Olen vanuselt kolmekümnele lähenev naisterahvas. Mul on kolme aastane poeg ja peagi kaheseks saav tütar. Olen kogu selle aja olnud kodune ja magamata. Poeg jalutab siiani öösel ringi, tüdrukul tulevad hambad ja ka nutab öösiti. Mees on hirmus seksimaias kõige selle kõrval... ja siis olen veel meie ühise ettevõtte juhatuse liige... meil on oma talu ja kasvatan hobuseid...
Ma olen alati rahuarmastav inimene olnud, ei meeldi mulle müra ega karjumine. Lapsed aga muud enam ei pakugi, kui kahekesi kodus on. Kui poeg lasteaias on, siis ripub tüdruk mul koguaeg nö seelikusabas. Seda "oma ruumi" mul polegi nagu enam. Ma ei kannata silma otsaski enam meie kasse, kes trepi peal teed blokeerivad ja kah muudkui nõuavad ja nõuavad. Ma ei kannata oma koera, kes nagu idioot õue peal ringi laseb ja situb kuhu juhtub, samuti ei jää sammugi maha, kui õue peal toimetan. Ma ei jaksa enam koristada laste tagant, riideid ja mängiasju loobitakse, kuhu juhtub. Mees tuleb koju ja viskab oma riided kah veel lihtsalt kuskile... ma siis lappan neid kokku, kui jaks jälle peale tuleb. Korraks on ilus...
Mees on tegelikult tore mul, paremat ei oskaks tahtagi, aga...
Meil on igakuiselt vaja maksta päris arvestatav summa liisinguteks ja laenudeks. Seetõttu on ka tööd palju, mees on ületöötanud. mina tegelen arvete, kirjade, lepingute jms. Probleem on aga selles, et olen hakanud niiiiiiiii palju vigu tegema. Ja ma ei saa aru, miks. Arvete numbrid ajan sassi ja see on nii palju jama tekitanud. Ma kontrollin mitu mitu korda üle kõik ennem ära saatmist, kuid no ma lihtsalt ei näe või ei märka vigu. Pole ka mingit raamatupidamisetarkvara, mis ehk nii mõnegi asja lihtsamaks muudaks. Ja ma teen seda kõike nii, et tüdruk kõõlub mul süles edasi tagasi või kakleb vennaga, küll tahavad juua ja süüa vahepeal, pissile ja kakale... nii palju segavaid faktoreid... Teate, mis tunne on, kui tuleb jälle mingi viga välja... ma ei julge mehele rääkidagi, kuid ega valetamisest ju kasu poleks. Ta lihtsalt sõimab mind... ei karju, aga sõimab... tunnen end nii väärtusetuna. Ta on jah alati objektidel kohal ja kontrollib mehi, sõidab igapäevaselt Tallinna vahet... see on väsitav. Kuid kas mul on kerge. Täna siis öeldi mulle, et aitab sellest diivani peal lösutamisest... pane oma hobused ka raha teenima. Minust pole talle abi olnud jne. Ma tahaks sellest kõigest lihtsalt välja astuda, kuid uue inimese palkamine on ka jälle kulu, mida me endale lubada ei saa. Me peaks üksteisele toeks olema, aga minu vead on alati väärt sõimu... Ta ise teeb samuti vigu, kuid ma ei kuku teda sõimama või vältima. Kõik laekunud arved on läinud töömeestele palkade jms maksmiseks, omad arved on aga kõik maksmata. Ma olen krediidiinfos üleval juba... Ja ta ütleb mulle, et ma ei hooli ja mul on suva. Ma ei tea, mis reaktsiooni ta minult ootab... Ma ei julge enam võõrastele numbritelegi vastata, sest ei oska krediidiasutustele enam midagi vabanduseks tuua, et nad oma raha pole saanud... kes teab, mitmest tööotsast või tehingust olen seetõttu ilma jäänud...
Ma tahan õues toimetada, kuid ikka ja alati on mingi põhjus mehe poolt, miks kõik pooleli pean jätma. Tal vaja kuskile minna jne. Keegi peab ju lapsi alati vaatama ja lastega koos on õue peal suhteliselt võimatu midagi teha. Nad lihtsalt läheks jalutama kuskile... aeda kahjuks veel tervenisti krundil ümber pole. Poiss käib küll lasteaias, kuid tüdruk tahab ju ka tegelemist...
