Tere, meie peres on 2 väikest last, 1, 3 aastane ja 4 aastaseks saav. Tänaseks on meil omavahelised tülid igapäevased. Need algasid intensiivselt tegelikult uba peale esimese lapse sündi. Siis avastas ja leidis mees, et temal on vaja hakata hobiga tegelema ja ta oli pea iga õhtu kodust ära. tagasi tuli alles peale lapse uneaega. Mina olin kogu aeg lapsega üksi. Mul ei olnud kedagi kes abiks käinud oleks. Ma olin rahulolematu ja lõpuks kurnatud ja väsinud. Kui noorim oli 1, 3 aastane läksin kuuks ära, sest tundsin, et sedasi ma edasi elada ei taha. Ütlesin seda ka mehele. Tol hetkel ta ütles, et ei andesta seda mulle kunagi. Kui ma talle rääkisin, et vajan ka puhkust ja lapsest eemaloleku aega sai ta vihaseks. Mis ema ma selline olen, tahan lapsest eemale saada. Ema peabki lapsega koos olema. Kui ma aga eemal olin, hakkasin ise igatsema ja siis tundus, et olen ka ise ülereageerinud jne. Igatahes rääkisime ja jätkasime koos. Hakkasin kord näfdalas trennis käima ja mees jäi lapsega 1, 5 tunniks koju. Kuna aga laps oli harjunud minuga, siis hakkas ta nutma. Mees aga kunagi ei lohuta, see oli alati minu ülesanne. ja nüüd olles lapsega kodus ta ei teinudki midagi, lasi lapsel ainult nutta, pani põrandale istuma, oli ise juures või eemal. Ükskor dta lindistas mule llapse nuttu ja ütles, et vaat amida sa teed oma lapsele. lõpetasin trennis käimise ära. Tundus, et kui mina oma vajadusi lahendan lapse uneajal ja pööran tähelepanu ka mehele, siis on kõik hästi. Jäin teist korda rasedaks ja jäin haigeks. Hiljem selgus, et mul oli ravimata hambajuurepõletik, kuid see väljendus selles, et mul hakkasid ebaselged valud. hambaarst sureta svälja 3 valet hammast, valud muutusid üha suuremaks, lõpetasin ägeda kolmiknärvipõletikuga intensiivis haiglas. kuskil 4 kuud kestis see enne kokku, ma ei suutnud enam oma lapse eest hoolitseda, valud olid nii suured, valuvaigisteid sain tarbida asinult piiratud koguses raseduse pärast. terve see aeg, oli mees mu peale vihane ega aidanu dmind laps ehoidmisega või kui aitas, siis tegigi seda vihaga. Noh lähme, ema ytahab sust lahti saada. ta nagu ei oleks uskunud, et mul tõesti on väga halb ja valus. Kui haiglas olin, käi sta mind ühe korra vaatamas. saan aru, et ta oli jäänud üksi lapsega, see oli tema jaoks uus olukord, t aoli närvis jne. terve selle raseduse esimese poole, sh haigla stehtavate toimingute tõttu, pidin kuulma seda, et ma jään tõenäoliselt lapsest kõhus ilma. Ei jäänud. laps jäi alles ja sündis tervena. Kuid jäin üsn akohe peale lapse sündi rinnapõletikku ja siis uuetsi. Mõlemal korral ägedalt, et sattusin jälle haiglasse. Mu mees oli maruvihane ja ütles, et kui mina haige olen kannatab terve pere selle all. kannatabki, näegin seda ju isegi. Ta on suurepärane isa, kui ta tahab olla. Mängib lapsega, käib mänguväljakul, vahets toas, kuid see on nii harva. Igapäevaselt ei ole ta lapsega nüüd lastega seoses mingei dkohustusi võtnud. Lasteaeda viib last kui on tuju. Kui ta mingil põhjusel minu peale vihastab ja seda juhtub tihti, siis ta ei vii last. Ta ei räägi minuga või ütleb ebaviisakalt, saates mind kuhugi.. vabandanud on ta mõned korrad. KUnagi ta rääkis, et ta ei oska ja tal ei ole peresuhet toimivat endal olnud, tema ema kasvatas kätega jne. ma saan aru, et selline asi mõjutab inimest. Kuid ma ei saa sellest aru, miks ta ei tee midagi selleks et muutuda. Olen korduvalt palunud, et lähme nõustamisele. Siis ta ütleb, et abi vajan mina mitte tema. tal on õigus. Tänasek sma vajan abi. Ma olen kurnatud, väsinud, vihane ja närviline. Teine laps magas esimese aasta väga halvasti, ta oli pidevalt öösiti üleval, st mina koos temaga. Ma olin pidevalt haige. Ma olin üksi. ma ise arvan, et palju on seotud füüsilise väsimusega ja emotsionaalse kurnatusega. ma tunnen, et ma ei jaksa ja ei taha enam. Ma ei jaksa enam üleval olla, ma ei jaksa enam oma lastega mängida ja ma ei taha enam oma mehele naine olla. ma tean, et ta on suurepärane inimene. Kuid ma ei saa aru, kas siis tõesti on laste eest hoolitsemine ainult naise rida või kuidas siis oma mehele selgeks teha, et ma olen väsinud. ma vajan abi ja siis saan ma olla parem ema ja naine. Kui ma talle ütlen, et ma olen väsinud, ma tahan kaissu. Siis saadab ta mu pikalt. Ütleb, et ta ei taha ennast niisama ärevks ajada. samas ei