Tere,
Olen elukaaslasega koos 10 aastat, meie peres kasvab 5 aastane poeg, kuid viimane hetk tunnen et kasvame lihtsalt üksteisest lahku.
Elukaaslase ja poja suhe on pinnapeale, ehk tihti on ta lapsega lihtsalt liiga äge, millele ma astun ka tihti vahele ja sellepeale elukaaslane alati solvub. Kas teen valesti? Oleme pikalt sel teemal rääkinud, aga ei miskit. Leian, et selline äge peale hüppamine mõjub lapse psüühikale.
Ise tegelen põhitöö kõrvalt veel lisatööga, mis võtab minu ajast päris palju ära, kuid ilma lisatööta ei suudaks ma perele seda pakkuda, mida hetkel suudan. Elukaaslasel on ainult põhitöö. Ta kogub hirmsasti igasuguseid autosid, nende juppe ja muud kraami. Tunnen vahel, et upun juba kola sisse. Olen temaga sel teemal rääkinud, et peab korda hoidma, kuid tavaliselt selle tagajärjel tekivad vaid tülid ja lähme riidu. Kas minu käitumine on isekas?
Voodielu on nagu on, tunnen et see on mulle vastumeelseks muutunud, kuid elukaaslane teeb igakord sellest probleemi, kui ma ta eemale tõukan ja ütlen konkreetselt et ei taha. Nii harva, kui ma ka püüan, tekib tema erektsiooniga probleeme ja siis oleks nagu mina ka süüdi selles. Tihti ütlebki ta, et asi on selles, et me nii harva seksime.
Ma vajan abi ja nõustamist, kas on mõtet kuhugi koos esmalt pöörduda või peaksime koos kuskilt alustama?
Aitäh
Kooselu oma partneriga on kestnud dekaadi, teil on ühine poeg, - kahjuks aga tunnete, et mitmete erinevate murekohtade kuhjumisel hakkate teineteisest kaugenema.
On teada tõsiasi, et kirg (kirg = armumine) jahtub umbes peale kahte kooselatud aastat, edasi peaks suhe põhinema armastusel, kiindumusel, teineteise austamisel ja usaldusel. Ehk siis uutel alustel, - ning paarisuhtes algab lihtsalt eelmisest erinev etapp, kus suhte hoidmise nimel tuleb ka tööd teha. Ka seks võib muutuda aegamööda rutiinseks ning jääda üha harvemaks... mis aga ei tähenda, et sellise olukorraga tuleks leppida!
Loomulikult on taolistest teemadest keerukas rääkida, eriti kui nimetate, et vestlused muret tekitanud teemadel (lapsekasvatus, kodu korrashoid, seks) ei ole siiani vilja kandnud, vaid pigem pingeid juurde teinud.
Kuidas selliseid keerukaid vestlusi pidada? Võtmeks avatud suhtlemisel on viis, mil moel ma teise inimesega räägin.
Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile vastuseid. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk ning anda mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi. Püüdke üksteist hoolega kuulata. Selleks rääkige kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetd, annab sõna teisele ja protsess kordub. Seda niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud ja saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Kui teile tundub, et te mõlemad sooviksite oma olukorda uurida kellegi asjatundja abiga, siis on teil võimalus pöörduda a) iha puudumise teema osas seksuaalnõustaja või -terapeudi vastuvõtule. Alati on mõistlik taolise mure korral pöörduda koos partneriga, sest iha vähenemine seksuaalsuhtes ühel partneril on enamasti ikka mõlema partneri ühine mure. b) sügavama paarisuhteprobleemi arutamiseks pöörduga paari- või perenõustaja poole. Info: www.pereteraapia.ee c) tõhusamate vanemlike oskuste omandamiseks tasub koos minna Gordoni perekooli koolitusele. Info: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/
Loodan, et leiate endile sobiva terapeudi, kelle toetusega üheskoos paarina edasi liikuda suhete kasvamise-isiksuse muutuste teel, milline on paratamatu pea iga toimiva kooselu puhul.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