Ma ei kuluta laste lõunaune aega magamiseks, püüan alati miskit kasulikku teha. Vahest võtan aja maha ja vaatan mõnda seriaali internetist, kui ilm on jama. Ja kui mees kodus on, siis kindlasti on kohustuslik osa on seks. Ta vajab seda mitu mitu korda päevas ja öösel... ma saan sellest aru ja püüan ju meeletult virk ja kraps olla, kuid ei jaksa enam... mingit huvi pole. Ta võib aga palavikus olla ja surmväsinud, kuid ikka tahab...
Ma tahaks lihtsalt alla anda. Mõtlen viimasel ajal palju oma hobuste mahamüümisele... kuid siis ei jää mulle enam midagi, mis argielust korrakski puhata laseks. Ma poel ühtki looma ostnud ka temaga nõu pidamata. Suurem osa on isegi tasuta saadud. Suveperioodil tõid nad isegi mõne kopika sisse üritustel... Oh ja reklaami ma ei tee meile piisavalt... kuid kuidas ma saan seda teha, kui teenused pole 100% valmis pakkumiseks. Osa varustust on puudu ja selle ostmiseks lihtsalt pole raha...
Ma nutan päris tihti ja ikka üksi... kõik maailma asjad tekitavad ka liigseid emotsioone. Ma nutan igakord, kuid mõni laps kuskil surma saab või liiga tehakse... kuid ma isegi pole enam suurem asi ema... Ma armastan oma lapsi, kuid tihti mõtlen ka sellele, et teisiti oleks olnud lihtsam...
Ma ei tea, kuidas enam sellest mustast august välja saada...
Tõepoolest, seda kõike tundub olema liiga palju! Öeldakse, et olles augus või auku kukkunud, tuleb lõpetada kaevamine. Väsimus, kurnatus, viha ja rahulolematus viitavad läbipõlemisele, mis võib päädida pikaaegse terviseprobleemiga. On võimalik, et teie mees on samuti ummikus, kuid erinevate isiksustena te lihtsalt väljendate oma olukorda erinevalt.
Psühholoogina saan ma öelda, et teil ei ole palju valikuid. On võimalik muuta, kas olukorda või suhtumist sellesse. Lugedes teie lugu, näib mulle, et kui muudate suhtumist ja lasetegi asjadel minna, siis tekitab see keerulisemaid probleeme ja peate võlausaldajate kasuks loovutusi tegema. Seega, ehk oleks siiski vajalik võtta koos mehega aeg maha, asjad selgeks rääkida ja uued lühiajalised ja pikaajalised plaanid ning kokkulepped paika panna. Isegi, kui on vajalik, midagi loovutada, saate te ise otsustada, mida ja mis järjekorras. Teie vastutus on teha mehele selgeks, millises piiripealses olukorras te olete ja mees kuulama panna. Kui teile tundub, et isegi tõsiseks jutuajamiseks aega napib, siis kasvõi kirjutage mehele nii nagu kirjutasite meie foorumisse. Võib olla oleks abi, kui leiaksite ühise tuttava, keda usaldate ja peaksite temaga olukorra üle nõu. Kõrvalseisja pilk on kainestav, aitab rahuneda ja uusi vaatenurki kaaluda.
Ma ei kujuta ette, kuidas see rääkimine temaga välja peaks nägema. Hetkel olen mina igatahes tema kõige suurem vaenlane ja ma ei oska talle kuidagi seletada, kuidas need jubedad vead tekkinud on ja ikka veel tekivad. Ma tunnen tegelikult end juba pikemat aega läbipõlenuna... ei ole enam seda säravat asju lennust võtvat mõistust. Ma olen nii tüdinenud ja mandunud. Olengi väsinud koguaeg ja sellepärast veel tige ka. Tunnen nagu peaksin multitalent olema. Ma väga tahan ettevõttes kaasa lüüa, kuid nagu elu näitab, siis ma ei saa oma mehega koos töötada. Mõtlen tõsiselt sellest välja astuda... kuid mis siis edasi. Uut tööd pole ka võimalik väiksema lapse kõrvalt saada... lasteaed ei võta nii pisikest meil vastu veel, ma isegi ei tahaks last nii vara sinna saata.
Mees on öelnud, et talle meeldiks, kui ma oleksin kodune ja hoolitseksin majapidamise eest. Nüüd aga tuli see diivanil lösutamise jutt... Ma tunnen, et mina olen ainuke vigane selles olukorras ja suhtes. Mees on keeruline isiksus ja minust ka vanem 10 aastat. Eks seegi mängib siin oma rolli...
