja hoolivust - rohkem kui sõbra tasandil. See ajab mind segadusse ja sellest sai ka räägitus.
Hiljuti tundsin ühe vestluse käigus, et ta justkui meelega tegi mind rumalaks, et siis öelda et kuidas ma võin kõike uskuda. Võib olla see ei olnudki pahatahtlik vaid nali ja probleem on minus eneses - ei suuda enda üle naerda alati ( ehkki aastatega on see oskus paranenud). Mina aga tundsin end halvast ja läksin justkui "lukku" - ma ei osanud enam millestki rääkida, olin pahane, solvunud, et minu üle nalja tehakse ( eriti kui ma ei saanud aru, miks). Väljendasin seda ka oma kaaslasele ja ütlesin, et mul läks tuju ära ja mulle ei meeldi kui mind lolliks tehakse. Lisaks siia juurde ka,et igapäevased vestlused toimuvad meil Facebookis ja telefoni teel, kuna elame üksteisest kaugel.
Siit ka minu mure/küsimus - kas olen ise liiga tundlik ja peaksin hoopis võtma sammu tagasi, lugema kümneni ja siis laskma sellised teravmeelsused endast mööda või lõpetama suhtluse (mõneks ajaks). Olen väga kahevahel - mulle meeldib vestelda ja aega veeta, kuid tundub et tal on endal mitmeid lahendamata muresid, millega ma kahjuks ju otseselt aidata ei saa, kuigi sooviksin. Või hoopiski olen lasknud end liialt mõjutada. Olen varasemalt ( 7 aastat tagasi) olnud suhtes, kus oli palju väikeseid mõnitusi, nokkimisi, mis lõpuks arenes vaimseks vägivallaks - seega tekkis hirm, et sama asi võib korduda. Kuigi suhteliselt iseseisev inimene ja ka kindlameelsust on rohkem kui varem, olen valmis kompromissideks ja võtan vastu konstruktiivset kriitikat. Samas on tunne, et enda solvamise koht on küll see, kust ma järgi anda ei saa.
Kõigepealt tahan öelda, et teie küsimus ei ole sugugi erandlik ega kindlasti ka mitte tühine. Teie kirjast selgub, et üks teie mure puudutab ebaselgust suhtes, segadust, kes te teineteisele olete ning kuidas mehepoolse vastuolulisusega toimida. Seejuures olete ka ise kõhklev ega pole seni tundnud end suhtes vabalt ja turvaliselt, ei soovi taluda solvanguid.
Olete saanud rääkida näiteks vastuolulisusest mehe jutu ja käitumise vahel, kuid ilmselt pole saanud siiski piisavalt selgust kui hinges ikka miski kriibib edasi. Suhte algul ilmselt püüdsite arvestada, et mees vajab eelmise suhte järgselt aega ja seetõttu näis sõprus piisavana ja toimivana. Pole tõesti mõistlik ühest suhtest teise kiirustada ja seeläbi otsida kompensatsiooni oma valule. Kuid nüüd, mil möödas on aasta ja teie suhe juba on arenenud poole aasta jooksul sõprusest edasi, siis mõistan ka teie segadust ja rahulolematust, kui mees jätkuvalt annab segasignaale ja põikleb selguse loomisest ka siis, kui teie olete selgelt oma ootusi väljendanud.
Võimalik, et see, mida kogete, nagu poleks õigust tunda huvi, milleks vajab mees jätkuvalt avatust teisteks suheteks, ongi üsna vastavuses sellele, mis on mehe huvides, talle mugav, kui ta ei ole valmis otsustama ega teiega suhtele pühenduma. Kui see tõesti nii on, et mees väldib seotust ja vaatab veel ringi, siis saate lihtsalt teie ise teha otsuse, kas see teile sobib või mitte.
Arvan, et poole aasta jooksul on enamasti ikka selge, kas soovitakse romantilist suhet, kas ollakse paar ja liigutakse ühise tuleviku poole või mitte. Kaugsuhe teeb muidugi pühendumise keerulisemaks, kuid just sel juhul on rohkem vaja rääkida sellest, milline on ühine arusaam toimuvast, sest usaldust ja kindlustunnet on ju veelgi raskem hoida pideva füüsilise eemaloleku korral. Usaldage oma sisetunnet ja vajadusi. Kui teie vajate midagi enamat ja ei ole nõus sellega, et mees on avatud ka teistele või ei ole valmis määratlema, et olete paarisuhtes, siis otsustage, kas olete nõus olema vaid sõbrad, head vestluskaaslased, vahel reisikaaslased ega oota muud või on teie ootus kindel paarisuhe. Kindlasti on vajalik ja ka võimalik sellest rääkida ja seeläbi vältida võimalikke haigetsaamisi vaid seetõttu et saite erinevalt teineteise ootusest aru. Lisan vaid, et ilma sulgemata end teiste jaoks ei kujune kuidagi ka tõelist usaldust, turvatunnet ega lähedust, mis on paarisuhtes nii loomulik. Ühtlasi on see vastus ka te küsimusele, kuivõrd peaksite taluma naeruvääristusi ja muutma vähem tundlikuks. Igaüks on oma tundlikkuse astmega ja kõigil on õigus eeldada, et lähisuhetes sellega arvestaks. Te võite ju püüelda selle poole, et harjuda teatud naljade ja tögamistega, kuid see toimib vaid siis, kui usaldate oma partnerit ja tajute teda heatahtlikuna. Teiega ei ole midagi valesti, kui mõni nali või kohtlemine teeb teile haiget. Küsimus on selles, kas kaaslane tahab teie tunnetega arvestada või mitte. Selleks ongi vaja esmalt olla avatud ja rääkida ning kogeda seda, et teine mõistab ja arvestab, hoolib teisest, tema vajadustest, tema haavatavusest ja püüab pakkuda talle emotsionaalselt turvalist suhet. Loodan, et need mõtted aitavad teil luua selgust oma suhtes ja teha just neid valikuid, mis on teie jaoks parim.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
