Olime elukaaslasega 2 aastat kaugsuhtes, nüüdseks veidi alla poole aasta koos elanud. Oleme alles noored, pere loomist veel lähiaastail ei plaani (kuigi oleme unistanud küll, kus me elada võiksime, et võtame endale kindlasti koera, „kui ma rasedaks jään“, jne). Minu elus ei ole varem olnud inimest, kes oleks minu suhtes nii hooliv, nagu on mu elukaaslane. Kui mul on mure, kuulab ta mind alati ära, ega jäta mind üksi, kuni olen vähemalt korra naeratanud. Aga me tülitseme üsna palju, viimasel ajal järjest tihemini. Paraku ei ole konfliktide lahendamine meil kunagi hästi välja tulnud. Tülitseme rahumeelselt, vahel isegi sosinal rääkides, aga on palju vaikimist, pisaraid ja tunnete alla surumist. Tülitsedes on tunne, nagu annaks endast kõik ära ja kannataks viimse piirini valu, aga teine „poolele teele vastu“ ei tule. Elukaaslane on öelnud, et tema tunneb tülitsedes samamoodi. Mõlemad tunneme, et anname endast nii palju ära; emotsionaalsed vajadused on rahuldamata ja kummalgi on väga valus. Mõned päevad tagasi jõudsime pärast pikka ja tõsist vestlust järeldusele, et nii see enam edasi kesta ei saa. Teemaks tuli lahkuminek – kuidas me seda korraldame, kellele jääb üürikorter, kuidas edasi, jne. Olin tegelikult oma peas juba sellele variandile mõelnud, aga seda kuulda ja ise välja öelda oli ikkagi väga valus ja ootamatu. Jällegi, palju pisaraid. Õhtul andis elukaaslane mulle lugeda kirja, milles rääkis südamlikult ja ausalt, et ei ole varem kedagi teist nii palju armastanud ega teadnud, mida tähendab kellestki nii palju hoolida ning kui hea tunne on minuga koos käituda vabalt ja sundimatult iseendana. Me naersime ja lollitasime alati koos, rääkisime kõige sügavamatest hirmudest ja muredest. Aga need pidevad tülid, vaikus ja teineteise vältimine on teda nii ära kurnanud, et ta enam ei jaksa. Ta ei suuda vaadata, kuidas minul on valus ega ka ise seda valu taluda. „Nüüd on vist kõik.“ Olin ahastuses ja nutsin südamest, suutmata 10-15 minuti jooksul midagi rääkida. Elukaaslane hoidis mul käest ning kui suutsin lõpuks rääkima hakata, ütlesin, et ei ole nõus seda kõike lihtsalt käest ära andma. Sest meie „headel päevadel“ tundsin end tõesti maailma kõige õnnelikuma inimesena. Tema ütles, et ei tea ega oska enam kuidagi edasi minna, kuid lõpuks sain talt nõusoleku, et proovime siiski korra veel. Ma ei tea, kas ma kahetsen seda lunimist, aga tean kindlalt, et kahetseksin seda, kui ma ei oleks palunud veel ühte võimalust ja õhku oleks jäänud igavene „äkki ikkagi oleks...“. Pärast seda leppimist muutus kõik justkui endiseks. Aga hinges on ikkagi valu ning hirm, mis saab edasi.
Kuna ma ei ole varem end kellelegi teisele nii palju emotsionaalselt avanud, tunnen kohati, nagu oleksin sellest suhtest veidike sõltuvuses. Olen väiksest peale harjunud tundeid alla suruma, aga temaga saan kõike väljendada (ainult konfliktiolukordades hoian end tagasi). Enamik viimase aja tülisid on saanud alguse sellelt pinnalt, et tunnen end hüljatu ja ebaolulisena – kolisin teise linna, kus mul ei ole hetkel tööd ega ka palju tuttavaid, tihti nukrutsen kodus. Elukaaslane on õhtuni tööl, vahel sõidab nädalavahetuseks sõprade juurde, veedab palju aega arvutimängudega, jne. Kaheaastane ilus muinasjutt oleks nagu kokku kolides hääbuma hakanud. Mõistusega võttes ma tegelikult tean, et ei saa seada teda vastutavaks minu heaolu ja õnne eest; et ma peaksin ise ka endaga hakkama saama ega ootama kogu aeg, et tema minu meelt lahutaks ja minu eest hoolitseks. Aga kõik minu mõtted-tegemised tiirlevad elukaaslase ümber, nagu oleks iseennast suhtes ära kaotanud.Ma ei kujuta oma elu ilma temata ette. Mida teha? Kuidas pärast sellist lühiajalist lahkuminekut edasi minna ning mida teha, et edaspidi asjad samamoodi „hapuks“ ei läheks? Tahan, et me oleksime mõlemad õnnelikud.