Usun tõesti, et “hädapiduri” tõmbamine ei ole kerge. Kõige keerulisem võib olla endale tunnistamine, et ma ei saagi kõigega hakkama ja ma ei ole kõikvõimas. Mõnikord on raske ka iseennast väärtustada ja partnerile teada anda oma vajadustest. Mõnikord need vajadused alles läbi raskuste ja kriiside selginevadki, üllatusena ka iseenda jaoks. Võib olla olekski mõistlik alustada enda vajaduste uurimist, unustada ära need ümbritseva keskkona poolt pealesurutud soovid ja “tore oleks, kui….” Ja mõelda, mis on minu jaoks oluline. Iga tegevuse või otsuse kohta võiks küsida miks küsimuse: Miks ma seda teen? Miks see on praegu oluline? Kui olete ise endale vastuse leidnud, siis küsige vastuse kohta uuesti miks küsimus. Niiviisi vähemalt 3 miksi küsides, saate omis mõttes aja maha võtta ja võib olla mikside abil sügavamale vaadates leiate ka uusi vaatenurki. Ehk tekib ka endal veendumus, et lihtsalt peab mehega olukorda arutama.
Meie kodulehelt saate uurida suhtlemisoskuste KKK alt erinevaid lihtsaid, aga efektiivseid näiteid, kuidas esitada mina- sõnumeid ja seda, kuidas oma kaaslast kuulata ja mõista ilma ise solvumata, sest eks vestlust alustades peaksite ka selleks valmis olema.
Soovin teile jaksu!
olen ise midagi sarnast läbi elanud - kuna on suur väsimus, siis muutuvad elu senised värvid halliks ja ühetaoliseks, tahaks ainult magada ja mitte midagi teha ega teada. tegelikult jaksaks küll ja suudaks teravalt mõelda ja olla, aga selleks peab aju ja vaim puhanud olema. ma olen ise selle kõik läbi teinud. metsik väsimus u aasta, siis kaasnesid sellega ärevushood ja unetus ja veel u aasta väsimust. nii et minu soovitus oleks: katsu niipalju magada kui võimalik, kas või unerohuga. või mehega kokkulepe, et nv tegeleb lastega tema või saad kellegi teise appi kutsuda. pead puhkama, muudmoodi on sellest nõiaringist jube raske välja rabeleda. ja võta d-vitamiini ka, u 2000 ühikut päevas, see annab ka jõudu. kui oled puhanud, on vaim värskem, meeleolu parem, pisikesed probleemid enam ei ärrita jnejne, kõik tundub palju ilusam.
jõudu sulle ja kindlat meelt endale puhkamise orgunnimisel!
Ma jätsin mainimata, et olen oma elu jooksul kaks perioodi antidepressante kasutama pidanud. Esimene kord oli juba keskkooli ajal - ma põlesin juba seal läbi ja kardan, et pole sellest siiani üle nagu saanud. Teine kord oli ennem vanema lapse rasedust, ravi jäi pooleligi selle pärast. Ennem rasedust olid meil mehega suured usalduseprobleemid, tema käitus valesti ja mina kannatasin. Arvan, et kui ma poleks rasedaks jäänud, siis oleksime tänaseks isegi lahus. See oli tema jaoks nagu äratus, et ta peab end kokku võtma ja oma elus midagi muutma. Just siis hakkas kõik paremuse poole liikuma.
Tööd on meil alati olnud natuke raske koos teha, iseloomud põrkuvad. Praegu on ka see seis, et tunnen end nii alamana kui vähegi võimalik. Tema mulle võib öelda ükskõik, mida sülg suhu toob, kuid mina pean end kontrollima, et tüli veelgi suuremaid mõõtmeid ei võtaks. Kui ma vait olen ja ära kuulan, siis on häda. Kui vastu midagi ütlen, siis on ikka häda ja ajan asja hullemakski. Nutma ei tasu üldse hakata tema nähes... aga eile ma näiteks ei suutnud enam...
Tema tuttav raamatupidaja arvab, et ma olen ülbe ja ei saa minuga hakkama. Ma olen alati püüdnud meeletult viisakas olla... ja mina olen jällegi süüdi... Mind ei vaevuta tundma õppima... Eile ma siis pillisin raamatupidaja telefoni otsas ja talle vist jõudis lõpuks kohale, et ma pole halb inimene. Ma ei suutnud end tagasi hoida lihtsalt... Ma teeks tema tööd ise, kuid ma lihtsalt ei oska ega suuda...