oska ma enam tema vihahooge ka seksiga seostada. isegi kui seksime, ta on ikka vihane millegi peale. Vb korraks on rahulikum olek. Kuid täna ma ei tahagi enam temag aseksida, sest ma ei tunne midagi ja ma ei taha seda teha tegemise pärast. ma tahan, et ta toetaks mind, mõistaks mind ja aitaks nii nagu ma vajan. Kui mina lähen närvi, nt laste magamapanek onkestnud tunni ja tüstan häält või laps hakkab nutma kui keelan edasimängimise. siis tema sekkub. Mitte armastavalt ja toetavalt, vaid tuleb nagu äikeseplv, võtab vanema lapse sülle ja viib ära teise tuppa. Tem arahustab last sedasi, et viib lapse teisetuppa,tihti jätab sinna üksi ja ütleb, et - ma räägin sinuga, kui sa oled jonnimis elõpetanud-. vahest seisab ka juures. Mina sekkuda ei saa, sest siis ta hakkab karjuma ka minu peal eja last mulle ei anna. viimane kord läksime kättpidi kokku, sets minu närvi dütlesid üles. Laps karjub emme aita. ma saan aru,et ma olen liiga leebe ja järeleandlik lastega ja plahavatn vb õhtuks, kuid minu viha möödubkiirelt. Ma vabandan ja me lepime lapseg ära. tema aga ei rahune. Mul on tunne, et ta teeb lastele liiga, verbaalselt rohkem kui mina. ja kõige kurvev ongi see, et lastel pole kumbagi vanemat, kes oleks rahulik täna. meie peres on rahu ainult siis kui lapsed käivad mööda nööri, alluvad koheselt käskudele. Kuid see ei ole enamasti nii. lapsed on väg aaktiivsed. Ja nad tahavad väga isaga koos olla. Tülisid lahendab mees sedasi, et 2-3 päeva vb ei räägi ega võta pereelust osa ja siis tuleb teeb näo nagu midagi poleks juhtunud. Juhtunust rääkida temaga ei saa, sii sta kas vihastab uuetsi või ütleb, et ei mäleta.
Seda kõike kirjutade sma mõtlen, et mis siin üldse mõelda. selge, et tuleb minna lahku. lapsed kannatavad ja mis imet ma ikka ootan, kui seda 4 aastaga tulnud ei ole. Mina ei lähe rahulikumaks ja ma ei suuda enam sellist suhtumist taluda. ma tean, et võiksin ise käituda mehega leebemalt ja olla vait kui ta eksib laste suhtes, minu arvates. Kuid ma ei saa aru, kust läheb see piir, ku stuleb otsustada, kas saab üksi suhet parendada või siiski ainult kahekesi. kas austada teise otsust nõustamisele mitte minna ja minna üksi või saada aru, et tegelikult ei ole suhtes enam armastust ega mingeid talasid millele toetuda.
ma saan aru, et meil ei ole ka kaheksesi olemise aega, ja ma ei ole olnud kindlasti hea naine viimase nelja aasta jooksul. Kuid ma ei saa aru, kas siis kõik ongi minus kinni? samas ei ole mu mees ise ka midgai teinud selleks, et kahekesiolemise aega luua.
tegelikult tahtsin küsida, et kuidas tulla toime enda sees oleva viha, väsimus ej akurnatusega, lõpetada ise laste peale hääle tõstmine ja suunata sinna ka meest. ma tahaks pakkida asjad ja ära minna. Kuid annan aru, et meil on kaks last. nad vajavad isa ja suhtlema peame me edaspidi igal juhul, lapsed ju jäävad. Siis aga mõtlen, et 15 aastat on pikk aeg ja kõik ei ole ju kogu aeg halvasti olnud. Anna naru, et mina olen muutunud ja närviline ja vb ootangi oma mehelt liiga palju ja ei oska küsida, mida vajan viisil nagu vaja. Ma lihtsalt ei tea mida teha ja kuidas teha, sest selline olukord kestma ei saa jääda. Ma ei taha, et mu lapsed rohkem kannataksid. Kogu sellle koduse olukorra taustal vanem laps pissib öösiti alla, erand on, kui öö kuiv on. Ta katsub ennast pidevalt, eriti enne magamaminekut. ta röögib ja lööb väiksemat last. ei kuula sõna, lasteaias on üliaktiivne, sõnakuulmine on valikuline, nutuhood sellega seoses, kes on sber ja kes mitte jne. Väiksem on hakanud samuti lööma. Ma ei tea, kas see käibki nii? esimesed 1, 6 aastat oli meil vanema lapsega väga hea suhe. Ma ei teadnud, mis on jonnihood ja vasturääkimine. Kõik läks allamäge minu haigusest kui ma ei suutnud enam hoolitseda oma lapse eest, nüüd siis kahe lapse eest. ma lihtsal tahan, et see verbaalne vägivald lõppeks. Minu poolt, mehe poolt. Ma mõtlen, et siis saaks ka lastega kõik korda.
Ma tean, et see kiri on täis enesehaletsust ja vigu, kuid tean ka, et kui üle loen ja parandama hakkan, ei saada ära.
Kuidas ma saan aidata iseennast, oma lapsi. Mida ma saan teha suhte parendamiseks või kuidas seda rahumeelselt lõpetada?Mille põhjal üldse otsustada ka skokku või lahku või kuidas arusaada kas armastus on otsas või on tegemist raske ajaga, mis tuleb üle elada?
ettetänades
|
