Tere!
Olen täiesti segaduses, ei tea, kuidas edasi elada.
Oleme mehega koos juba 7 aastat, meil on 4-aastane laps ja praegu ootame teist last. Suhte alguses oli kõik väga ilus, kuigi tagantjärele mõeldes, ma oleks võinud juba siis märgata, et mõned momendid ei olnud päris normaalsed.
Siis kui me abiellusime, hakkas mees tihti solvuma ja siis mossitas päev-kaks, sellel ajal ma ainult palusin vabandust, üritasin teda veenda, et ma pole pidanud silmas midagi halba, et ta valesti sai aru... Põhjused solvumisteks olid jaburad - mees solvus, kui ma midagi ütlesin või tegin mitte nii kui ta on endale kujutanud ja minult oodanud. Aga kust ma pidin teadma, mida ta täpselt ootab? Tüli alguses mes ütleb mulle alati, mida ma tema meelest olen valesti teinud, ütleb mulle, et ma ei saa midagi aru, et mul on peas kast jne ja siis, kui ma hakkan kuidagi ennast kaitsma või lihtsalt ütlen, et mul on ebameeldib, kui ta minuga niimoodi räägib, siis mees solvub. Ja siis vaikimine ja minu ignoreerimine paariks päevaks on garanteeritud. Kuni ma hakkan vabandus paluma, kusjuures ise ma ei tunne, et ma olen süüdi, ma lihtsalt ei talu seda külma sõda ja ignoreerimist kodus (eriti peale lapse sündi). Ja siis mehele veel ei sobi, kuidas ma palun andeks.
Kui mees ei ole solvunud, siis on meil kõik ideaalne - meil on tore maja, käime reisimas, tegeleme lapsega. Varem olid need solvumised kuskil kord kuus, aga viimasel ajal juba kord-kaks nädalas, ma olen koguaeg pinges, ei julge oma arvamust öelda, äkki see solvab meest. Ei julge varsti juba midagi öelda. Eriti arvestades seda, et lahkumineku korral, mul lastega pole kuskile minna ja ma ei leia endale kohe imikuga tööd.
Mees vahel tunnistab oma probleeme, siis vabandab, ja mõne aja pärast hakkab jälle mind süüdistama, norima ja solvuma. Ta on käinud kaks aastat psühholoogi juures, siis olukord oli parem, praegu tal kahjuks ei ole võimalik käia.
Olen proovinud temaga rääkida, olen ise käinud psühholoogi juures, arvan, et oskan normaalselt mittesüüdistavalt rääkida, aga mees ikkagi alati leiab midagi minu häälest või sõnadest, millepärast mu peale pahaseks saada.
Ma enam ei usu, et ta muutub. Soovin kõigepealt saada nõu, kuidas pidada mõned aastad sellises õhkkonnas vastu ja kuidas mitte võtta südamesse tema ignoreerimised ja tujutsemised. Ma saan aru, et hetkel ma ei saa minna lahku, minu ja laste elu kvaliteet kannataks väga ja mehega niikuinii peaks suhtlema laste pärast. Praegu tahan lihtsalt rahulikult nautida rasedust (mõlemad lapsed olid mehe poolt väga soovitud) ja beebiiga ning siis, kui olen psüühiliselt ja materiaalselt tugevam, siis otsustan, mida edasi.
Tänan ette vastuse eest!
Vabandan, et vastus viibis.
Kui teil on sisemine otsus olemas, et lihtsalt lepite selle olukorraga, püüdes mehe öeldut mitte südamesse võtta, siis ega olegi muud, kui tuleb seda meeles hoida ja selle järgi käituda. Teadlik püüd keskenduda heale ja mitte hoida meeles negatiivset on ka üldisemalt mõistlik oskus, mis aitab üle elada keerukaid aegu. Kirja järgi saan aru, et olete piisavalt selgeks mõelnud, mis on teie kooselust tulenevad plussid ja millised miinused, ja olete endale võtnud ülesande keskenduda plusspoolele.
Et olete ka külastanud psühholoogi, siis on teil ehk võimalik toetuda ka neile teadmistele ja hoiakutele: rääkida asjadest rahulikult, endakohaselt, hinnanguvabalt ning jääda rahulikuks ja mõistapüüdvaks ka emotsionaalselt rasketes olukordades. See, et mees üle reageerib, et pea ju tähendama, et seda peate tegema ka teie. Kui stiimuli (keegi teeb midagi) ja reaktsiooni (mina reageerin selle peale) vahele mahutada teadlikkus, siis see päästab palju olukordi üle keemast. Teie saategi vastutada vaid selle eest, kuidas teie käitute ning kuidas, millal, mil viisil midagi ütlete ning kuidas reageerite. Selle eest, kuidas vastab mees teie poolt öeldule, teie vastutada ei saa. On ka lihtsalt täiskasvanulik säilitada kõigis eluolukordades mõistvus, rahulikkus ja tasakaal. Solvumus, kontrollimata emotsioonide väljapaiskamine teise peale, solvunud vaikimine jmt ei kuulu täiskasvanu käitumisrepertuaari, need käitumised on pigem omased lastele. Nii et võib ka olla, et kui teie mehe kõrval suudate jääda rahulikuks, kannatlikuks ja mõistvaks täiskasvanuks, siis saab meeski seda õppida, ja teie rahu võib olla rahustav kogu suhtele.
Soovin teile ilusat beebiootust ja kannatlikkust ning teadlikkust keerukates olukordades.