Mees oli eile sellisel seisukohal, et müüme kõik maha ja kolime korterisse elama. Nagu see oleks odavam, kui iga kuu üüri ja kommunaale maksta - teeb sama välja.
Mulle tundub, et mida iganes ma ka ei teeks, olen ma ikka süüdi. Ma olen süüdi ka selles, et kliendid rahade maksmisega firmale viivitavad... kellegi peale on vaja süü ajada vist, kuid ma ei kannata seda välja. Ma vahetaks hea meelega oma kohustused mehega ära... kuid kahjuks ma nii palju ehitust ei jaga... lastega läheks mees paari päevaga hulluks...
Ahjaa, ma ei toeta teda... tema tunneb nii. Mina tunnen sama tema poolt. On asju, mis on vaja alati tal üle vaadata, mis puutub töölistesse ja nende töömahtude hulka. Ikkagi on nii, et ta heidab õhtul magama ja ma siis üksi las mõtlen. Hommikul läheb õue omi asju toimetama ja ikkagi teen neid asju nii, et lapsed kõõluvad süles. Mul olid eile hommikust peale pisarad silmis koguaeg, isegi praegu seda kirjutades... Ehk olen tõesti mina see halb ses loos. Tema kirjutaks oma vaatenurgast vist samamoodi...
Tunnen sinu viimases postituses ära iseennast. Olen lugenud palju psühholoogilisi ja vaimseid eneseabi raamatuid. Mehega läbisaamine pole köige parem, aga enam ka mitte nii hull.
Meie praegust käitumist mõjutab see kuidas meid lapsena kasvatati ja kuidas meie vanemaid kasvatati jne. Kaassõltuvus ja lähisõltuvus on need terminid mida tasuks otsida, et leida kasulikku kirjandust. Me ei pea olema terve ülejäänud elu oma kasvatuse ohvrid. Lapsena ei olnud meil võimalust ennast ise aidata, nüüd oleme täiskasvanud, nüüd saame ise otsustada mida ja kuidas edasi.
Saan aru, et sa tahad teha kõike õigest ja kõigile meeldida. Arvad, et pead olema tugev ega tohi välja näidata nõrkust. Nii meid ongi õpetatud, et ole viisakas ja ära oma tundeid välja näita.
Olen alles nüüd teada saanud mis on piirid, see on käskude ja keeldude vahel olev kuldne kesktee. Ei pea kõike lubama, ei pea kõike keelama. Tuleb paika panna piirid. Näiteks öeldes mehele: "Mulle ei meeldi, et sa minuga niimoodi räägid, karjud, käitud. Ma ei luba seda!" Ja seda tuleb öelda endale kindlaks jäädes. Ma tean, et ennast kokku võtta ja nii öelda on väga keeruline. Et mis ta küll arvab ja kuidas käitub. Ja ta võibki päris hullult reageerida, sest ta ei ole harjunud sellise asjaga. Kui sa oled kindlameelne, jääb ta lõpuks uskuma. Ta ei ole paha, tal on oma minevik. Ilmselt pole tal olnud piisavalt turvalist lapsepõlve, kus enda viha välja elada või kindlaid piire kus end turvaliselt tunda. Lastel on vaja piire, neid seades peame olema teraspehmed, armastavad-hoolivad ja kindlasõnalised. Ja nad peavad neid piire katsetama, kas vanem ikka on piisavalt tugev minu kasvuks. Ja kui nad tunnevad, et piirid kehtivad, siis nad teavad, et on turvaline olla 'mina ise'.
Ja sina ei ole paha. Sa oled nagu oled, oma minevikuga. Ja see millist tulevikku sa tahad, see on nüüd sinu kätes.
