oh olen õnnelik, et ootan last
olen õnnetu, sest mees ei toeta.
Olen 34a ja oleme mehega 35a koos elanud 14 aastat ja meil on 2 ( plaanitud last).
Me oleme isetoimivad isikud, aga mees on kordades edukam kui mina, sest ma väärtustan elu vähe teisiti.
Esimesed 8 kooselu aastat elasin mehe majas ja siis läksime riidu ning kolisin lastega oma kotrterisse. Kus elasin 3 aastat lastega ning siis tuli mees meie juurde tagasi.
Ma jäin nüüd rasedaks ja sain rasedusest ise teada kui olin juba 2 kuud rase olnud. Mehele ütlesin samal ajal kui ise teada sain. Mees soovis raseduse katkestamist( ma isegi kaalusin seda) aga mina tegin üksi otsuse, et laps sünnib ja kui mees ei toeta siis ta ei pea kaasa aitama uue ja viimase meie lapse kasvatamisele.
Siis algas tõeline terror minu vastu.
Mind ta kohtleb kui võõrkeha. Nüüd ma söön, istun, naeran, sõidan autoga, kasvatan lapsi ja teen kõik ja kõike valesti. Igasugune minu tegevus ärritab teda. solvab ja nimetab, et muud sa ei oska kui sigida. Kas ma olen ainuke kes areneb teistel on taandareng (see on minu pihta). Ma ei saa neist väljenditest aru...
Kui ma kutsun teda endaga minu pere üritustele kaasa siis ta ei tule, aga samas soovib, et mina tema pere üritustel käiksin.Samas ta käitub nii halvasti, et eos ootan, et ta ei tahakski kaasa tulla.
Kui ma tulen töölt või kusagilt, kuhu ta kaasa ei tahtnud tulla tema arvates liiga hilja koju siis ütleb, et käisid litsi löömas või kas leidsid uue lolli, kes su lapsi kasvatab. Ma ei ole andnud talle ühtki põhjust nii arvata või mõelda minust)
Mu mees räägib vähe( mina räägin talle kõik välja mida mõtlen isegi kui ta teeskleb, et ei kuula) mida ta mõtleb ja mis ta peas toimub pere suhtes, aga tänaseks mulle tundub, et tal oli plaan minuga suhted lõpetada kui lapsed on piisavalt suureks kasvanud( täna on lapsed 10a ja 13a) Nüüd on mul tunne, et keerasin ta plaanid tuksi.
Tänaseks olen ma olnud juba kaks kuud väga õnnetu rase. Mehele tegin ettepaneku mine minema sa teed mu õnnetuks. Ikka ta ei lähe ära.
Olen juba ise hakanud mõtlema, et oli suur viga oma unistus täide viia veel üks või kaks last saada.
Mees ei räägi( tänitab ja teeb mingeid lollakaid märkusi) enam minuga üldse. Minul ei ole tuju kellelegi isegi öelda, et ootan last. Tänaseks ei ole keegi ka aru veel saanud, et varsti ta ju sünnibki, kui sünnib, sest ma olen ikka tõeliselt õnnetu. Töö tegemise isu ei ole. Mitte millegi tegemise isu ei ole. Midagi ei ole nii nagu ma sooviksin. Tahaksin olla õnnelik rase, aga jah kui üksi otsuse tegin, eks ma siis üksi ka õnnelik olema pean. Hetkel tahaksin ainult kodus turvaliselt end peita teiste eest. Sellised tunded on mees oma käitumisega minus tekitanud.
Tean, et ta hakkab ka seda uut last armastama ja mul ei ole kahtlustki, et ta ei pane oma nimele last. Tean, et minu meest ei ole olemas kui mina teda ei toeta,( ta teab seda ise ka, sest muidu oleks ta meie juurest juba minema läinud ja see aeg mis me ei elanud koos tõestas minu teooriat rohkem kui vaja) aga see, et ta mulle nii haiget hetkel teeb. Sellest ma ei saa aru.
Me ei ole abielus, sest me ei soovinud. Kui me tuttavaks saime siis minu vanemad olid just ära lahutanud ja tema vanematel oli lahutus pooleli. Mina ei soovinud abielu, sest kui ma enam meest mingil Xpõhjusel ( ta petab mind või antud tänane X põhjus jne) enam näha ei taha siis ma ei peagi enam nägema. Lähen lihtsalt minema ja ka temal on sama valik/ võimalus ära minna ilma, et peaksime hakkama vara jagama ja ametlikult lahutama. Siiski lapsed on minu, sest tema töö ei võimalda tal neid suureks kasvatada. Hetkel elan ma omas kodus ja mul ei ole kusagile minna. Mees on mul rikas ja tema võiks osta endale uue korteri, maja või üürida midagi uhkemat kui end siduda ei taha uue kinnisvara või minuga.
Olete lapseootel ja õnnetu. Teile tundub, et mees teeb teile oma suhtumisega ülekohtuselt haiget.
Mõistan, et olete keerulises olukorras. Hetkel tundub, et lahendust justkui ei olegi, sest ei ole ju võimalik panna teist inimest tundma nii nagu ise tahaks. Sellistes olukordades on kõige võimsamaks abistajaks ja ravijaks aeg. Aeg aitab solvumised maha matta ja haigetsaamised uute positiivsete emotsioonidega varjutada. Võib olla oleks abi, kui üritada olukorda vaadelda mehe silmade ja südame läbi. Kui mees tunneb, et tema ei ole saanud otsustada, kas saada veelkord isaks või mitte, siis võis teiepoolne otsus tekitada tugevat frustratsiooni ja isegi viha. Maailm ei ole enam säärane, kus mees küttis mammutit, tõi saagi koju, lõi rusikaga rinnale ja vaatas rõõmsalt ja üllatunult, et ohoo, jälle on uus põngerjas sündinud. Lapse saamine on vastutus ja tänapäevases ühiskonnas on inimesed üsna iseteadlikud ja võib olla heas mõttes ka isekad. Seega vastutust sellistes olukordades saab võtta ja võetakse, kuid kui keegi tahab selle vastutuse anda või justkui peale sundida, siis sellega ei kipu tänapäeval inimesed enam nõus olema. Inimene tahab teada, et tema otsusest midagi sõltub ja ta saab ise olla oma elu peremees. Kui rahunete, lubate endale olla pettunud, tunnistate mehe tundeid ja hakkate rohkem tuleviku poole vaatama, siis tõenäoliselt avastate olukorrale pragmaatilisi vaatenurki ja lahendusi, mis hetkel lihtsalt välja ei paista.
Loomulikult võiksite koos mehega külastada pereterapeuti, et tekkinud kriisi neutraalsel pinnal lahata ja siis tuleviku tarvis vajalikud kokkulepped sõlmida.