On tõsi, et on raske olla sõltumatu heas suhtes: kui me hoolime ja usaldame, soovime olla koos, jagame oma elu, soovime teineteisele head, oleme tundlikud teineteise vajaduste vastu jne, tundub loomulik soovida selle kestma jäämist ja tunda kurbust või rahulolematust, kui miski koosolemist takistab. Suhtes tekitab suurt rahulolu tunne, et justnagu sulatakse teineteise sisse: mina armastan ja sina armastad, mina tahan sama mis sina, kumbki ei kujuta elu ette ilma teiseta. Seesugused tunded on omased just algavatele ja noortele suhetele, aga kui suhe on juba mõnda aega kestnud, kui tutvumisest, armumisest ja ninapidi koosolemisest areneb kooselu, siis tajutakse reeglina ka seda, et kaks inimest siiski ei ole "üks", suhtes on kaks inimest ning pikapeale ilmnevad erinevad vajadused ja erinev arusaam suhtes olemisest ja kooselust. Ja ongi suur küsimus, kuidas osata sulada teineteise sisse, samal ajal ise alles jäädes, kuidas ehitada oma kooselu üles nii, et kumbki oleks rahul, et kumbki saaks olla "ise" ja kumbki saaks olla "koos-koos".
Ilmselt peaksite ikkagi läbi rääkima, mida te kumbki ootate ja vajate, kui palju asju teete koos, mida teete eraldi, millised on teie kooselu reeglid, kes mille eest vastutab jne.
Jah, keegi ei saa teid õnnelikuks teha ja te ise olete vastutav oma õnne eest, aga vastutuse sisse kuulub ju ka oma vajaduste eest seismine. Kooselu ei peaks olema midagi, mis läheb nagu läheb, suurt osa sellest saab ju teadlikult juhtida. Kui olete olnud avameelsed ja avatud kõiges, siis peaks ju olema võimalik koos planeerida igat päeva ja ka suhte tulevikku.
Muutus on ikka pinge, teie suhtepinge võibki seisneda hetkel selles, et nn teineteisesse sulandumise faas on läbi (ja keegi ei jaksa olla eluaeg sulandunud, nii kaomegi ära), nn eraldumise faas aga teeb valu - kuid samas annab suhtele uue tasandi ja võimaluse olla suhtes küpsemal moel ja küpsus sisaldab ikka ka suuremat iseseisvust. See võib olla paras katsumus, ent kui suudate olla kontaktis, endist viisi avatud ja ausad, orienteeritud mõistmisele ja kuulamisele, siis on teil kindlasti šanss oma suhe alles jätta ja seda arendada. Kas mitte see ei olegi teie uus võimalus?
eelmine vastus läks kaduma, seega kirjutan uuesti. Suur tänu julgustuse eest, praeguse emotsionaalse segaduse taustal on sellest palju abi. Aga kui nüüd ikkagi otsustame koos edasi minna, siis kuidas tulla toime tülidega? Nagu eelmises postituses kirjutasin, kaasneb nendega alati palju vaikimist, vahel teineteise vältimist, tunnete allasurumist ja pisaraid. Lihtne oleks ju öelda, et "tee lihtsalt suu lahti ja räägi", aga seda takistab hirm, kuna näib, et kaalul on rohkem kui elu. Tundub, et lapsepõlvekogemuste tõttu on tülitsemine meie mõlema jaoks keeruline ja tundlik teema. Kas peaksime probleemi lahendamiseks pöörama tähelepanu enda isiklike probleemide lahendamisele või pigem paarina toimimisele?
Usun, et tarvis on mõlemat: on vaja teadlik olla oma lapsepõlve, päritolupere ja senise elukogemuse mõjudest ning vaja on olla teadlik, et see kõik n-ö voolab ka suhtesse, mõjutab seda, nii paarina toimimist kui ka mittetoimimist. Ikka võiks vaadelda oma suhet eelnevate mõjude taustal. Kui saate kõigest sellest omavahel avameelset rääkida, siis see peaks töötama suhte heaks, kui ikka soovite suhet, mis on tuumne, tõeline, aus. Suhtes ongi "kaalul rohkem kui elu", sest hea lähisuhe on inimese jaoks niivõrd oluline, ja julgus olla avatud, julgus näidata oma haavatavust ja hirme on üks viise olla sügavas ühenduses teisega. On tõsi, et kõigile ei ole see jõukohane, igaüks ei tahagi seesugust suhet, ja on igaühe isiklik valik, kuidas on kõige mugavam suhtes olla.
Mis puutub konfliktide lahendamisse, siis mängib siingi oma osa lapsepõlvest kaasasaadu (olete seda isegi märganud). Siingi võib abi olla avameelsest jutuajamisest ja kokkulepetest, milleni saab jõuda, kui kumbki oma ootustest räägib. Kui kummalgi on omad hirmud, siis peaks ka neist rääkima, ja viisidest, kuidas oleks kummagi jaoks sobilik neid maandada. Konfliktilahendusele aitab alati kaasa kontakti jäämine, dialoogi säilitamine, mis tähendab enda häälestamist kuulmisele ja mõistmisele. Kui olete seni teisti harjunud, on vaja kindlasti võtta aega uute harjumuste kinnistamiseks, ja kui tulevad esimesed õnnestumised, on edasine proovimine juba lihtsam.