Arvan, et igal inimesel oleks vaja nö tugiisikut, kes kuulaks ja toetaks kui on mure, nii, et kui kedagi ei ole, siis on psühholoog omal kohal. Tema töö on tekitada sulle piisavalt turvaline keskkond, et sa saaks oma tundeid väljendada. Ja ma usun, et enamik psühholooge saavad oma tööga hakkama. Kui psühholoogiga kohtumine ei ole võimalik, siis sa võid mulle kirjutada. Kui soovid, anna siin teada, teen mõne meiliaadressi omale selle jaoks. Tunnen, et võin sind su eluteel toetada, sest sarnasusi meie eluteedel on ja olen sinu praegusest etapist edasi liikunud. Ja ma ei ole jõudnud sinnamaani kuhu ideaalis tahaks, aga ma tean nüüd, et see on võimalik. Igal inimesel on vahel tuge vaja, tuleb julgeda ainult küsida. See kuidas sa oma elu elada tahad on sinu otsus. Tuleb otsustada, või otsustab seda sinu eest keegi teine..
Tundub vägisi, et see etapp minu elus jõuab lõpule. Suhted mehega lähevad aina teravamaks ja mina üksi olen selles ikka süüdi. Mul on kaltsu tunne juba - võetakse, kui vaja ja visatakse siis jälle mingiks ajaks nurka...
Üks üksikema jälle juures.
Ei märgata enam mitte midagi, mida ma teinud olen. Heidetakse ette seda, mida pole jõudnud. Ma nii püüan, kuid mida rohkem pingutan, seda sitema (vabandan väljenduse pärast, kuid tähendust see ikka ei muuda) kohtlemise osaks saan. Ma kardan oma mehega suhelda juba... Kui ma küsin abi mingite paberite korda tegemiseks, siis saan nähtava. Olengi siis seisus, et kas jätan üldse tegemata ning saan pärast sõimata või teen valesti ja saan ikkagi peapesu...
"Tee ka midagi..." on temapoolne viimase aja popp väljend. Kui palju on võimalik kahe väikese lapse kõrvalt teha? Olen ma tõesti hädavares ja mõttetu? Vahest venib mõne ametliku kirja tegeminegi terve päeva pikkuseks, kuna pisitütar, kes lasteaias veel ei käi muudkui nõuab tähelepanu: tahab sülle, mängida, süüa (ja seda koguaeg), pissib ja katab jne jne... Ma ei viska ju last nurka, et saaksin tööd teha? Eelkõige olen ma praegu ema, mitte kõige parem, aga ikkagi...
Ma igatsen oma endist meest taga... Võimatu on isegi vestlust temaga arendada, ta saab igast pisiasjast hoogu juurde, et olla veel tigedam mu peale ja öelda veel halvemini. Kirja kirjutamine on ka sama efektiga... Olen seda juba ennemgi proovinud. Ta kas sõimab või lihtsalt ignoreerib...
Lastega on ta tore, armastab neid ja tegeleb...
Ma ei taha enam üksi olles nutta ja öösiti üleval passida... See kõik on une ära võtnud... Lisaks ei maga ka lapsed ilusti... Ma hakkan igatepidi alla andma..
Annemari!
Siin on juba igasuguseid soovitusi antud, aga siiski küsin üle, kas oled neid asju proovinud:
1) Kellegi kolmanda kaasamine, variantideks siis kas a) hea sõber/sõbranna, kes suudab olla selles protsessis poolt valimata ja keda te mõlemad respekteerite või b) professionaalne nõustaja, kui on võimalik finantsiliselt. Nagu aru võib saada, hetkel omavaheline vestlus teil ei õnnestu, sest lähete mülemad endast välja, siis keegi võiks teid mõlemaid ära kuulata ja proovida lihtsalt infot vahendada ilma liigselt midagi soovitamata ja targutamata.
2) kui eelnev pole võimalik, siis proovige sedasama kuulamisetehnikat, kus lepite kokku teema ja selle, et üks räägib ja teine vaid kuulab ja peegeldab kuuldut, ei õigusta ennast ega selgita, vaid üritab aru saada, mida teine tunneb ja kuidas asju näeb. Seda tehnikat on siin korduvalt soovitatud ja usu, see pole ka lihtne, kuid see on mingi samm ja teistmoodi proovimine, mis võib edu tuua. Loe siin KKK "Toetav kuulamine" ja "Aktiivne kuulamine" alajaotusi, palun tee seda!
Sina ei saa muuta meest, kuid alati saad püüda teda paremini mõista ning ainuke tee on rääkimine, kuigi see pole ka lihtne. Kui jaksad muude praktiliste asjadega tegeleda, siis see on ju veel tähtsam, küllap jaksad sedagi.
Ja ülalpool Keily pakkus ka abi, miks mitte proovida, ise oma muredega tegelenud oled ju piisavalt ja mõttemustrid on korduvaks muutunud.
