Tervist...Olen oma mehega koos elanud pea 4 aastat...rohkem olnud tülisi kui õnne selle aja jooksul. Ta on mind korduvalt petnud,naistega muudkui flirtinud ja palju muudki...ma olen talle kõik andestanud aga kahjuks ei suuda ma seda unustada, need asjad on mulle nii palju haiget teinud ja ma olen sisemiselt väga katki. nüüd on meil pisike 7 kuune ühine beebi. raseduse lõpu poole pm meest polnudki kodus jõi ja laaberdas ringi kuskil kodus ei ööbinud praktiliselt üldse, hiljem kuulsin alles teistelt millega ta tegeles...laps oli meil kuu ajane kui ta niinimetatult sai mingi altuura otsa ja pidi kodust ära olema, 3 nädalat polnud teda öösiti kodus, sain teada ta elab kuskil naise juures...mõtlesin ma ei suuda enam talle andestada,lihtsalt niii meeletult valus oli see kui südametu võib üks mees olla, aga tal on võime minu üle kuidas ma talle järjekordselt andestan...Ma armastan teda kogu oma südamest aga miks tema mulle sedasi haiget teeb seda ma kahjuks öelda ei oska...nüüd umbes pool aastat on ta korralik olnud pm ei suhtlegi naisterahvastega aga ma ei tea mina ei suuda teda usaldada enam, ma tunnen kui katki ma seest olen, mul pole mitte ühtegi inimest kellega ma rääkida saaks ja kes mind tõesti mõistaks seega otsisin ja googeldasin ehk keegi oskab mulle nõu anda mida teha...ma tunnen ise juba et ma olen haige, ma kontrolllin teda pidevalt,otsin iga väiksematki põhjust mida ta jälle vallesti teinud on,ei luba teda enam üksi välja kuna hirm on nii meeletult suur kuhu ja kellega ta läheb...kontrollin tema fb keda ta sõbraks lisanud on ja keda laikinud jne...tean see pole normaalne ja teen ka enda elu sellega keerulisemaks, hakkan talle siis enda tunnetest rääkima aga ta isegi ei taha mind kuulda rääkimata mõistmiseks, hakkab hoopis mu juttu ümber muutma see tal tuleb väga hästi välja. Mis moodi on võimalik need asjad unustada ja teda uuesti usaldama hakata, hetkel tundub see mulle võimatu aga lahku minna ka ei soovi
Teie suhtes on 4 aasta vältel olnud palju tülisid ja ebameeldivaid seiku. Viimasel ajal olete muutunud olukorra suhtes ülikontrollivaks. Tahaksite olnu unustada ja meest uuesti usaldama hakata.
Kui usaldust on petetud juba mõnda aega, siis ei saagi loota, et see taastuks kiiresti ja tagasilöökideta. Ikka närib kahtlus hinge. Ikka on hingepõhjas solvumine ja kurbus. Tavapäraselt kimbutab ka hirm üksijäämise ees. Arvan, et eelkõige peaksite endale aega võtma ja mitte olema enda suhtes liiga karm. Puhake nii palju kui saate, rääkige oma tuttavatega ja proovige leida vaid endale pühendatud hetki, et saaksite rõõmu tunda oma lapse kasvamisest. Usaldamine ei ole tegelikult mitte midagi muud, kui iseenda poolt tehtud otsus. Küllap tunnete ära, kui olete uuesti valmis selle otsuse tegema ja oma usalduse mehele andma. Kui tunnete, et teie halb kohtlemine jätkub, siis võiksite kaaluda nõustaja või pereterapeudi poole pöördumist, eriti just selleks, et pilk olukorra suhtes oleks selgem. Võib olla õnnestub siis mega kasvõi mõningategi kokkulepete tegemine. Oluline on, et te ei jääks oma mõtetega üksi. Lisaks võiksite uurida meie foorumist või netist teemasid, mis on seotud kaassõltuvusega või lähisõltuvusega.
Soovin kõike head!
Minu suurimaks mureks ongi see ma olen oma mõtetega täiesti üksinda, mul pole kedagi kellele end avada, kuna mu lähisugulased eriti ei salli mu meest et ta mulle nii palju haiget on teinud siis neile sellise jutuga ma rääkima ei lähe nende poolt tuleb ainult 1 soovitus jäta ta maha. häid sõbrannasi,tuttavaid mul ka pole, kõik on nii kahepalgelised ega saa enam kedagi usaldada. ja kuidas on võimalik ka meest aru saama panna et me oleme ühine perekond, peaksid ju siiski kõik ühised asjad olema, hetkel olen ma beebiga kodune, emapalka saan ma 800 eurot kuus ja rohkem mul kuus lisa raha ei teki, minu raha läheb enam jaolt korterile ja maksudele...mul mees on suhteliselt suur lisaraha tegija, ta teenib oma põhipalgale juurde veel autovaruosade müümise pealt. aga kõik mis on tema raha eest ostetud, auto jne kõik on tema. aga korter näiteks mida mina maksan ma ei arva et see minu on see on siisk meie ühine kodu ju mis sest mina seda maksan...
Soovitan sellist foorumit nagu Saeioleyksi. Seal on tore ja toetav kogukond. Samuti saab sealt erinevat lugemist erinevate hingeteemade kohta. Soojalt soovitan.
Omaltpoolt soovin vähem muresi ja rohkem päikest!
Paraku on tõsiasi, et suhtumine “Meie teeme/ Meie oma/ Meie eesmärgid” jne saab olla vaid siis, kui mõlemad osapooled seda soovivad. Kui üks osapool soovib seda väga, aga teine osapool mitte, siis ongi kaks kooselavat inimest justkui erinevas suhtes. Ei ole võimalik mingi nipiga panna teist poolt tundma ja maailma nägema nii nagu mina seda soovin. Kindlasti on võimalik anda enda vajadustest teada, kasutades selleks “mina”- sõnumeid. Saadan allpool lingi, kus võiksite saada ideid, kuidas oma vajadusi teisele osapoolele kuuldavaks teha. Foorumis suhtlemisest võib küll natuke kasu olla, kuid julgustan teid siiski edasi suhtlema oma lähedal asuvate inimestega. Inimene vajab suhtlemist ja elav suhtlus, isegi, kui teile nende inimeste seisukohad alati meeltmööda ei ole, on värskendav.
