Tere, Olen nõutu oma muredega. Oleme olnud elukaaslasega koos juba 8 pikka aastat. Kõik toimib, sobime hästi kokku, voodis on kõik korras. Kuid siis on see miski mis on puudu? Mees ütleb et ma mõtlen asju välja ja pingutan üle nagu naised ikka teeva... kuid... Tunnen lähedusest puudust. Olen alati olnud pere inimene ja lähedus on tähtis olnud. Pea kordagi 8 aasta jooksul ei ole elukaaslane olnud see kes tuleb teeb kalli, musi, kaissu, jne. Ei kõnni me käest kinni ega nt. küsi ta kui haige oled et kuidas tervis on kallis... Kas tõesti olen mina see totu, kes nüüd aru ei saa millestki? Kus see kompromiss siin tuleks teha siis? ega inimest ju muuta ei saa kui inimene ise muutuda ei taha. Olime kuu päevad tagasi lahku minemas, Kuna elukaaslane arvas et mina sunnin liigapalju asju talle peale...et mina ostustan mida teha ja kuhu minna. Jah mina olen aktiivsem pool, ja tihti teen mina plaane. Leppisime siis nüüd kokku et mina muudan ennast selles suhtes ja saan vastu lähedust, Olen muutnud ennast ja palju... nüüd on ainult tema siis käinud väljas ja teinud omi asju... ja mina istun ikka üksi kodus...
Suhtes olles on kummalgi partneril kohustus seista enda eest ja samas olla tundlik ka teise vajaduste vastu. Kirja põhjal saan aru, et teie vajadused on erinevad nii läheduse kui ka koos väljas käimise osas. Ilmselt teil ikkagi vahel õnnestunud erimeelsusi lahendada nii, et kumbki on rahul, sest miski on teid ju neis suhetes hoidnud. samas on selge, et mingeid kokkuleppeid ja ühiseid arusaamu oleks suhtes olles ju siiski vaja kaardistada ning neist siis kinni hoida.
Ma ei tea, kui palju olete küsinud endalt: milline on see suhe, milles ma soovin olla? Milline on elu, mida soovin elada? Millisteks kompromissideks olen valmis? Mis on see, millega ma ei lepi? Kas ma tean, millised on vastused samadele küsimustele minu partneril? Teatav ühine platvorm arusaamades ja väärtustes võiks ju olla – kuidas muidu koospüsimine võimalik oleks?
Suhte õnnestumiseks on igal juhul vaja kummagi pingutust, suhe ei püsi niisama. Ja kui vaid üks pingutab, on suhe varsti kreenis. Süüdistada teineteist on lihtne: miks sina ei tee nagu mina tahan ja miks mina pean tegema nagu sina tahad. Ma ei tea, kui palju olete avameelselt rääkinud sellest, mis võiks olla teisiti ja mis eriti tähtis - siis ka järjekindlalt seda „teisiti’t“ ellu viia. Kooselu on vabatahtlik ühendus, mis põhineb kummagi soovil suhtele pühenduda. Teatav ühine platvorm arusaamades ja väärtustes võiks ju samuti olla – kas olete seda üheskoos arutanud?
